Kirjandus, koerad ja kaitsevägi
Teavet valgub ilmavõrgust nagu sooja soolvett nõrutatavate makakate alt. Loen, et tigedad koerad on rünnanud inimesi, ja loen, et inimene on lasknud maha koera. Nüüdsama, siinsamas. No mõne nädala eest.
Kirjutin toona nõnda: „Mulle koerad meeldivad. Mulle meeldivad ka käsirelvad. Ent viimaste omamise kord on erinevalt esimestest korralikult reglementeeritud ning teatavaid relvatõuge tsiviilkäibes olla ei võigi. Ei kujuta ette, et suvalised jorsid supelrannas väheke kuulipritsi täristaksid ja ambu tinistaksid. Või isegi niisama linna vahel jõlguksid, tukk näpus kõlkumas. Aga treenimata Kaukaasia lambakoer, kellest inimjaks põhimõtteliselt üle ei käigi, kõlbab vallale lasta küll? No kurat. Relv on relv, olgu õline või karvane. Räme trahv ja kinnimaja ilma konkreetse loomisendi valitsemisoskust ja -õigust tõendamata koerlemise eest.” Hea oli hiljem lugeda, et on inimesi, kel asjaomane vahend seaduslikult ühes ja kes hea relvaga halva relva neutraliseerivad.
Samast võrgust tilkus alla tuttava noormehe mure, kes kohe mitte kuidagi ei tahtnud sõjaväkke minna. Ikka see vana hea juba okupatsiooniajast tuttav jutt sellest, et plaanid on aastateks tehtud ja kaheksa kuud kaitseväeteenistust keerab põhimõtteliselt elukese sinnasamusesse. Ei ta keera. Mõtle, kui piinlik on, kui on vaja vainlane ära tappa ja sina ei oska. Inimelu lõpetamise õppimiseks on legaalseid viise vähe – arstikutse omandamine võtab aega, autojuhilubade tegemine nii aega kui ka raha, aga kaitsevägi on puhta tasuta, annab veel kosti ja korteri. No mida siin üldse mõtelda? Aga inimesel on probleem.
Mis on neil juhtumeil pistmist kirjandusega? Kõik ja mitte midagi. Kirjandusest leiab oskaja otsija nimelt vastuseid väga erinevatele küsimustele, ole ainult tubli ja oska küsida. Hea kirjanduse üks olulisemaid omadusi on võime mõelda kõigest (ja mitte millestki) nõndakombel, et ühe mõtted saavad paljude omaks. Kui ühe head mõtted saavad paljude headeks mõteteks ning paljude head mõtted edenevad edasi ning kannavad omakorda vilju, võib kirjandust pidada tohutu potentsiaaliga vaimseks investeeringuks. Tõsi, kui need mõtted on kängitsetud raamatusse, mida mitte keegi ei loe, siis nad ei idane. Ent ka ei mädane. Ses mõttes on seeme ikkagi parem kui mitteseeme, sest seeme võib oma mulla leida ka aastate pärast. Viljakat kasvukeskkonda ei pruugi olemas olla enam või veel, ent see ei tähenda, nagu ei peaks mõtteid mõtlema ja üles tähendama. Kunagi ei tea, kes, kus ja millal mõttega kohtudes käivitab protsessi, millel võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Seda asjaolu on läbi aegade teatud ja ka kardetud.
Täna on meil imelik mõelda, et veel paarkümmend aastat tagasi oli siinsamas Eestis täiesti olemas selline nähtus nagu keelatud kirjandus. Veel paarkümmend aastat varem raamatuid lausa hävitati. Mingil määral see isegi toimis, eriti karistuse hirmus. Inimesi õnnestus informatsioonist eemal hoida, sest informatsiooni peamine säilitaja ja kandja oli vana hea paberist raamat. Tõsi, juba oli oluliselt keerulisem millelegi tõeliselt olulisele otsa peale teha kui sajandeid varem, mil kirjasõna eksisteeris üksikutes eksemplarides, mida tuli pidevalt ümber kirjutada. Mõne võimsa raamatukogu mahapõletamine, olgu kurja juhuse läbi või usulistel põhjustel, tegi korvamatut kahju kogu inimkonna vaimuloole.
Trükipress muutis asja. Ja arvutid muutsid asja veelgi enam. Keeruline oleks ette kujutada, kuidas mingi hulk parajasti kasutuses olevat teavet mingil ideoloogilisel põhjusel lubamatuks kuulutataks ning selle teabe inimeste käes mitteviibimist kontrollima hakataks.
Jah, ilmavõrgu võib põhimõtteliselt kinni keerata või halvata, selles liikuvat teavet blokeerida. Ent kui pahalane võis paarikümne aasta eest üsna lihtsalt tuppa marssida ning vaadata, mis toimub raamaturiiulis ja kapi all, ning kahtlased teosed hekseldusse saata, siis üpris võimatu on saada küüned taha kõigile või isegi suuremale osale tillukestele seadmetele, rääkimata mälukaartidest, millele võib olla salvestet kümneid tuhandeid raamatuid pühast Augustinusest Lee Childini.
Teoreetiliselt võib muidugi ära võtta elektri. Ent elektrit saab uuesti teha ning lugeri laadimiseks vajaliku elektrihulga väntab vajadusel valmis ka hariliku käsiseadmega, rääkimata jalgrattadünamost. Või päikesepatareidest. Teabetarvikute jagu elektrivalmistamisvõimekust on informatsioonilise autonoomia huvides arukas igaks juhuks omada. Mine tea, mis juhtub. Ent üks mis kindel – teadmiste röövimine inimestelt on keerulisem kui kunagi varem ning nõuab rohkem röövijaid ehk inimressurssi, kui värk väärt on. Tunduvalt lihtsam on inimesi mõnusa sooja meelelahutusvati sees hoida, et nad ei tunneks mingit kiusatust vähegi väärtusliku kraami järele kätt sirutada. Meelelahutus kui meelemürk on tugevam kui vägivald, mis õrritab ju vastu astuma. Leebele loidusele ei viitsigi nagu vastu hakata, sest eluspüsimiseks rühmamine võtab oma ja oh mis hea on mahedas massikultuuris hulpida kui munavahupilveke vanillikastmes.
Et armas äraolemine ärksaks ärategemiseks muuta, tuleb kohtuda heade tekstidega. See ergastab aju. Heade tekstideni jõudmiseks on abi kohtumisest elusate autoritega. Elusaid autoreid näidatakse festivalil HeadRead, mis kestab veel täna ja homme ja ülehomme. Minge ja vaadake, te leiate midagi sellist, mis särab ja äratab. Ja ei ole võimatu, et koerte ja kaitseväega seotu näib õigeid raamatuid lugenuna sootuks teises valguses.
Kena hommikut!
Julgen kirjanikuhärra üllitist kohendada…Teadmisi saab praegu palju paremini peita kui vanadel ;headel; aegadel. Igasugustel kandjatel kohale voolava info ja mitteinfo mass on nii suur, et moderaatorite-talituste- võimekusest (või huvist?) ei piisa sealt terade leidmiseks. Ja kui mõnikord vilksatabki mingi oluline kild , siis see uhutakse väga kiiresti pahiseva isabellvärvi vooluga torudest alla.