Eesti kultuurkapitali 2013. aasta esimese jaotuse stipendiumide ja eraldiste teatisest on lugeda, et neli inimest saavad loomingulist stipendiumi à 50 eurot. Keda väärtustatakse nii suure stipendiumiga?

Vastus õige – rahvakultuuri edendajaid. Loodetavasti on see trükiviga. Aga kui ei ole, siis häbilugu. Kui juhtumisi oli tegu mingite kuluhüvitistega, võiks nii öeldagi, aga mitte et loominguline stipendium. Samalt leheküljelt saab teada, et näitekunsti sihtkapital annab välja kümme loomingulist stipendiumi à 1000 eurot. Kahekümnekordne vahe. On ilmselt tõsist põhjust rääkida kultuurist ja quasi-kultuurist. Ei üksnes näitekunst, vaid ka kõik teised (arhitektuur, audiovisuaalne kunst, helikunst, kirjandus, kujutav ja rakenduskunst, kehakultuur ja sport) on ikka tõsiseltvõetavad kultuurivaldkonnad, mitte mingi just nagu kultuur. Siinkirjutaja ei tahaks isiklikuks minna, aga see tundub olevat küll koht, kus küsiks hea meelega kultuuriraha laiali laotajatelt sportliku põhiküsimuse, et mis tunne oleks, kui teile määrataks loominguline stipendium 50 eurot.

Mitte ainult rahvakultuur, vaid ka mõisarhitektuur on sattunud vaese kannataja rolli. Samast Sirbist (19.04), mille vahel see kultuurkapitali teatis ilmus, on lugeda ajaloolase ja muinsuskaitsja seisukohavõttu, et viimase kahekümne aasta jooksul oleme (pidades silmas nii ehitiste lammutamist kui ka väärtuslike ehitiseosade hävitamist) kaotanud peaaegu sama palju või isegi rohkem väärtarhitektuuri kui Teises maailmasõjas – maastik meie ümber on täis vaikset lagunemist ja hääbumist: lagunevad mõisahooned, pastoraadid ja kirikud, lagastub puitarhitektuur, metsistuvad pargid.

Suubus, ah sumbus see

Rahvakultuur on paika pandud. Ka rahvaalgatusega on ühel pool. Rahvakultuuri alla käib väga suurt otsa pidi ka rahvakogu. Aur saigi edukalt välja lastud, enne kui oleks poliitikapoti pealt kaane ära löönud. Riigikogu põhiseaduskomisjon loomulikult toetab rahvaalgatuse seadustamist, aga mitte põhiseaduses, vaid kaalutakse rahvaalgatuse seadustamist vastava seaduse kaudu. Läbi tuleks mõelda, missugused on rahvaalgatuse protseduurireeglid ja õigus­likud järelmid. Läbi mõelda võib kaua-kaua. Põhiseaduskomisjonis on kõne all osalusdemokraatia ja selle edasise arendamise võimalused. Käsil on erakonnaseaduse muudatused. Kavas on hakata ette valmistama valimisseaduse muudatusi. Pressiteate kohaselt jõutakse kõige selle kõrval loodetavasti paralleelselt tegelda ka rahvaalgatuse teemaga.

Majandusmehed ütlevad, et ka kõige geniaalsem idee suubub ei­mil­les­segi, kui selle teokstegemine pooleli jätta. Rahvakogu puhul kummitab aga millegipärast selle „ei­mil­les­­segi” suubumise asemel hoopis P.-E. Rum­mo palju­tsi­teeri­­tud luule­rida: „suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preser­vatiivi”. Taas kord sai rääkida arutlusdemokraatiast, mis püüdvat ületada esindus­demo­kraatia, otse­demo­kraatia, elii­di­demo­kraatia, masside demokraatia, tra­ditsiooni­lise demo­kraatia, osalus­demo­kraatia, vähemus­demo­kraatia, enamus­demo­kraatia … vajaka­jää­mi­si. Arutlus­demo­kraatia on neist või­ma­lus­test üks viisakamaid: tuleme kokku, arutleme tsiviliseeritult teatud üldhuvipakkuvatel teemadel ja läheme laiali jälle, et teinekordki kokku tulla.

Protsendiseadus ja e-hääletus

Ei tahaks hästi uskuda, et rahvakogus ei kerkinud e-hääletuse ega liigkasuvõtuvastase seaduse (mida käsitles Eesti-aegne seadusandlus) temaatika. Ju need ettepanekud läksid eksperttegevuse käigus kaduma. Küllap leidub palju neid, kes on seisukohal, et kui peaks tekkima väiksemgi oht, et valimistulemustega võib manipuleerida, tuleb see kahtlus eos elimineerida. Lollikindlaid süsteeme internetiajastul ei ole. Vaevalt suudavad „nad” (olgu nad siis kes tahes, kas või sõbralike või mitte nii väga sõbralike riikide salateenistused) vastu panna soovile vaadata, mis meil õieti toimub, ja vahest isegi oma poisse läbi suruda. Seoses priiuse põlistamise päevaga aga meenutati, et esimesel Eesti ajal oli liigkasuvõtmine keelatud, jättes targu märkimata, mida peeti liigkasuks. Liigkasu – see oli protsent, mis ületas seadusega lubatud 8% määra (sh ka viivituseraha ja tagatistrahvid jm tasud) ja mille võtmine oli 1. veebruarist 1932 kehtima hakanud kokkuleppeprotsentide määra seaduse järgi kriminaalselt karistatav. Näiteks kui laenuvõtja „oma kitsikuse tõttu, mis laenuandjale teada” oli sunnitud võtma või pikendama laenu lubamata protsendiga, karistati teda vangistusega kuni üks aasta (RT 7/1932).