Kuhu suundud, Eesti ehitus?

Viimased kaks nädalat on olnud ehitushariduse aruteludest tiined.

17. aprillil olid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivil koos ehitusinseneri haridust andvate üli- ja kõrgkoolide, Eesti ehitusinseneride liidu (EEL), Eesti projektbüroode liidu (EPBL), Eesti ehitusettevõtjate liidu (EEEL), riigi kinnisvara aktsiaseltsi (RKAS), SA Innove ja ka juhtivate kutseõppekeskuste ja -koolide esindajad. Teemaks „Kuhu suundud, Eesti ehitus?” ja kõneks võeti kutsete omandamine ning tööturule siirdumine.

25. aprillil istus omakorda kokku ehitus- ja tsiviilrajatiste õppekavarühma võrgustiku seminar, et vaadata veel kord üle 2011. aastal Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri (EKKA) läbi viidud akrediteerimise tulemused ning kavandada sellest lähtuvalt õppekavade arendamist ning õpetajate koolitust.

Veel samal õhtul osalesin Tallinna tehnikakõrgkooli (TTK) üliõpilasseltsi Ericius ja Eesti ehitusinseneride liidu juhatuse ühisnõupidamisel, kus oli taas kõne all ehitaja kogu haridustee, sh tema elukestev õpe. Volitatud ehitusinsener Riho Oras toonitas inseneride liidu ja ehitusinseneride liidu ühise kutsekomisjoni nimel, et nende kahe organisatsiooni ca 15-aastane töö uute kutsestandardite loomisel, standarditele tuginevate õppekavade koostamisel ning eluga sammu pidava täienduskoolitussüsteemi käivitamisel teenib vaid ühte eesmärki − Eesti ehitusvaldkonnas toimuvat peab korrastama, vastutusalad peavad täpsustuma ning ebakompetentsus ja ebaeetilisus peavad taanduma.

Lukksepp-günekolooge pole tänapäeval vaja

Ehitus- ja tsiviilrajatiste õppekavarühma akrediteerimisele hinnangu andnud Kalle Toom haridus- ja teadusministeeriumist ja Marge Kroonmäe Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuurist tõdesid, et ehitamise õpetajad peavad oma arenguvaated paremini läbi mõtlema. Selgemalt tuleb endalt küsida, kellele me kavatseme koolitatud töölisväge ette valmistada, keda asume sel eesmärgil koolitama, kui palju koolitusega töölisväge on tööturule lähiaastatel vaja, kuidas koolitust korraldada, kellega koos seda kõike kavandada ja ellu viia.

Kavandatavates arenguvaadetes võiksid kutseõppeasutused, eriti muidugi need väärtkoolid, kellel on täisakrediteering, aga miks mitte ka napilt täisakrediteeringu lävepakule komistanud, ilmutada initsiatiivi ning asuda otsekontakti Eesti ehitusettevõtete liidu ettevõtete ning erialaliitudega (Eesti betooniühing, Eesti katuse- ja fassaadimeistrite liit jt) ning keskenduda kitsama eriala tipptegijate koolitamisele.

Kitsamale erialale keskendumine looks koolidele võimaluse lisada riiklikele õppekavadele oma kooli õppekavu ja lisamooduleid ning minna õppes süvitsi. Tööturg ootab just kitsa eriala meistertöölisi. Universaalne „lukksepp-günekoloog” oli minu noorusajal küll populaarne amet, kuid praeguseks atraktiivsuse minetanud.

Vältima peaksime aga olukorda, kus kõik ehituskoolid asuksid üksteise võidu ühes suunas jooksma ja kõiki erialasid süvendatult õpetama. Iga ehituskool saagu ühe või kahe ehitusmeistri eriala koolitajaks, kasvatajaks, koondajaks, neile elukestva õppe keskuse loojaks ja arendajaks. Siis teaks kogu ehitussektor, missugune kool missuguse eriala arengumootor on. Nii on lihtsam planeerida ka investeeringuid õppejõudude täienduskoolitusse, õppekavade arengusse, õppe- ja treeningbaasi arengusse jne. Kaob ära killustumine ja asjatu tõmblemine.

Praktika! Praktika! Praktika!

Meistermüürsepaks sirgutakse erialast tööd tehes. Eriliste võimetega õpilane võib kasvada meistermüürsepaks juba kooliaja lõpuks, kui tema praktikapaigaks on oma tööd 110% valdav müürseppmeistri firma ja kui tema koolil on selle firmaga pikaajaline koostööleping.

Paraku on just praktikakohtade leidmine ehitajate koolitamisel suur probleem. Riik siin koolidele appi ei tule, aga asjata. Paavo Heil märgib 29. aprilli Äripäevas, et kui riik osaleks noorte ehituspraktika korraldamisel, võidaks ta sellest kolm korda: noored saaksid teada, kas valitud töö neile sobib; neil tekiks tööharjumus ning esimesele töökohale minnes oleks neil tööandjale esitada sisukas CV, mitte „tühik”.

Sisukas CV on tööandja silmis väga tähtis. Kanadas eelistatakse isegi ülikooli vastu võttes noori, kes on juba õpilasena kuskil töötanud ja sealt kiitva iseloomustuse saanud. Isegi lugupeetud professorite lapsed töötavad seepärast jõudumööda McDonaldsites ja teistes õpilastele sobivates töökohtades.

Millal saadakse Eestis aru, et õpilastele praktika korraldamine on tähtis kogu ühiskonnale? Mina töötasin juba kooli ajal segupoisina ehitustel ja sellest oli mulle edaspidises elus ainult kasu. Ehitust õppima minnes sain uhkelt oma tööraamatu lauale panna.

Vajame müürseppade tsunfti

Vaja on ka kitsa eriala ametimeeste ühinguid. Uudisteagentuurid on nüüd Soome Kalevipoegade kõrvale toonud ka Norras end nülgida laskvad vennikesed. Selline olukord johtub tõsiasjast, et ei tööline, meistertööline ning ka end FIE-na müüv tegija ei tunne ehitusseadust, tööseadusi ega tavaõigust. Selline kuldsete kätega mees on sulidele kerge saak ja turul ei kaitse teda keegi. Kaitsta ei saa ka Eesti ehitusettevõtete liit, sest tal pole nende meeste kontaktandmeidki.

25. aprillil esitasin võrgustikuseminaril sellise rea: müürsepp (EKR 4., esmatase) > meistermüürsepp (EKR 4., edasijõudnu tase) > müürseppmeister (EKR 5.). Just müürseppmeistrid võiksid koonduda oma tsunfti ja asuda ühiselt oma huve kaitsma. Müürseppmeistrite lisakoolitamise, neile vajalike treeningtingimuste loomise ja muu vajaliku võiks võtta enda õlgadele müüritööde koolitamisega hiilgav kutseõppekeskus või -kool. Eesmärk oleks see, et ehitusettevõtteid juhiksid oma ala tõelised meistrid ja ehitajate täienduskoolituses õpetataks ehitusmeestele ehitusõigust, ettevõtlust, personalijuhtimist, kvaliteedijuhtimist ja muid tõelisele meistrile väga vajalikke mooduleid. Ehitusturult peavad kaduma „õhumüüjad” − vahendajad.

Müürseppade tsunftiga oleks EEEL-il juba lihtsam koos atra seada. Tsunft saaks ehitusmeeste huve kaitsta riigihangete, munitsipaalhangete ja ka eriti nõudlike erahangete korral. Koostöö müürseppade tsunftiga annaks võimaluse kavandada paremaid õppekavu kutset omandavatele noortele, korraldada kutsemeistrivõistlusi, sõeluda välja meistertöölisteks sirguvaid mehi ja naisi, võidelda turgu solkivate mitte midagi tegijatega jne.

Kõikide ehituserialade inimesed vajavad oma tsunfte.