Jutustamine algab kuulamisest

Niimoodi võiks kokku võtta 24. ja 25. mail Haapsalus toimunud rahvusvahelise muinasjutukonverentsi, õpitoad ja festivali Muinasjutuvägi, mille peamine korraldaja oli Lääne maakonna keskraamatukogu. Taas kord sai Haapsalu ennast muinasjutupealinnaks nimetada.

Esimest korda juhtus see aastal 2009, kui Muinasjutuvägi alguse sai. 2011. aastal süvenes Muinasjutuvägi loovusesse, mida muinaslood inimesis äratavad, sel aastal uuriti jutustamise eri vorme ja viise.

Üks sagedamini esitatud küsimus korraldajatele oli, kas publikuks oodatakse lapsi, ja kui ei, siis milleks niisugust asja üldse vaja peaks olema. Ajakirjanikult oli see mõistagi retooriline küsimus, aga väljendas kõrvaltvaataja vaatenurka. Jääb mulje, et kõrvalseisjale on muinasjuttudega tegelemine lapsik ajaviide. Seda teevad alarahastatud naisinimesed, kes usuvad muinasjutte. (Repliigi korras – lapsikuid täiskasvanuid on igal alal, hoopis lapsemeelsus iseloomustab muinasjuttudesse uskujaid, kes tegelikult ju muinasjutte sõna-sõnalt ei usu, vaid usuvad vanadesse lugudesse kätketud sõnumit.)

Kui needsamad kõrvalseisjad oleksid konverentsi külalisena kaks päeva teema sees olla kärsinud, küllap korrigeerinuks nad oma seisukohta.

Kohale tulid laste lugemise juhid: õpetajad, lasteaiapedagoogid, raamatukoguhoidjad, lapsevanemad, kirjanikud-kirjastajad, aga ka palju muude alade rahvast, kokku ligi poolteistsada inimest. Neid ühendas eelteadmine, et vanade lugude vägi toetab inimeseks kasvamist ja elus hakkamasaamist.

Tänavune alateema „Jutusta mulle üks lugu!” sai paika juba eelmise Muinasjutuväe ajal. Ristiisaks oli enese teadmata Henrik Broue Jensen – Taani esineja, kes lasteraamatukogusse tutvumisringile jõudes vajus veidi väsinuna tugitooli ja avaldas soovi, et talle nüüd jutustataks.

Terve Haapsalu jutustab

Linna koolmeistrite, bibliotekaaride, rahvakultuuri edendajate, noorsootöötajate ja teiste toredate koostöö toimus ja toimis sündmuse ettevalmistamise huvides juba pikemat aega eel- ning tugisündmustena. Muuseumiööl jutustati lugusid ja kõneldi jutustamisest. Sel aastal on Läänemaa laste ja noorte tantsupeo teema „Muinasjutu pillerkaar”, kus tantsude vahel otsib karjapoiss teed kuningalinna oma printsessi juurde, et teda kurjast nõidusest päästa.

Läänemaa õpilastele suunatud Ernst Enno nimeline etlus- ja omaloomingukonkurss pühendati sel korral jutustamisele ja perepärimuslugude jäädvustamisele. Konverentsil astus üles üks võitjatest – Oliver-Erik Suik Wiedemanni gümnaasiumi 7. klassist. Lisa-Lota Paadik Haapsalu gümnaasiumi 11. klassist kõneles oma uurimistööle toetuvas ettekandes täideläinud muinasjutuimedest. T-Stuudio ja Waggish Groupi noored etendasid tuntud muinasjutte väikese vimkaga. Tartu kõrgema kunstikooli õpilased aga jutustasid jooksvalt oma lugu konverentsil toimuvast paberi peal.

Kuulamine on oluline

Konverents oli sisult silmapaistvalt terviklik. Esinejad meilt ja mujalt mõtlesid loomuldasa ühes suunas. Üks teemadest, mille juurde ikka ja jälle välja jõuti, oli kuulamine. Jutuvestja Piret Päär uuris oma õpitoas, kuidas lood jutustajani jõuavad. Tema kuulas lapsena kõrvalt suurte inimeste pajatusi, mis nende peres töötegemise ja puhkepauside juurde käisid. Need ja hiljem kuuldud lood on tal meeles, mõni neist andnud elus tuge ja juhatust. Laps jõuab juttude ja jutustamise juurde kõigepealt kuulajana.

Soome haridusteaduste doktor Liisa Maria Karlsson aga kuulab ise lapsi. Ta vahendas loo loomise võtet, millel on nii loomingulisust õhutav kui ka teraapiline roll. Selle käigus laps kõigepealt räägib oma loo, mille täiskasvanu sõna-sõnalt kirja paneb ja jutustajale ette loeb. Koos tehakse soovi korral parandusi ja kui autor nõus on, loetakse see teistele ka ette. Teemad on seinast seina – surmast poodlemiseni. Karlsson soovitas täiskasvanul laste suulise eneseväljendamise oskuse arendamisel astuda samm tagasi, kuulata lapsi, siis tuleb neil ka jutustamisoskus ja -julgus.

Jens Peter Madsen on Odense (Taani) suulise kõne festivali kunstiline juht ja jutuvestja. Ta märkis, et maailm on lugusid täis, need jõuavad lapse juurde paljusid kanaleid pidi ja nii ei mõtle laps enam ise jutte välja. Tema mõtles lapsena välja absurdijutte ja rääkis neid teistelegi, ning siis öeldi, et ta valetab. Suurena on ta õppinud nii hästi valetama, et kui ta lugusid vestab, ei ütle seda talle enam keegi. Madsen pani südamele, et lapsi tuleb kuulata, kannatada ära mõttelõnga sugenev vaikus, küsida küsimusi, mis avavad jutu, mitte ei sulge neid. Jutustamisoskusega saab elus paremini hakkama, kinnitas ta.

Mida loodud lugudega peale hakata, sellest rääkis Kimmo Kauhanen – esimene insenerist esineja Muinasjutuväel. Pole siis ka ime, et tema ettekanne puudutas e-raamatuid. Kauhanen esindab digitaalsete lasteraamatute kollektiivse loomise, illustreerimise, tõlkimise, kirjastamise, müügi ja ostu keskkonda Jomybooks. Raamatuusku noor mees tahab lugude kirjutamise ja lugejani jõudmise, laia ilma levimise võimalikult lihtsaks teha. Põnev tundus ka see, et eestlase loo illustreerib korealane või 12-aastane poiss joonistab pildid 54-aastase naise jutule. Ja siis loevad neid lugusid näiteks hiina lapsed!

Kolm lugu päevas

Hanko (Soome) raamatukoguhoidja Agneta Möller-Salmela on karismaatiline jutuvestja, kelle arsenali kuuluvad vaikusekivid, värvilised pudelikesed tunnetega, taskulamp ja suur hulk lugusid. Neid saab jutustada näiteks seljamassaažiga käsikäes. Tema metoodika eesmärk on tuua lapsed raamatukokku ning lugemise ja lugude juurde. Teda on viimasel ajal üllatanud, et leidub lapsi, kellel polegi kujutlusvõimet. Tõenäoliselt visuaalseks muutunud maailma tüsistus.

Ta teab, et lastele on vaja enne kooliminekut rääkida 3000 lugu. Ehmunud lapsevanemaile selgitab ta, et see teeb kõigest kolm lugu päevas. Lugu on ka see, kui jutustad, mis oma lapsepõlves juhtus või mida teel töölt koju märkasid.

Illustraator Viive Noor kimbutas oma sadat kunstnikest FB-sõpra üle terve laia ilma küsimusega, milliseid muinaslugusid nad unistavad illustreerida ja millised muinasjutupildid neil kõige paremini välja on tulnud. Neid pilte sai publik ka näha. Tuli välja, et soosituimad on Grimmide muinaslood, eriti „Punamütsike”, aga ka „Hans ja Grete”. Liidrite hulka kuulub „Alice imedemaal”, samuti „Pinoccio” ja „Lumekuninganna”. Viive Noor teab ka, miks see nii on. Joonistajale pakub pisut õudsete ja hirmutavate elementidega lugu, kus sõnades pole kõik ära seletatud, rohkem huvi. Tekst on kas nii mitmekihiline, mitmetimõistetav või lihtsalt hea tõuge, et käivitab kunstniku fantaasia. Kahjuks ei saa nii väikese riigi, nagu seda on Eesti, kunstnikud oma unistusi täita.

Kirjanik ja tõlkija Kätlin Kaldmaa rääkis kõnelevast maast ja ühendas Eesti ning Islandi, tõi mängu kohanimed ning pärimused. Islandil on jutustamine sama tavaline kui hingamine ja heeringasöömine. Islandlaselt ei saa oma küsimusele ei/jaa-vastust, vaid asjakohase loo. Seal on ikka veel nii, et lood-laulud talletavad maa ja perekondade ajaloo, nagu see kirjatundmise eelsel ajal oli. Ja kui lihtne on kohanimede muutmisega blokeerida mälu, nagu seda tehti Eestis ajal, mil eriti laste kuuldes tõesti sündinust rääkida ei juletud.

Magnar Undheim, Sirdali (Norra) mäemuuseumi endine juht, on kohalike legendide ja lugude kõndiv varalaegas. Sealkandis juhtub ka praegu asju, mida kahe jalaga maa peal olemise seisukohalt seletada ei oska.

Seletada ei oska ka seda sünergiat, mida Muinasjutuvägi tekitas ja mis puudutab kohal olnud inimeste kaudu veel paljusid – lapsi ja täiskasvanuid.