Kutsekool ja gümnaasium ühe katuse all

Viis aastat tagasi ühendati Väike-Maarja gümnaasium ja õppekeskus üheks õppeasutuseks ja see otsus on ennast õigustanud.

Väike-Maarja õppekeskuse tulevik oli 2007. aastal küsimärgi all, sest õpilasi jäi iga aastaga vähemaks. Kui gümnaasiumist ja õppekeskusest otsustati teha ühine õppeasutus, oli ideel nii pooldajaid kui ka vastaseid. Kahte nii erinevat koolikultuuri ei ole võimalik kokku sulatada, oli vastaste peamine argument. On küll, kui piisavalt tahta ja kui vastasseise ei kardeta, vaid püütakse neid ületada – nii arvas ühendatud kooli asutaja ja direktor Raili Sirgmets.

Aeg on näidanud, et Väike-Maarja gümnaasiumi ja kutseõpet andva õppekeskuse ühendamine oli õige otsus, sest õppekeskuse õpilaste arv hakkas uuesti kasvama, seejuures omaenda gümnaasiumi arvelt – paljud 9. klassi lõpetanud on asunud õppekeskusesse ametit õppima.

Ühendatud kooli on odavam pidada

Direktor Raili Sirgmets toob esile ühendatud kooli teisegi eelise – aja ja raha kokkuhoiu. Näiteks kõiki valikainete õppekavasid ei pea gümnaasiumiosa endale ise välja töötama, osa neist saab ta võtta valmiskujul õppekeskuse kutseõppe poole pealt. Mitmel aastal on gümnaasiumiosa õpilased valinud valikaineks müüjatöö. Samal ajal saavad õppekeskuses kutset õppivad õpilased võtta gümnaasiumipoolelt nn lisa-aasta. Paljud kutseõpilased on käinud gümnaasiumipoolel riigieksamiteks valmistumas. Põhikooliastmes toimib mittestatsionaarne õpe õpilastele, kes on asunud kutset omandama põhikooli lõputunnistuseta – nad saavad gümnaasiumipoolel oma võlgnevused tasa teha.

Kokkuhoidu annab klassiruumide ühiskasutus. Näiteks arvutiklass on kutseõppekeskuses väga hea ja seda kasutavad ka gümnaasiumiõpilased.

Ühendatud koolil on lihtsam huviringidega. Gümnaasiumi õpilased osalevad õppekeskuses tehnika- ja robootikaringis. Ehitatud robotitega on jõutud robootikavõistlustele ning tehnikaringis on ühiselt taastatud sõiduauto.

Ühendatud koolis on palju õpilasi, mõlema poole õpetajad saavad seal oma koormuse kergemini täis ja lapsevanemadki on rahul, et nende lapsed õpivad ametit kodulähedases kutsekoolis, mis on teatavasti linnas õppimisest tunduvalt odavam.

Õpetust saavad ka erivajadusega lapsed

Kes soovib panna oma lapse ametit õppima kooli, kus õpperühmad on väiksed (kuni 15 õpilast) ja õpetaja märkab iga õpilast ning õhkkond on kodune, see valib Väike-Maarja, selgitab kooli juhtkonna liige ja eripedagoog Merle Kiigemaa. Väike-Maarja kooli kutseõppijatest moodustavad erivajadusega noored koguni kolmkümmend protsenti. Enamik väikest õpperühma eelistanutest on pärit Lääne-Virumaalt, kuid neid on ka Saaremaalt, Valgast, Tallinnast ja muudest kaugematest kohtadest.

Rahul on Väike-Maarja ühendatud kooli ja eriti selle kutsekooliosaga ka Vaeküla ja Kiigemetsa kool, sest nende lõpetajatele sobib väike kool edasiõppimiseks väga hästi.

Põhikooliastmes lihtsustatud õppekava alusel õppijad saavad läbida oma tööõpetuse ja käsitöökursuse (varasema nimetusega olustikuõppe) õppekeskuse poolel erialaspetsialistide käe all. Väike-Maarja õppekeskuses saab õppida suurköögi koka ja abikoka eriala lihtsustatud õppekava järgi, puhastusteenindust nii lihtsustatud kui ka toimetuleku õppekava järgi jms.

Porkuni kooli erivajadustega lapsed teevad Väike-Maarja õppekeskuses lisa-aastat, mida seadus kutsekoolis lubab teha. Need lapsed elavad Väike-Maarjas kõigepealt kutsekooli miljöösse sisse, valmistavad ennast kutsekoolis õppimiseks korralikult ette. Pärast seda algab tõsisem õppimine.

Tekkinud on vastastikuse lugupidamise kultuur

Pärast ühendatud kooli loomist on hakanud üldhariduspoole õpilased kutseharidust ning kutsehariduse pool üldharidust kõrgemalt hindama, nendib direktor Raili Sirgmets. Enne koolide liitmist esines gümnaasiumi- ja kutsekooliõpilaste teatavat vastasseisu. Gümnaasiumis õppisid ju peamiselt kohalikud lapsed, kutsekoolis aga üle maakonna kokkusõitnud noored. Nii tahtsid ühed olla teistest paremad. Ka koolide kombed ja traditsioonid erinesid. Näiteks aktused olid gümnaasiumis akadeemilisemad, kutsekoolis aga argipäevasemad. Pärast kahe kooli ühendamist hakkasid need erinevused kaduma, kutsekooliõpilasedki panid aktusteks lipsu ette. Algul oli oma kooli müts ainult gümnaasiumil, varsti said endale oma mütsi ka kutsekooliõpilased. Praegu teevad gümnaasiumi- ja kutsekooliõpilased nii mõndagi koos. Näiteks „Teeviidal” on nende boksi suur pealkiri „Väike-Maarja kool” ning boksis kõrvuti kaks logo: Väike-Maarja gümnaasiumi ja Väike-Maarja õppekeskuse oma.

Ka õpetajatel olid algul eelarvamused. Kes pidas gümnaasiumi, kes kutsekooli õigemaks kooliks. Kui aga enamik õpetajaid hakkas õpetama nii kutsekooli- kui ka gümnaasiumipoolel, lõppes ühe poole eelistamine teisele. Kõik said aru, et laps jääb lapseks, ükspuha, missuguses koolis ta õpib.

Kas Väike-Maarja mudel sobiks paljudele?

Andres Pung, HTM-i kutse- ja täiskasvanu­hariduse osakonna juhataja

Suhtun Väike-Maarja ühendatud kooli suure sümpaatiaga, sest seal on osatud oma kutsekool alles hoida ja noortele heal tasemel kutseharidust anda. Tänuväärset tööd tehakse seal erivajadustega lastega. Kui Väike-Maarjas ei oleks viis aastat tagasi gümnaasiumi ja kutsekooli liidetud, siis seal kutseõpet ilmselt enam poleks.

Samas ei ole ma kindel, kas Väike-Maarja mudel sobib kõigile piirkondadele. Esiteks kummitab Väike-Maarjat, nagu teisigi maakoole, õpilaste puudus, sest sündimus on vähenenud, lisaks tõmbavad maakonnakeskuste kutseõppekeskused õpilasi linna. Ka erivajadustega õpilased saavad õppida eri kohtades, sest kõigis kutsehariduskeskustes on loodud tingimused ka nende õpetamiseks − Eestis nende jaoks eraldi kutseõppesüsteemi pole.

Tõsine probleem on, et väike on ilus ja hea, kuid väiksele Eesti riigile tihti liiga kulukas. 2007.−2013. aastaks taotles Väike-Maarja õppekeskus investeeringuid oma õppehoone renoveerimiseks ja seadmete soetamiseks, kuid ei saanud. Peamine põhjus oli piiratud ressursid, kuid lisaks oli otstarbekam osta miljoneid eurosid maksvad uued seadmed pigem Rakvere kutseõppekeskusele, kus neid kasutab mitu korda rohkem õpilasi. Ja Väike-Maarja asub Rakverest vaid paarikümne kilomeetri kaugusel.

Ilmselt keskendub Väike-Maarja õppekeskus edaspidi erialadele, mis ei vaja väga kalleid seadmeid, näiteks koka või puhastusteeninduse erialale jms. Samas on üldine trend siiski mõnevõrra suuremate kutseõppekeskuste eelistamine.

Kuna kutsekoolid on üldhariduskoolidest suuremad ja nende võrk korrastatud, võib mõnes piirkonnas kaaluda pigem seda varianti, et kutsekooli juurde luuakse gümnaasiumiklass. Kui näiteks Räpina aianduskool avaks ka gümnaasiumiklassi, võiks see olla Räpina piirkonna noortele hea lahendus. Ka Võhmas ja Suure-Jaanis napib keskkooliõpilasi. Kui näiteks Olustvere kool avaks gümnaasiumiklassi, saaksid Sakala piirkonna noored omandada keskharidust kodule lähemal kui maakonnakeskuses Viljandis.

Kui vaadata naaberriike, siis Soome ei ole kutsekooli ja gümnaasiumi kokku sulatanud, isegi mitte juhul, kui koolimajad asuvad kõrvuti. Samas toimetavad nad täpselt niisamuti nagu Väike-Maarja kool – kutsekooliõpilased võtavad kursusi gümnaasiumist ja gümnaasiumi omad kutsekoolist. Soome kutseharidusele on see süsteem mõjunud hästi: üle poole põhikoolilõpetanutest soovib asuda õppima kutsekoolis ja kõigile ei jätku seal kohtigi.

Seevastu Rootsis on gümnaasiumid ja kutsekoolid ühendatud, kuid tööandjate hinnangul on see viinud kutsehariduse taseme alla. Kipub olema nii, et ühendatud koolis saavutab üldhariduse pool ülekaalu ja kutseõpe jääb tagaplaanile. Nüüd püüavad rootslased seda viga parandada, kuid nad on asutanud ka uue, kõrgema taseme kutsehariduse jätkuõppe süsteemi, kuhu saavad astuda nii kutseõppe- kui ka gümnaasiumipoole lõpetanud. Pärast kuni kaheaastast jätkuõpet on nad valmis tööturule minema. Soomlased saavutavad sama tulemuse kaks aastat lühema õppeajaga.