„Kasu” on sõna, mis määrab suhtumise

Riik peaks õpilaste praktikat juhendavaid ettevõtteid rahaga toetama, leiab Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin.

Õpilastele praktikakohtade leidmine on kutsekoolide üks suuremaid peavalusid. Kõige vastumeelsemalt võtavad praktikante vastu väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted, kus on töötajaid vähe ning iga euro firmale elu ja surma küsimus. Neil ei ole lihtsalt aega noori juhendada, sest pingeline igapäevatöö tahab tegemist. Kui nad aga praktikandi siiski võtavad, juhtub tihti, et noor pannakse lihtsalt koristama, asju tassima või muid lihttöid tegema – ikka sellepärast, et temaga pole aega tegelda.

Rein Oselin (pildil) toonitab, et tegemist on habemega probleemiga, mida kutsekoolid ja ettevõtted ei ole suutnud pikkade aastate jooksul omavahel ära lahendada. See tähendab, et abi peab tulema väljastpoolt. „Siin peab riik appi tulema ja ettevõttele noorte juhendamise eest tasu maksma, nii et noortega tegelemine muutuks ettevõttele kasulikuks või ei oleks vähemalt kahjulik,” toonitab Oselin. Kui juhendamine on tasustatud, siis muudab see ettevõtte suhtumist praktikantidesse kardinaalselt, on ta veendunud.

Kasulik koostöö Eestis

Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor märgib, et tööandjate seas on kutsekoolidel suurepäraseid partnereid, kes mitte ainult ei võta praktikante vastu, vaid aitavad koolil välja töötada ka praktika sisu ja osalevad paljude probleemide lahendamisel. Nende kohalolu tuntakse koolis iga päev, kuid kõigile neile headele partneritele on koostöö kutsekooliga kasulik. Rein Oselin toob selle kohta kolm näidet oma koolist.

– Maailma tasandi näide on firma Leica Geosystems, kellega koostöös on Järvamaa kutsehariduskeskus arendanud välja õppekeskuse, kus koolitatakse sellele ettevõttele uusi töötajaid. Keskusse tulevad õppijad Peterburist Balkanini, märgib Oselin, sest Eestis on palju kasulikum uusi töötajaid koolitada kui näiteks Ameerikas.

Eesti tasandi näiteks toob Oselin osaühingu Sanmal, mis toob Eestisse puhastusmasinaid. Sanmal õpetab oma masinate kasutamise Järvamaa kutsehariduskeskuse õpetajatele selgeks ja edaspidi koolitavad need juba Sanmali kliente. Koostöö kutsekooliga on hea, sest see on firmale kasulik.

Regionaalse tasandi näide on Järvmaa tarbijate ühistu, mis ostis kutseõppekeskusele klassitäie õppevahendeid, tänu millele saavad ühistu töötajad täpselt niisugust täiendusõpet, mida vaja. Ja see on ühistule kasulik.

Just sõna „kasu” määrab, kas ettevõte teeb kutsekooliga koostööd või mitte, rõhutab Rein Oselin.

Kasulik koostöö mujal maailmas

Saksamaa kutsekooliõpilasel möödub peaaegu kogu õppeperiood ettevõttes. Koolis käib ta vaid paar korda nädalas − teooriat, ohutustehnikat, ettevõtluse aluseid, meeskonnatööd jms õppimas. Ülejäänud aja töötab ta ettevõttes juhendaja käe all. Ettevõttele on selline süsteem kasulik, sest talle makstakse juhendamistasu. Teiseks saab õpilane hea juhendaja käe all töö kiiresti selgeks ja hakkab edaspidi ettevõttele kasumit tootma. Ka riigile on see tulus. Kuna ettevõtetes, kus noored ametit õpivad, on nüüdisaegsed moodsad seadmed, pole riigil vaja neid kutsekoolidele osta.

Poolas sõlmivad kutsekooliõpilane ja ettevõte lepingu, jätkab Oselin. Kui ettevõte täidab oma osa lepingust ära, maksab riik selle eest. Kui õpilane teeb edukalt kutseeksami, saab ettevõte riigilt teist korda raha. Nii garanteeritakse, et ettevõte ei kasuta kutsekooliõpilasi odava tööjõuna, vaid panustab tõsiselt nende arengusse.

Hollandis on kutsekooliõpilasi juhendavatele ettevõttele kehtestatud maksusoodustus.

„Vaata, kuidas tahad, ettevõtted löövad kutsekooli tegemistes kaasa ikka siis, kui see on neile kasulik,” tõdeb Osolin.

Eesti eeskujuks on Põhjamaade kutsehariduse mudel, kus kutsekoolidel on tänapäevased seadmed endal olemas ja teravat vajadust koostööks ettevõtetega pole. Siiski on näiteks Soomeski hakanud riik praktikante võtvaid ettevõtteid rahaga toetama.

Miks õpipoisiõpe ei edene?

Rein Oselin tõdeb, et isegi väga head Eestis loodud koostöövõimalused jooksevad liiva eelkõige põhjusel, et need pole ettevõtetele kasulikud. Näiteks toob Oselin õpipoisiõppe, mille puhul õpilane, kutsekool ja tööandja võivad sõlmida kokkuleppe, mille järgi iga osapool täidab väljaõppes oma rolli. Tore idee, mida aga kuigi palju ei rakendata, sest see pole ettevõttele kasulik. Et õpipoissi võtta, selleks on ettevõttel vaja kulutada raha, mida Eesti keskmistel ja väiksematel firmadel lihtsalt ei ole, märgib Oselin. Õpipoisiõpet saavad endale lubada vaid suurettevõtted, nagu Viru Keemia Grupp, Eesti Energia, Tallink jt. Kuna selliseid suuri ettevõtteid pole Eestis palju, oleks loomulik, et väiksematele firmadele maksab riik praktikantide juhendamise eest toetust.

Riiklikult tähtis küsimus

Õpilastele praktikakohtade leidmine toetub praegu peamiselt kutsekooliinimeste isiklikele kontaktidele. Aga alati need ei aita. Väga tihti ei võta ettevõtted kutsekoole jutulegi, sest neil on vaja omaenda ellujäämise nimel rabelda.

Ettevõtted tuleb igal juhul kutseõppesse kaasata, ütleb Rein Oselin, sest kui nad seda ei tee, jääb õpe viletsaks. Tagajärg on, et kutsekoolilõpetajad jäävad oma kehvade oskuste pärast töötuks ning mõne aja pärast pole ettevõtetel endil ka enam kuskilt hea ettevalmistusega tööjõudu võtta. Seepärast on hädavajalik, et riik praktikante juhendavaid ettevõtteid rahaga toetaks.

Väheneks ka väljalangus

Lõpetuseks lisab Rein Oselin, et nendes maades, kus ettevõtted teevad kutsekoolidega tihedat koostööd ja võtavad suure osa noorte väljaõpetamisest enda peale, on kutsekoolist väljalangus mitu korda väiksem kui meil Eestis, kus see on üks suuremaid probleeme. Mõnes selle praktikamudeliga riigis on väljalangus vaid paar-kolm protsenti alustanutest, kusjuures siis pole ka probleem õpilastes, vaid enamasti tõsiasjas, et ettevõte, kus noor ametit õppis, läks pankrotti.

Kutseharidusse on viimastel aastatel palju investeeritud ja meie tööandja on seda endale juba teadvustanud. Paljud neist on öelnud, et kutsekool sobiks neile suurepäraselt oma töötajate koolituse ja ümberõppe baasiks. Nüüd peab seda usaldust õigustama, rõhutab Rein Oselin. Just nüüd on õige aeg hakata riiklikult toetama selliseid ettevõtteid, kus võetakse endale praktikante juhendada. Kui ettevõtte näeb koostöös kutsekooliga endale kasu, siis koostöö ka tekib ja areneb.