Ka luuavarrest võib pauk tulla

Laval, klassi ees ja lahinguväljal kehtib üks ja sama reegel: kohane ja improviseeri, teab riigikaitseõpetaja Madis Milling.

Õpetaja Madis Milling siseneb koolimajja, laiguline vorm seljas, mustad prillid ees. Kotist paistavad kolme karabiini otsad, puusal ripub isiklik püstol. Leitnant Milling on „Kevadtormilt” hüppes, et anda Keila koolis riigikaitseõpetuse tundi.

Seekordses tunnis õpetab Milling relvade käsitsemist ning tund toimub aulas. „Kui siin pauk käib, siis ei kosta see üle kogu maja,” selgitab Milling. Varsti käibki kõmakas, nii et õpilased võpatavad. Milling tulistas paukpadruniga. „See oli selleks, et meelde jääks.” Tunni mõte pole õpetada, kuidas püssiga pihta saada, vaid kuidas õnnetust ära hoida.

„Kui ostate muusikapoest kitarri, ei tee see teist veel kitarrivirtuoosi,” toob õpetaja Milling näite. „Sama lugu on relvaga. Relvaõnnetusi on juhtunud isegi staažikatel sõjaväelastel, mis siis veel algajatest relvakasutajatest rääkida. Relvaga kokku puutudes tuleb alati eeldada, et see on laetud. Ka luuavarrest võib pauk tulla.”

Milling paneb noortele südamele, et ka mängupüstol pole mänguasi ja kunagi ei tohi isegi mängupüstolist kellegi poole sihtida. Pealegi on tänapäeval mängu- ja pärisrelvad väga sarnased. Kui keegi (loodetavasti nii rumalat inimest pole) peaks naljapärast mängupüstolist politseinikut sihtima, võib politseinik seepeale tule avada.

Rohkem tuntakse Madis Millingut näitlejana. Ta leiab, et näitleja- ja õpetajaametil on mõndagi ühist: „Näitlejana pead kehtestama ennast publiku, õpetajana õpilaste ees. Laval, klassi ees ja lahinguväljal kehtib üks ja sama reegel: kohane ja improviseeri. Võib-olla on õpetajaamet raskemgi. Teatris saab etendus ühel hetkel valmis, aga tunnis toimub iga kord uus etendus. Publikut pimedas saalis ei näe, aga klassis märkad kohe, kas õpilastel on huvitav.” Milling lisab, et temal tunnis distsipliiniga probleeme pole.

Vanaisa jälgedes

Madis Milling astus 1990. aastal kaitseliitu. „See tundus lihtsalt loomulik, võib-olla oli asi geenides,” arvab Milling. Tema vanaisa oli kaitseliidu ohvitser ja „võitis tänu sellele turismireisi Vorkuta kaevandusse”. Madis luges ajalooteadliku poisina läbi kodupööningule peidetud keelatud raamatud, nagu „Nimed marmortahvlil”, „Eesti rahva kannatuse aasta”, „Isade maa” … Ema ja isa jutustasid, mis tegelikult toimus, muidugi käis jutu juurde klausel, et koolis sellest ei räägita. Kord läks Madis siiski tunnis ajalooõpetajaga vaidlema, kas eesti rahvas ikka tahtis 1940. aastal meeleheitlikult heita endalt kapitalistlikku iket. Vahetunnis sõnas õpetaja poisile nelja silma all: „Härra Milling, näen, et olete raamatuid lugenud ja teate, kuidas asjad olid. Mina tean ka, aga lepime kokku, et tunnis räägime ainult seda, mis seisab õpikus.”

Madis Milling läbis vabatahtlikud reservohvitseride kursused kaitseväe lahingukoolis, on kaitseliidu Tallinna maleva asutajaliige ja Erna seltsi liige. Mida ohvitseriks olemine talle tähendab? „Vastutust,” vastab Milling. „Tajun, et mul on ülesanne jätkata seda, mis vanaisal olude sunnil pooleli jäi.”

Missioonitunne viis näitejuhi haridusega Millingu Tallinna ülikooli riigikaitseõpetuse õpetajate kursustele. Kõigepealt õpetas Milling riigikaitset Tallinna tehnikagümnaasiumis, paari aasta pärast kutsuti ta ka Keila kooli. See hakkas logistiliselt üle jõu käima. Parem tegelda ühe kooliga hästi, kui rabelda kahe vahel, otsustas Milling. Peale jäi Keila kool, mis asus kodule lähemal.

Riigikaitse kolm vaala

Riigikaitseõpetus on gümnaasiumis valikaine. „Õpetajale on see mugav,” leiab Milling. „Tundi tulevad ainult need õpilased, kes ainest huvituvad. Olen võrreldamatult paremas olukorras kui näiteks matemaatikaõpetaja, muidugi ebaõiglaselt.”

Millingu meelest peaks riigikaitse olema kohustuslik õppeaine: „Selle kolm põhjust on riigikaitseõpetuse „kolm vaala”: esiteks maailmavaate, mõtteviisi kujundamine – milleks meile riigikaitse ja kaitsejõud? Tunnis tuleb tegelda ka müütide kukutamisega: kas NATO ikka tuleb meile appi? Kas tank sõidab tunni ajaga Pihkvast Tallinna? Teine on ajateenistust tutvustav pool – et poisid teaksid, mis neid ootab. Kolmanda osa moodustavad praktilised oskused, näiteks esmaabi andmine. Seda peaksid kõik inimesed oskama. Viga ei saada ainult lahinguväljal, 95 protsenti traumadest juhtub kodus.”

Õpitakse hakkama saama väljaspool mugavustsooni. Näiteks, kuidas metsas mitte ära eksida või mida teha, kui juba oled eksinud. Loodad, et nutitelefonis olev GPS juhatab su metsast välja, aga kui telefon kaob või aku tühjaks saab? Kui kogu su plaan toetus nutitelefonile, oled kirjeldamatult abitu.

Elu arvuti ja külmkapita

„Inimeste õpitud abitus suureneb iga aastaga,” muretseb Milling. „Riigikaitseõpetuse välilaagris magasid enam kui pooled kümnenda klassi õpilased esimest korda elus telgis. Keilas kui aedlinnas pole olukord nii drastiline, aga mõnigi riigikaitseõpetaja kurdab, et enne kui selgitada, kuidas metsas mitte eksida, tuleb selgitada, mis on mets. Enne kui õpetada, kuidas katelokis süüa teha, tuleb õpetada, kuidas süüa teha. Mina ei mõista, kuidas inimene ei oska süütevedelikuta lõket põlema panna. Meie põlvkond pidi laagris süütama lõkke ühe tikuga.”

Laagris oli Millingul üks muresid leida õpilased, kelle kätte võiks kirvest usaldada, kes oleksid varem puid lõhkunud. Hoidku jumal, et jalgu otsast ei raiuta.

Atraktiivsemaid teemasid on laagris öine orienteerumine: öine valgus, öised hääled – kui kaugele need metsas levivad, kuidas valgus võib sind reeta. Kuidas öösel metsas orienteeruda, varjatult liikuda. Õpilased peavad minema öösel maastikult tagasi laagrisse, aga et see keerulisem oleks, varitsevad neid metsas kurjad instruktorid. Varitsejatel on automaadid paukpadrunitega, valgustusraketid …

Toit toodi laagrisse termostes. Ühel söögikorral pidi ise piiritusepliidil süüa tegema. Kuivtoidupakk anti kätte – kartulipudrupulber, konserv, teepakid … saadi hakkama küll. Kui mõni noormees jäi hätta, siis tütarlapsed aitasid.

Noored on Millingu meelest kiire kohanemisvõimega ja teevad laagris kõike lustiga, kuigi alati on mõnel õpilasel motivatsioonikriis. „Sind kistakse harjunud keskkonnast välja. Äkitselt pole oma voodit, külmkappi ja arvutit. Selgitame palju, mis on meeskonnatöö ja üksteise toetamine. Raskel hetkel aitab alati huumor, kas või sõbralik tögamine. Seda olen omal nahal kogenud. Kui õpilased ütlevad hiljem, et ainuke mitte meeldinud asi oli see, et laager sai liiga ruttu läbi, siis on ju kõik korras,”muheleb Milling. Tavaliselt kestab laager nädalavahetuse.

„Olge nummid!“ ja „Sammu marss!“

Pole veel juhtunud, et mõni ema küsiks Millingult, kas ta sunnib tütarlapsi küüsi murdma ja automaati lahti võtma. Aga igal aastal enne laagrit helistab vähemalt üks lapsevanem, kes muretseb, miks aprillis metsa telkima minnakse. Siis selgitab Milling, et telgid on soojad, neis on ahjud. Ja et ta ei õpeta lapsi konni sööma. See pole ellujäämiskursus.

„Lapsevanemate muretsemine on loomulik,” noogutab Milling. „Ma olen 42-aastane ja üle 20 aasta kaitseliitlane olnud. Iga kord, kui metsa lähen, helistab ema: „Madis, on sul ikka mitu paari sokke kaasas?””

Riigikaitseõpetuses on teemasid, mida saab klassis õpetada, ja asju, mida tulebki metsas teha. Osa teemasid õpitakse kooli saalis, näiteks rivi. Kuidas selgitada õpilastele, miks on riviõpet vaja? „Elementaarne,” ütleb Milling. „Et liigutada kiiresti, optimaalselt ja koos inimhulka punktist A punkti B. Kui ütleksin, et olge nummid ja minge sööma (Millingu hääl muutub flegmaatiliseks nagu maksikoer Fikil), kaoksid nad tee peal ära, esimesed oleks juba söönud, kui viimased sööklasse jõuavad … Palju targem on öelda: „Sammu marss!””

Poistele meeldivad tunnid, kus saab automaatrelva lahti võtta. Tütarlastele on see vabatahtlik, neile õpetab Milling püstoli ja revolvri ohutut käsitsemist. Elus võib ette tulla igasugu olukordi, näiteks näed aknast, et naabri laps mängib isa relvaga. Siis tuleb osata talt relv ära võtta ja ohutuks teha.

Esmaabi Milling palju ei õpeta, sest Keila koolis on eraldi esmaabikursused. Välilaagris käivad instruktorid, kes õpetavad elupäästvat esmaabi. „Esmaabi puhul on kõige tähtsam abivajajat märgata,” rõhutab Milling. „Kui näeme bussipeatuses lamavat meest, on esimene mõte: joodik, narkomaan. Aga näiteks purjusoleku ja ajutrauma sümptomid on ühesugused. Pole ju raske küsida, mis viga, ja kutsuda kiirabi.”

Miks ajateenija söögi unustab

Autokooli esmaabikoolitus on Millingu meelest üsna formaalne. Sealsed meedikud olevat harjunud esmaabi andma eredalt valgustatud protseduuritoas. Tegelik esmaabi andmine käib aga porises maanteekraavis ning esmaabipakk võib olla autost võssa lennanud. „Kui inimesele on pähe kulunud soovitus, et haavale tuleb asetada steriilne side, ei oska ta sellises olukorras midagi teha. Pane kas või sokk peale! Peaasi et vere kinni saad!” pahvatab Milling.

Kõik õpetajad ja instruktorid ootavad Millingu sõnul igal aastal laagris Tapa väljaõppekeskusse ekskursioonile minekut: „Õpilased vaatavad, kuidas kasarmutes elatakse. Kindlasti sööme lõunasöögi väeosa sööklas koos ajateenijatega, kes pole mitu kuud ühtegi tütarlast näinud. Kui meie gümnaasiumipreilid tajuvad sadu pilke ja meeletut tähelepanu, muutub nende kõnnak endale märkamatult graatsilisemaks, juuksed hakkavad rohkem lendlema … Ajateenijatel ununeb supilusikas poolele teele. Seda näitemängu on kirjeldamatult armas vaadata.”

————

„Õpetades hoiad end värskena, täiendad pidevalt teadmisi, et ka endal oleks huvitav,” räägib Milling õpetajaameti võlust. „Aplaus etenduse lõpus on imeliselt hea. Kui vaatan välilaagri lõpus bussi peale minevaid hullupööra väsinud, kuid õnnelikke noori, siis tunnen, et olen miskit hästi teinud. See on sama hea tunne kui aplaus etenduse lõpus.”

————

Kui näed, et laps mängib relvaga

Kiljumine ei aita. Säilita väliselt rahu. Püüa relv lapse käest ettevaatlikult kätte saada, jälgides, et sõrm ei satuks päästikule. Edasi tegutse järgmiselt.

• Keera püssiraud üles, nii et see sihiks taevast.
• Võta padrunikassett välja.
• Kontrolli, kas padrun on rauas. Kui on, lendab see välja.
• Igaks juhuks tee proovilask õhku.
• Alles pärast seda tead, et relv on ohutu.