Kaksteist aastat klassijuhatajana

Saue gümnaasiumi 12. a klassijuhataja ning 1.–6. klassi õppealajuhataja Eve Tamm oli samale klassile klassijuhataja kõik 12 aastat. Hoolimata sellest, et „lõpupidu” peeti ära juba neljandas klassis ning et hilissuvedel tavatsesid tema õpilased uurida, kas klassijuhataja jääb samaks. Lõpukella päeval vestlesime Eve Tamme ja ta kahe õpilasega, Kelly Toomasti ja Kert Paidrega.

Kelly mäletab oma esimest koolipäeva küll: „Läksin ja võtsin õpetajal käest kinni.” Õpetaja viis Kelly käekõrval aktusele ja tüdrukul oli hea julge tunne. Nüüdseks on Kelly õpetajast pikemaks sirgunud.

Kas täna on rohkem kurbust või rõõmu?

Eve: „Mõtlesin, kas värvin täna ripsmed ära või ei, äkki läheb nutmiseks. Noorte säravaid silmi vaadates sain aru, et pean pigem rõõmus olema. Kõik on ju hästi.”

Kui hästi te neid noori tunnete?

„Nüüd oskan ette arvata juba mõne õpilase käitumist ja ka kodu reageeringut, seda enam, et paljud lapsevanemad on meie kooli vilistlased.”

Kelly ja Kert, teil oli 12 aastat aega oma õpetajat tundma õppida. Milline inimene ta on?

Kelly: „Temas on kaks poolt – hästi hea ja vajadusel karm. Tema juurde saab tulla muredega nagu sõbra juurde. Näiteks kui teiste õpetajatega on probleeme või klassis erimeelsusi.”

Eve: „Mäletad, kui kuuendas klassis oli tüdrukute vahel suur lahing, liidrite võitlus. Istusime ringis ja rääkisime tundide viisi. Kõik said olukorra rumalusest aru.”

Kert: „Poistega sellist asja polnud, vähemalt ei istutud niimoodi maha.

Aga klassijuhataja on heasüdamlik ja vastutulelik. Ikka meie eest väljas. Ta on mu meelest ka piisavalt noortepärane ja mõistab meid hästi.”

Millal klassijuhataja range on?

Kelly: „Kui me oleme halvasti käitunud ja sellest räägitakse õpetajate toas.”

Kert: „Näiteks võttis üks poiss kooli padja kaasa ja magas tunnis sellega. Selline lõbus poiss. Siis ongi õpetajal kurja hääle tegemise koht ja seda ta tegi.”

Eve: „Nende peale mõjusid samad võtted mis kodus. Kui ütlesin: „Te olete sihukese jama teinud ja mina pean minema õpetajate tuppa ja direktsiooni seda klaarima, olles ise direktsiooni liige,” läksid kõigil näod kurvaks. Täna küsis Stefan murelikult, kas ma sain eilse veeuputuse pärast palju pahandada. Eelmine päev oli tutipidu. Soojema ilmaga on abituurium õues möllanud, aga ilm sattus külm ja õue ajada neid ei tahtnud. Olin sunnitud kotitäie pudeleid konfiskeerima. Aga pärast võeti lapid ja kuivatati põrandad ära. Direktor ütles, et polnudki kõige hullem.

Mis veel: väikesest peale raiusin neile nagu rauda: ükskõik mis pahandusega te hakkama saate, mulle peate asjad ausalt ära rääkima. See peaaegu juba kehtib, on ju?”

Kert:“ Ma arvan küll, jaa. Hädaga räägime ära.”

Mis tunne on 12 aastat ühte klassi juhatada?

Eve: „Tore kogemus, mida paljudel õpetajatel kahjuks pole. Enamasti on üks klassijuhataja 1.–4. või 1.–6. klassini, maksimaalselt põhikooli lõpuni.

Õppealajuhataja töö on stressirohke, aga klassijuhatajatöö on minu rõõm.”

Olete oma töö viljadega rahul?

Eve: „Nad kasvasid väga iseseisvaks. Võtsin esimese klassi, olles õppealajuhataja. Ma ei saanud seepärast neile kõiki tunde anda. Sageli kutsuti mind tunnist välja mõnda probleemi lahendama. Vahel pidin panema nad omapead tööle ja minema asju ajama. Ma ei saanud olla kogu aeg nende kõrval, aga nad teadsid, et võivad alati uksest sisse astuda ja nõu küsida.

Esimesest neljandani oli kaks paralleeli. Viiendas löödi klassid kolmeks, sest laste arv läks suureks. Gümnaasiumis on jälle kaks klassi. Arvan, et mõningane „segunemine” tuli kollektiivile kasuks.

Kõik õpilased ei küüni kunagi parimate tasemeni, võimekas võib aga muutuda vähem võimeka suhtes üleolevaks. Sellega tuli samuti tegelda, et igaühel on õigus olla just selline, nagu ta on. Igaüks on mingil alal tubli – sportlased, tantsijad, lauljad … Paistab, et neil on koos tore. Kuigi mina ei saanud neid väljaspool kooli eriti kokku viia, käivad nad ise koos.”

Kelly: „Mõni kartis, et gümnaasiumis läheb raskeks, aga nüüd kahetseb äraminekut, oleks tahtnud meiega koos lõpetada.”

Kert: „Kui klass on kõva, siis sinu tase läheb ka kõvemaks.”

Eve: „Meile juurde tulnud õpilased tajusid kohe, et õppimata jätta pole popp.”

Kui palju õpilased on teile muresid kurtnud?

„Ikka on. Aineõpetaja näeb, kui õpilane tunnis tukub, kui kodune töö on tegemata, aga mina näen tausta, muresid. Ma ei lähe muidugi seda aineõpetajale ette kandma, püüan leida aega õpilasega rääkida, teda toetada, et ta ise hakkama saaks. Palju abi oli pedagoogilise nõustamise eriala õppimisest magistrantuuris. Õppisin, kuidas õpilast kuulata, kuidas panna teda ennast analüüsima.

Tänapäeval ei ole kerge noor olla. Neilt nõutakse rohkem kui minu noorusajal. Edukultus tekitab palju pingeid. Ühtpidi on tänapäeval raskem, teisalt on rohkem võimalusi olla see, kes tahad.”

Mida toredat te koos ette võtsite?

Kert: „Mulle meeldisid ekskursioonid. Lätis Jurmalas, Pärnumaal Kullimännikul.”

Eve: „Kullimännikul lubati öö otsa üleval olla tingimusel, et tubadest ei tohi välja tulla. Hommikul avastasime, kes kus põrandal magas. See oli vist viiendas klassis. Kooliväliseid üritusi oli neil vähem kui teistel klassidel. Mina oleks tahtnud rohkem, aga kuna kool kasvas ja õppealajuhataja töö võttis palju aega, siis lihtsalt ei jõudnud. Pikki ekskursioone oli vähe.”

Kert: „See-eest oli palju väikseid. Käisime koos bowling’ut mängimas, uisutamas, palju oli spordiüritusi.”

Mis plaanid teil pärast eksameid on?

Kelly: „Kavatsen minna ülikooli infotehnoloogiat õppima.”

Kert: „Plaanin õppida filmindust. Kuna Balti filmi- ja meediakool võtab filmi õppima üle aasta, tänavu mitte, siis on mul ka Inglismaal rauad tules.”

Õpetaja ja klassiga jääte suhtlema?

Kelly: „Plaanime minna augustis klassiga õpetajale külla, võrkpalli mängima.”

Eve: „Minu sportlik mees tegi meile maale võrkpalliväljaku. Poisid on tema juures trenniski käinud. Saame augustis kokku ja peame ühe turniiri maha.”

Kert: „Nii võiks igal aastal olla.”

Kas te uue klassi võtate?

Eve: „Ei, esiteks olen vanemaks saanud ja teiseks pole tavaline olla juhina klassijuhataja. Põhierialalt olen klassiõpetaja. Mu õpilased kannatasid sellegi välja, et läksin 2005 uuesti ülikooli. Siis pidid nad veel iseseisvamad olema. Sain haridusteaduste magistriks ja nii polnud mingit takistust juhatada õpilasi 12. klassini.”

Kelly: „Mäletan, kuidas me augustis enne kuuendat klassi vaatasime kooli kodulehelt, kas klassijuhataja muutub. Kunagi ei teadnud kindlalt, kas ta jääb või ei.”

Eve: „Neljandas klassis pidasime lõpupeo ära. Augustis ütles direktor, et tee viies ka, pole õpetajat asemele võtta. Nii ta läks, algul aasta korraga.”

Kelly: „Pubekaeas vaatasime, kuidas teistel klassijuhataja vahetub, ja mõtlesime, et meil võiks vahelduseks ju ka.”

Kert: „Mina küll ei mõelnud.”

Kelly: „Praegu ei kujuta tema asemel kedagi teist ette, võõrast, kes ei tea, milline ma olin esimeses-teises klassis. Õpetaja tunneb meie kõigi peresid.”

Eve: „Ei mäleta, et mõni lapsevanem oleks süüdistanud, et olen midagi valesti teinud. Mida kauem klassijuhataja olin, seda rohkem nad mind usaldasid.”

Kas olete õpetajana õnnelik?

„Olen terve elu olnud õpetaja. 1981 lõpetasin peda, abiellusin ja tulin Sauele. Kuna Sauel kooli polnud, õpetasin alguses Hiiu põhikoolis. 1989 tulin Sauele kooli.

Nägin, kuidas nupsud, kes tahtsid käest kinni võtta, sirgusid noorteks inimesteks. Tore oli näha nende murdeiga – kes mis suunas muutus, aga kübeke 1. klassi juntsust jäi igaühte alles. Tänavune kevad on minu tööalane tipphetk, aga olen igas suhtes õnnelik. Olen üles kasvatanud kaks tublit tütart ja olen nelja lapselapse vanaema. Mida veel elult tahta!”

Kert: „Õpetaja viskas 1. septembril nalja, et kui meist midagi head ei tule, siis on tema elutöö raisus.”

Eve: „Aga ongi elutöö. See on nagu oma laste kasvatamine. Kui nad eluga toime ei tule, oled midagi valesti teinud.

Praegu on lõpueksamite aeg ja ka õpetajate närvid on õpilaste tulemuste pärast pingul. Aga ma tean, et ükskõik, kuidas eksamid lähevad, nendest kõigist tulevad tegijad. Nad on hakkamasaajad ja head meeskonnamängijad. Nii nagu 11. klass täna ütles, nad on „pingul nagu Pearu vibu”. (Pearu on Eve klassi poiss, kes pääses vibulaskjana olümpiakoondisse. – M. P.)”

—-

Paberitega taluperenaine

Eve on teiste õpetamise kõrvalt ka ennast pidevalt täiendanud. Nagu ta ütleb, on ta paberitega taluperenaine ning paberitega florist. Eve armastab muusikat ja loodust ning ta hobidki on paljus loodusega seotud. Nagu abikaasa täheldab, minevat Eve kohe närviliseks, kui pole sõrmi mullaseks saanud. Eve leiab, et Sauel on hea elada – kõik vajalik on olemas: lasteaed, kool, kauplus … Aga 25 kilomeetrit Sauelt asub maakodu, kus saab sõrmed mullaseks teha, ja soojal ajal tuleb Eve igal hommikul tööle just sealt.

—-

Kuidas õpilased Evele üllatusi valmistasid

Eve kabineti seinal on praegugi jõuluaegne üllatus: suurel plakatil kõigi õpilaste fotod, päkapikumütsid peas, juures igaühe head soovid ja/või tarkuseterad õpetajale. Näiteks Kert on kirjutanud: „Habe ei tee mehest veel jõulumeest.”

Õpetajate päeval oma kabinetti astudes avastas Eve, et tuba on üleöö hõbedaseks muutunud. Kogu ruum oli fooliumiga kaetud, alates kirjutuslauast ja toolist, lõpetades väikeste detailidega, nagu pliiatsid. Nagu selgus, olid noored eelmisel õhtul tema kabinetis mässanud 4–5 tundi ja kulutanud 35 rulli fooliumit.

Lõpukella päeval oli Eve kabineti uks kirjute ornamentidega tihedalt kaetud, ukse kohal rippus kimp õhupalle ja uksel seisis liigutav kiri: „Kallis Eve! Hakkame Sinust puudust tundma!”

„Mina hakkan ka oma rõõmuvalmistajatest puudust tundma,” ohkab Eve.

Eve Tamme Hõbetuba õpetajate päeval