Last kasvatavad mängukaaslased, täiskasvanud ja keskkond

18. mai 2013 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Itaaliast alguse saanud Reggio pedagoogika, teise nimega saja keele pedagoogika, seostub hästi meie alushariduse riikliku õppekavaga ning seda tuleks Eestis senisest rohkem tutvustada, leiab Tallinna ülikooli lektor Maire Tuul.

Reggio pedagoogika sai alguse 1945. aastal pärast Teist maailmasõda Reggio Emilia linnas Põhja-Itaalias. Lapsevanemad tulid kokku ja hakkasid ehitama lasteaeda. Et aeg oli vaene, tuli selleks kasutada ümbruskonnast leitud materjali. Õpetajaks kutsusid nad tollal 25-aastase algklassiõpetaja Loris Malaguzzi, kelle ettekujutus laste õpetamisest tundus neile kõige õigem. „Reggio pedagoogika lähtub lapsest kui partnerist, keda usaldatakse ning kelle arvamusega arvestatakse,” selgitab Maire Tuul. „Nimetus saja keele pedagoogika on tulnud seisukohast, et lapsel on sündides palju andeid, teisisõnu: ta oskab sadat keelt. Miskipärast peetakse ühiskonnas kõige tähtsamaks verbaalset oskust, muid andeid märgatakse vähem, ja nii võivadki need jääda välja arendamata.”

Maire Tuule sõnul oli 1920. aastal sündinud Loris Malaguzzi hästi kursis kõigi oma eelkäijate: Piaget’, Võgotski, Montessori, Steineri jt pedagoogiliste ideedega. „Reggio pedagoogikast võib leida midagi neist kõigist. Aga kui näiteks Steineri loodud Waldorfi pedagoogikas on raamid kindlalt paigas, siis Reggio pedagoogikat võib pidada pigem maailmavaateks ja ühe piirkonna töökogemuseks, mis ajas kogu aeg areneb ja muutub. Loris Malaguzzi ei andnud oma eluajal välja ühtki oma pedagoogilisi vaateid tutvustavat raamatut, kuna uskus, et teooriaid ei saa ühest kultuurist teise otse üle võtta. Tema mõte oli, et tulge vaadake, mida me teeme, ja looge oma.”

Ilma usteta kapid

Eestis võttis Reggio pedagoogika esimesena kasutusele Maarika Pukk 1994. aastal, kui temast sai Viimsi Piilupesa lasteaia direktor. Maire Tuul läks Piilupesa lasteaeda tööle samal aastal ja töötas – alguses õpetaja abina, siis õpetajana ja lõpuks direktori asetäitjana – Reggio pedagoogika põhimõtete järgi ühtekokku 15 aastat.

„Esimese asjana võttis direktor kappidel uksed eest ära,” meenutab Maire Tuul. Nimelt rõhutab Reggio pedagoogika, et mängukaaslaste ja täiskasvanute kõrval on lapse õpetajaks ka keskkond. Materjalid ja töövahendid peavad olema kogu aeg nähtaval ja käepärast, et ärgitada last iseseisvalt tegutsema. Piilupesa oli esinduslasteaed, kuhu toodi väliskülalisi ja kus olid ranged reeglid – isegi kardinate vahetamiseks pidi sisekujundajaga nõu pidama. Nüüd oli kappide sisu kogu aeg nähtaval ja riiulid ei seisnud kunagi päris korras, sest töövahendid olid iga päev kasutusel. „Nägin, et staažikatel lasteaiatöötajatel, kellel oli kindel arusaam, kuidas asjad peavad käima, oli sellega alguses väga raske harjuda. Probleeme tekkis ka tervisekaitsega, kust nõuti aru, et kui mänguasjadeks on käbid, kivid ja puuoksad, siis kuidas neid puhastatakse. See aeg on Maire Tuule sõnul Eestis praeguseks õnneks möödas. „Lasteaiaõpetajad on alati igasuguseid asju kogunud, kusjuures Reggio pedagoogikas on looduslike ning jääkmaterjalide kasutamine oluline põhimõte. Loovus arenebki kõige paremini erinevat kombineerides ja sobitades – mis viga laduda ülestikku kuubikud, mis kõik kenasti üksteise peal seisavad.”

Taaskasutatavat on meie ümber külluses, tuleb lihtsalt leidlik olla. Itaalias käies nägi Maire Tuul, et seal oli kasutusele võetud lausa eraldi laoruum, kuhu ümberkaudsed tehased võisid viia kõik jäägid, mida lasteaedades vaja võis minna. Õpetajad käisid neid sealt sümboolse hinnaga ostmas. Laos leidus ka traati, naelu, kruvisid – just poistele mõeldud materjali, mida meie lasteaedades on vähe.

Tähtsam on kuulata, kui rääkida

Tähtsal kohal Reggio lasteaedades on kunstiõpetus. Igas lasteaias töötab kunstnik või kunstiõpetaja, kelle ateljees lapsed õppimas käivad. Lisaks peab lapsel olema võimalik joonistada või voolida ka rühmas. „Oluline on anda lastele piisavalt materjali, et igaüks saaks luua täpselt nii kaua, kuni soovib,” räägib Maire Tuul. „Meil teevad praegu lasteaiaõpetajad lastes huvi äratamiseks suure töö ära, samas aga pidurdavad neid sellega, et materjali pole piisavalt: igaüks saab ühe savitüki, ja kui see on otsas, ongi kõik. Samas tuleks just neile lastele, kes oma aktiivsusega n-ö probleeme tekitavad, anda rohkem tegutsemisvõimalust, nii on ka nende areng kiirem. Sageli ei oska me seda potentsiaali ära kasutada.”

Oluline töömeetod on projektitöö – ühe teemaga tegeldakse sügavuti järjest kuu aega või isegi kauem. Maire Tuul räägib, et Piilupesa lasteaias kestis projekt „„Kalevipoja” eepos” koguni kaks aastat, selle tulemusena said lapsed väga mitmekülgseid teadmisi ning lõpuks valmis ka laste enda koostatud „Kalevipoeg”. „Projektitöö puhul on nii laps kui ka õpetaja mõlemad õppijad ja loojad. Kusjuures projekti teemat ei vali õpetaja, vaid lapsed ise ütlevad, mis neid huvitab ja mida nad tahavad uurida. Nii on ka õpetaja sunnitud kogu aeg juurde õppima ja kunagi pole teada, kuhu üks teema lõpuks välja jõuab. Aga see on väga põnev.”

Et saada teada, mis lapsi huvitab, peab õpetaja lapsi kuulama. Reggio pedagoogika rõhutabki, et õpetaja kõige tähtsam ülesanne on kuulata – et ta oskaks kõige paremal viisil toetada lapse kasvamist ja õppimist. Seejuures on tähtis dokumenteerimine, mis ei tähenda ainult kirjalike märkmete tegemist, vaid ka pildistamist, filmimist, lindistamist. See kõik on lapse mõistmisel ja toetamisel abiks.

Võrdsed partnerid

Mõnikord on arvatud, nagu oleks Reggio pedagoogikas laps aktiivne ja õpetaja passiivne pool. Maire Tuul lükkab selle eksiarvamuse ümber. „Päris kindlasti ei ole see nii. Õpetaja on alati aktiivne.” Ta selgitab seda ka Turu ülikooli dotsendi Jarmo Kinose pedagoogika muutumise mudeli põhjal, mis eristab täiskasvanust lähtuvat, lapsekeskset ja lapsest lähtuvat pedagoogikat.

Täiskasvanust lähtuvas pedagoogikas on õpetaja aktiivsem pool: ta planeerib tegevust, viib seda läbi, hindab. Last nähakse suunamise ja hoolitsuse objektina. Lapsekeskses pedagoogikas õpetaja küll diferentseerib oma tegevust, lähtudes lapse arengutasemest ja mõningal määral ka tema huvidest, olles siiski ise juhtrollis. Õpetaja püüdleb selle poole, et laps oleks aktiivne ja sotsiaalne. Lapsest lähtuvas pedagoogikas, mida Reggio pedagoogika esindab, on laps ja õpetaja mõlemad aktiivsed ja võrdsed partnerid. Tegevust kavandatakse koos, laps on tegutseja, kelle huvid on esikohal.

„Loomulikult on siingi kogenum pool õpetaja, kes kasutab kogu oma tarkust. Aga ta peab arvestama ka lapse arvamusega,” rõhutab Maire Tuul. „Õpetaja jaoks on see variant kõige raskem, kuna eeldab oskust tulla toime uute olukordadega, improviseerida ning iga kord eri viisil eesmärgini jõuda. See nõuab temalt mitte ainult rohkem tööd, vaid ka pühendumist ja entusiasmi. Arvan, et selleks ei ole kõik õpetajad veel valmis.”

Reggio lasteaedades puudub hierarhia. Kõik töötajad on ühtviisi tähtsad, igaüks täidab lihtsalt erinevaid ülesandeid. Maire Tuul räägib, et Piilupesa lasteaias oli kasutusel kolme õpetaja süsteem, mis andis võimaluse tegutseda lastega mitmes grupis. „Seadsime sisse eraldi söögitoa, kus lapsed söömas käisid. Tänu sellele, et viisime söömise rühmaruumist välja, said lapsed päev otsa tegutseda. See oli väga hea süsteem, kus toimis tõeline meeskonnatöö. On tähtis, et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud tunneksid end lasteaias turvaliselt ja hästi.”

Kogemus, millest õppida

Viimsi Piilupesa lasteaed töötas Reggio pedagoogika järgi 2009. aastani, mil lasteaia struktuur täielikult ümber korraldati. Üksikud põhimõtted on ühes ja teises lasteaias küll kasutusel, kuid ühtki lasteaeda, mis täielikult Reggio pedagoogikat järgiks, Eestis praegu pole. Küll aga kohtab Reggio pedagoogikat üsna palju Põhjamaades: Soomes, Rootsis, Norras.

„Eelmise aasta septembris käisime haridus- ja teadusministeeriumi algatusel õppereisil Rootsis Botkyrka maakonnas, kus kõik selle piirkonna lasteaiad võtsid korraga kasutusele Reggio pedagoogika,” räägib Maire Tuul. „Tähendab, et ka haridusametnikud on arvamusel, et seda tasub toetada.” Tallinnas tegutsev Reggio klubi on võtnud eesmärgiks Eestis Reggio põhimõtteid tutvustada.

„Reggio pedagoogikas on palju sellist, mida Eestis tasub üle võtta,” arvab Maire Tuul. „Seda enam, et praegune õppekava lähtub Johannes Käisi põhimõtetest, millel on Reggio pedagoogikaga palju sarnast. Pealegi ei kohusta keegi meid kõike üle võtma, meile on antud vabad käed töötada Reggio Emilia töökogemusele tuginedes välja meie kultuuriruumi sobiv pedagoogika. Meie lasteaedades on palju head, näiteks muusika- ja liikumisõpetajad, see on suur väärtus, millest ei tohi loobuda. Ükskõik millise pedagoogika puhul on siiski kõige tähtsam, kuidas me suhtume lapsesse. Inimeseks olemist ei keela ükski õppekava.”

Reggio lasteaedades on kunstiõpetus väga tähtis. Materjali tuleb lastele anda piisavalt, et igaüks saaks luua täpselt nii kaua, kuni soovib. Fotod: Maire Tuul

Reggio lasteaedades on kunstiõpetus väga tähtis. Materjali tuleb lastele anda piisavalt, et igaüks saaks luua täpselt nii kaua, kuni soovib. Fotod: Maire Tuul


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!