Kooliuksed poliitikutele valla!

10. mai 2013 Marko Pomerants riigikogu liige, IRL - Kooliuksed poliitikutele valla! kommenteerimine on välja lülitatud

Ilmselt on koolijuhid poliitikute koolilaste ette lubamise suhtes väga erinevalt meelestatud. Küllap on neidki, kes arvavad, et nende kooli poliitikutel küll asja pole. Mina aga kutsun üles poliitikuid igal juhul koolimajja laskma. Arvan, et midagi hullu ei juhtu.

Kristjan Svirgsden, kes parasjagu Heinz Valgust filmi teeb, kohtus Haljala gümnaasiumi õpilastega ja tõdes Virumaa Teatajas: „Mitte keegi ei teadnud, kes on Heinz Valk − mitte ainumaski! Vaid üks taibu oli kuulnud.”

Koolides käies küsin tihtilugu ühe oma väga tuntud fraktsioonikaaslase kohta testküsimuse „Kas tunneksite selle inimese ära, kui ta vastu tuleb?” või näitan tema pilti. Ühes Tallinna väärikas koolis sain sama tulemuse mis Svirgsden Haljalas. Küsides teinekord klassis, kui paljud „Aktuaalset kaamerat” vaatavad, tõuseb kaks kätt, üks neist õpetaja oma.

12. aprilli Õpetajate Lehes on Meeli Parijõe lugu Rakvere õpetajast Mare Rossmannist, pealkirjaks „Mare Rossmann: Head poliitikut poleks must saanud ja viletsaid on terve Eesti täis”.

Ma pean Marest lugu, aga vähemasti ühes asjas tahan vastu vaielda. Mina väidan, et enamasti ei tunta poliitikuid üldse, on vaid stereotüüp poliitiku koondkujust. Samas tean, et Mare küll teab, millest räägib.

Nagu te ilmselt juba aru saite, mina ise ikka pääsen koolidesse. Teinekord lausa kutsutakse. Olen oma elus enam kui paarikümnel aastal 1. septembril mõnes Lääne-Virumaa koolis aktusel käinud. Enda kooliajal kümnendas klassis ei käinud. Ei jõudnud Kesk-Aasiast koju tagasi. Veetsin 1. septembri Samarkandi turul ja vaatasin, kuidas väikesed usbeki tüdrukud, valged tutid patsiotstes, kooli lähevad. Pärast seda olen sügisel avaaktustel või vabariigi aastapäeva aegu aktustel kõnelnud, muidugi ka õpilaskonverentsidel ettekandega esinenud, tundides ja õpetajate streigi aegu liitklassis geograafiatundi andmas käinud. Nägin, kui kuradima keeruline on ühe tunni jooksul tegelda maailma rahvaste, Soome metsade ja Eesti majandusgeograafilise asendi selgitamisega kolme eri klassi puhul. Nägin, et õpetajal on ühiskonnaõpetuse õpik, kus Euroopa Liiduga seonduv on kirja pandud enne Eesti Euroopa Liitu astumist 2004. aastal. Schengeni alaga ühinemisest ei hakka ma rääkimagi. Hinge on läinud 1. september Rakveres täiskasvanute gümnaasiumis, kui õppealajuhataja ütles õpilastele, et lepime kokku, et vähemalt lihavõteteni peate vastu. Mäletan sellelt aktuselt ka isa, kes lootis oma kodunt ära läinud tütart kohata − äkki tuleb 1. septembril siiski kooli.

Aga aitab nüüd sentimentaalsusest, asja juurde.

Ma arvan, et keskmine Eesti inimene teab 5−10 riigikogu liiget, keskmine gümnasist viite, põhikooliõpilane kolme. Ilmselt on natuke rohkematele teada fakt, et neid on 101, ja levinud arvamus, et enamik neist on ahned eluvõõrad lurjused − valdavalt ühesuguste hallide pintsakutega vanamehed, sekka roosade kampsunitega nooremaid inimesi.

Ja siis imestame ühel hetkel, et kusagil on riigikogu ja kusagil rahvakogu.

Poliitikuid, pean silmas ka oma omavalitsuse omi, tasub kooli kutsuda põhjusel, et siis selgub, mida need inimesed endast kujutavad ja kuidas nad seletavad asjade toimimist sellisele nõudlikule publikule nagu lapsed. Seda ka väikeses põhikoolis, kus lapsi on esimesest klassist üheksandani ning väiksemate jaoks ei tohi jutt olla liiga keeruline ja vanematele liiga lihtne.

Usun, et õpetajadki saavad endale uusi teadmisi ja pärast koolitundi võivad need, kel natuke aega, poliitiku omakorda ette võtta. Tallinnas tuleks kindlasti kutsuda kooli Tallinna linnavalitsuse seni anonüümsetest kommenteerijatest poliitilised nõunikud (vt 18. aprilli Eesti Ekspress). Las seletavad näiteks erinoorsootöö eripära ja selgitavad, mida kujutab endast elamusmajanduse kontseptsioon.

Enamik inimesi pole poliitikas oma esimesel töökohal. Olen kuulanud ja näinud, kui haaravalt räägib akadeemik Ene Ergma astrofüüsikast, aga ka ühiskonna toimimisest, Rein Aidma võib rääkida füüsikast, Helmen Kütt sotsiaalpoliitikast, Enn Eesmaa rahvusvahelistest suhetest, Kalle Laanet politseitööst või perevägivalla probleemidest. Lugupeetud koolirahvas, küsige oma õpilaste käest, mitu nime neist viiest neile midagi ütleb.

Võib-olla kardate, et poliitikud hakkavad ajama poliitilist plära ning propagandat tegema, jagama pastakaid või käepaelu. Ega neid pastakaid nii laialt jagada ole, pealegi ei pane pastakas ega käepael veel kedagi valima. Peale selle pole enamikul koolilastel valimisõigust ja mina erinevalt osast oma erakonnakaaslastest ei arva, et seda korda tuleks muuta. Põhjus on lihtne: noorte teadmised elukorraldusest on väga tagasihoidlikud. Ühegi minu toodud näite puhul pole asjaosalistel põhjust punastada, see on objektiivne reaalsus. Kindlasti on selliseid tublisid noori, kes suurte inimeste elukorraldusega paremini kursis on. Ei pea ennast halvasti tundma ka Haljala kooli õpetajad. Haljala kool on külalistele avatud, alles hiljuti, priiuse põlistumise päeval, oli Haljalas koostöös Mementoga vinge maakondlik õpilaskonverents, kus tehti ettekandeid kahes keeles. Kadrina kooli tüdrukud rääkisid Eesti kultuuritegelastest Peterburis soravas vene keeles. Kooli ajalooõpetaja Egon Mets tegi sisuka avaettekande rahvadiplomaatiast kui suhete arendamise võimalusest. Ettekannet kuulates tekkis vägisi mõte, et ega rahvadiplomaate pole ometi vaja poliitikute rahvaga ühendamiseks. Eks need avatud koolid seda tööd omamoodi teegi.

Muidugi, nüüd tuleb eksamite aeg ja sügisel on ees kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Ehk seal, kus hirm kõige suurem, võikski oma kodukandi kohalikest tegelastest alustada.

Võib-olla ongi kooliuksed valla, minule on küll olnud. Kui nii, siis on hästi, aga mis puudutab teadmisi poliitikast ja sellega seotust, siis selles jään öeldule kindlaks. Poliitiku stereotüüp pole kindlasti tekkinud tühja koha pealt. Ei püüa end paremaks rääkida, kutsun teid üles paikvaatlusega tegelema.