Jaapani koolis tarkust taga nõudmas

Katrin Priinits sõitis Jaapanisse kaks aastat tagasi, et omandada seal gümnaasiumiharidus ja minna ehk ka ülikooli. Peagi algabki tema abituriendiaasta ühes väikeses ida-Jaapani erakoolis. Jaapani-armastus tekkis Katrinil nii nagu noortel inimestel ikka, kuulates jaapani muusikat ja vaadates filme. Juba 8. klassis otsustas Vanalinna hariduskolleegiumi tüdruk, et vahetab oma kooli Järveotsa gümnaasiumi vastu, kuna sealt on võimalik pääseda edasi Jaapani gümnaasiumi.

Jaapani koolisüsteem jaguneb kuueaastaseks algkooliks, kolmeaastaseks põhikooliks ja kolmeaastaseks gümnaasiumiks, kuid enamasti on need kolm kõik eraldi asutused. Mina õpin Jaapani mõistes väikeses gümnaasiumis, kus igas lennus on kõige rohkem kolm klassi ning klassis keskmiselt 25 õpilast. See tähendab, et sa tead kõiki oma koolikaaslasi nägupidi ja pooli ka nimepidi. Minu jaapani keele õpetaja rääkis meile aga, kuidas tema nägi keskkooli lõpuaktusel mõnda inimest esimest korda, kuigi nad olid kolm aastat samas koolis õppinud.

Nii võib juhtuda suurtes koolides, kus ühes lennus on näiteks kaheksa paralleeli. Kuna siin vahetatakse klasse igal aastal, olgu siis õpiedukuse või valitud ainete põhjal, võidki sattuda gümnaasiumis igal aastal õppima koos inimestega, keda pole varem kohanud.

On muidugi tore teada oma lennukaaslasi, aga samas on väikesel koolil ka halbu külgi. Kui Eestis käiakse pärast kooli ringides ja trennides, siis Jaapanis tegeldakse oma hobidega klubides, mis asuvad kõik koolis ja on tasuta. Klubid jagunevad kahte suurde osasse – treeningklubid (alates kõikidest pallimängudest ja kergejõustikust kuni võitluskunstide ja tantsimiseni ) ja humanitaarkallakuga (bändimuusika, orkester, teadus, teetseremoonia, kalligraafia jne). Siin on iseenesest mõistetav, et koolis saab mängida tennist, jalgpalli, pesapalli, sulgpalli jne. Kõik väljakud on koolil olemas.

Kui suurel koolil on peale tavalise võimla veel saal kendo ja džuudo jaoks, siis väikesel koolil kõiki võimalusi pole. Ja kui on ka materiaalsed võimalused, ei jagu õpetajaid või lapsi. Jaapanis on aga huvitegevus väga au sees. Seda, et õpilane pärast kooli kaks ja rohkemgi tundi midagi veel harjutab, loetakse suureks plussiks käitumise/hoolsuse hinde kujunemisel. Lisaks võetakse teatud klubilisi saavutusi arvesse ülikooli astumisel, sest näiteks spordiklubide distsipliin on kuulus.

Üks mängitavamaid alasid Jaapanis on pesapall, mina käin aga tenniseklubis ja saan tennist mängida iga päev. Seda küll ainult välisväljakutel, mis tähendab, et talvel on trennis väga-väga külm, nii et ei tunne oma sõrmi reketi ümber, ja suvel on väga-väga palav, nii et enne trenni tegemist juba higi voolab.

Koolivorm

Rääkides kooli distsipliinist ja kommetest, siis neid jätkub päeva igasse hetke. Kooliõpilase reeglid algavad juba koolivormist, mida kontrollivad hommikul kooli ees seisvad õpetajad ja õpilasomavalitsus. Mitte et peab koolivormi kandma, vaid koolivormi peab õigesti kandma. Mõne nööbi lahtijätmine, lipsu lodevalt sidumine või särgi püksist väljajätmine on reeglite vastu. Tüdrukutel on keelatud näiteks valet värvi sokke või sukki, meiki ja ükskõik milliseid ehteid kanda. Värvitud juustega õpilased saadetakse poole päeva pealt koju tagasi juukseid üle värvima. Ainult väga vähestes koolides pole koolivormi. Koolivorm on väga kallis, sest see sisaldab tavalist klassiriietust, kehalise kasvatuse talve- ja suvevormi, kotti, kingi ja spordijalatseid.

On küll ka neid, kes kannavad koolivormi lohakalt, mis näeb ausalt öeldes stiilsem välja, kuid selliseid õpilasi pole palju. Vaid väga suured isiksused rikuvad reegleid. Teised elavad end välja vabal ajal. Jaapani noorte mood on täiesti erinev eurooplaste omast ja väga julge. Näiteks Tokyo linnaosas Harajukus on palju noorte ajaveetmiskohti, mis on täis moeröögatusi ning subkultuure: harajuku, visual kei, gyaru jne.

Shitsurei itashimasu

Hommikul enne tundide algust seisavad õpetajad ja õpilasomavalitsus kooli ees ja tervitavad kõiki. Jaapanis on tervitamine väga tähtsal kohal. Mõnikord on õpetajaid ka koridoris, nii et ükskord olin klassi jõudes tervitanud umbes 20 inimest. Iga tund algab ja lõpeb kummardamisega. Tunni alguses öeldakse onegaishimasu (palun) ja lõpetades arigatougozaimashita (aitäh), mis viitab õpilaste ja õpetaja suhtele, õppimise ja õpetamise vahele selle ülimas tähenduses.

Õpetajaid kutsutakse perekonnanime järgi, millele lisandub sõna sensei, mis tähendab õpetajat. Õpetaja Põld on Jaapanis Põld-sensei. Austus on väga oluline. Alati tuleb tervitada ja kummardada, kui õpetajate tuppa sisse minna, siis vabandada shitsurei itashimasu – see on viisakas kõneviisis pöördumine: vabandust, et ma tüli teen. Nii tundub mulle juba lääne telesarju vaadates imelik, kui näiteks „Dr. House’is” inimesed midagi ütlemata sisse-välja jalutavad.

Hinded ja eksamid

Klassikaline jaapani koolitund vastab filmidest nähtule – õpetaja kirjutab väga palju tahvlile ja õpilased kirjutavad vaikuses sealt maha oma vihikusse. Küsida tunnis võib, kuid arutelusid ja seminare siin eriti pole. Aktiivne õppimislaad tundub siinsega võrreldes väga läänelik.

Küll on aga kehalise kasvatuse tund Jaapanis rohkem au sees ja näiteks pallimängud on täiesti teisel tasemel kui meil. Samas pööratakse väga vähe tähelepanu keeltele. Peale emakeele saab koolis õppida veel vaid inglise keelt, mille puhul pannakse rohkem rõhku grammatika ja kirjutamise õppimisele kui rääkimisele. Nii võivadki õpilased teha koolitöö lausa 100%-le, aga rääkida nad ei oska, sest ei käi ingliskeelsetel veebilehekülgedel ega saa ka muud praktikat. Mulle tundub väga imelik, et siin ei õpetata eraldi geograafiat ja teadmised maailmast on vähesed.

Üldiselt õpivad aga jaapanlased rohkem kui eestlased. Eestis saad iga päev kodutööd ära tehes väga head tulemused. Siin õpivad inimesed aga ööni välja. Ja eksamiperioodil nad ainult õpivadki. Jaapanis on üldse väga eksamitele suunatud õppeprogramm. Olen kuulnud tihti õpetajaid ütlemas, et see teema tuleb iga aasta riigieksamisse, see tuleb väga hästi meelde jätta või siis jälle, et see arvatavasti ei tule eksamisse, sellepärast võib mõne asja vahele jätta. Kooliaasta jaguneb kolmeks trimestriks ning igas on kaks testide perioodi, mille tulemustest ja hinnetest sõltub sinu koht õpiedukuse nimekirjas. Ehk siis viis korda aastas on võimalik oma seisu parandada. Koht nimekirja eesotsas ei anna sulle mingeid privileege, vaid kõik lihtsalt teavad, et tegu on usina inimesega. Ka klassidesse jagatakse õpilased õppe­edukuse põhjal. Õppeedukust ei mõjuta aga ainult hinded, vaid ka hoolsus ja käitumine. Veel on tunnistusel kirjas üritused, millest sa osa võtsid, klubi ja õpetaja kommentaar ning puudumised ja hilinemised, nagu Eestiski.

Kuigi jaapanlaste vaoshoitud mõttelaad kõige suhtes on vahel väga väsitav ja n-ö viskab üle, leian, et selline distsiplineeritud elu on andnud mulle väga hea kogemuse. See annab arusaamise, et elus on olukordi ja reegleid, mis ei muutu; tuleb muuta oma suhtumist. Reegleid järgima ja viisakas olema peab ka mujal kui Jaapanis, siin on see ainult eriliselt välja toodud.

Katrin Priinits ja õitsevad ploomid – esimene puu, mis Jaapanis õide puhkeb. Fotod: erakogu