Laula, laula suukene …

Laul ja (ühis)laulmine on ikka olnud eestlaste identiteedi lahutamatu osa. See on seotud nii meie iseseisvaks saamise-kujunemisega 19.–20. sajandi vahetusel kui ka taasiseseisvumisega 1990. aastatel.

Viimasele eelnenud autentne folklooriliikumine, mis sai alguse 1970-ndatel, püüdis eristuda külakapellide seatud ja töödeldud-stiliseeritud rahvamuusikast ning pöörduda võimalikult eheda ja algupärase laulupärandi (taas)-

esitamise juurde. Seda suunda toetas ja viljeles 1987. aastal alguse saanud kolme Balti liiduvabariiki ühendav Baltica folkloorifestival. Aasta varem Palmse mõisas peetud Viru säru oli märgilise tähendusega nii mitmeski mõttes. Alates sellest, et see peeti Lahemaa rahvuspargis, mille territooriumist kuulus teadupoolest suur osa toonase Nõukogude Liidu piiritsooni, kus kehtisid omad reeglid. Ja lõpetades säru erilise vaimsusega, mida tunnetasid toona kõik kohalviibijad.

VLÜ, Kukerpillid, Untsakad

1990-ndate alguses astusid Baltica festivalil laiema avalikkuse ees üles kolm noort Pärnu poissi. See oli Väikeste Lõõtspillide Ühing, kes hakkas sealtmaalt kaasakiskuvalt esitama uuemat, riimilist rahvalaulu, mis seni oli folklooriliikumises tagaplaanile jäänud. Viimase üks põhjus oli seegi, et Nõukogude periood rüütas uuema rahvalaulu kitsasse klassivõitluse mundrisse.

Tõe ja õiguse huvides olgu siinkohal öeldud, et vanade heade Kukerpillide repertuaari kuulus ansambli asutamise algaegadest peale kantri, rock’n’roll’i ja muu rahvaliku muusika kõrval ka uuem rahvalaul, kuid seda peaasjalikult siiski töödeldud-stiliseeritud võtmes. 1990-ndatel asutatud toonane Viljandi kultuurikolledž sünnitas Untsakad, kes omakorda hakkasid uuemat rahvalaulu propageerima, kogudes paralleelselt ka ise usinalt repertuaari otse rahvasuust juurde.

Laulu muutumine peegeldab ka kultuuri muutumist

Uuema, riimilise rahvalaulu käsi on viimasel paarikümnel aastal käinud hästi – ta on kõigiti kuuldaval-nähtaval, kuid tõsiseltvõetavaid uurimusi uuema rahvalaulu kohta napib. Võimalik, et üks põhjus on seegi, et uuemat rahvalaulu kui kunstiliselt madalamat žanri on vastandatud impressiivsele arhailisele regivärsile, mis sajandite jooksul küpsedes saavutas igakülgse kunstilise täiuse. Uuem rahvalaul seevastu reageeris operatiivselt argielu sündmustele, andes toimunut edasi vaat et (kollakavõitu) ajakirjandusliku täpsusega (ja vaatekohast). Või karikeeris toimunud sündmusi võimalikult tabavalt, kasutades selleks mitte enam murde-, vaid kujunemisjärgus olevat eesti ühiskeelt, ikka sedasama, mida pruugiti toonases algupärases ajakirjanduseski.

Nii aitabki Ingrid Rüütli kokkuvõttev monograafiline uurimus uuema rahvalaulu kujunemisest (lõpuks ometi!, sest hakkas autor teemaga süvitsi tegelema juba oma akadeemiliste õpingute algusaegadel, 1950-ndate lõpus) lünka meie rahvalauludiskursuses tõhusalt täita, keskendudes ühele praktiliselt uurimata nähtusele eesti rahvalaulu ajaloos – üleminekule vanalt regivärsiliselt rahvalaulult uuele ehk lõppriimilisele rahvalaulule 19. sajandi teisel poolel. Regivärsilise ehk vanema rahvalaulu taandumine uuema rahvalaulu ees ei tähendanud ju kaugeltki pelgalt rahvalaulu vormi muutust, vaid murrangut laulutraditsioonis tervikuna, mis omakorda peegeldas murranguid ka eestlaste vaimses ja materiaalses kultuuris ning ühiskonnaelus.

Abiks ajalootunnis

Ingrid Rüütli põhjalik käsitlus uuema rahvalaulu kujunemisest koosneb neljast mahukast ja tuumakast peatükist ning mõistagi põhjalikust sissejuhatusest ja kokkuvõtetest peatükkide lõpus. Lugejal, keda rahvaluuleteaduse peenemad detailid ja nüansid võib-olla pisut pelutavad, ei tasuks raamatu kaalukust selle otseses tähenduses (ikkagi 648 lehekülge) peljata. Monograafia sisaldab uudset, huvitavat ja (häda)vajalikku kultuuriloolist teavet uuema rahvalaulu kujunemisloost, 17.–18. sajandi luuletuste suhetest poeetilise ja muusikalise rahva­traditsiooniga. See on teave, mis peaks kuuluma abivahendina kirjandus- ja muusika-, kuid miks mitte ka ajalootundidesse, ning millest ei tohiks mööda vaadata ka uute kooliõpikute koostajad-kirjutajad, et vältida aegunud stereotüüpide kordumist folklooriga seotud teemade käsitlemisel.

Siinkirjutajale oli monograafia huvitavamaid käsitlusi arhailise regivärsilise „Loomislaulu” ja teistegi regilaulude kohandumine uue, siirdevormilise (mis jääb n-ö kahe vormilt puhta – vanema ehk regivärsilise ja uuema ehk riimilise siirdealale, omades mõlema tunnuseid) rahvalauluga. Selle muusikalise helikeele kujunemist mõjutas muu hulgas torupill, mille kasutuselevõtt hiljemalt 16. sajandil mõjutas ka uue laululiigi – tantsulaulude – teket.

Kes on pärimusstaar?

Artiklikogumik „Regilaulu müüdid ja ideoloogiad” sisaldab rahvalaulu teemat käsitlevaid artikleid eri autorite (Taive Särg, Tiiu Jaago, Kati Kallio, Niina Hämäläinen, Andreas Kalkun, Kanni Labi jpt) sulest nii kodumaalt kui ka raja tagant.

Kuigi kogumiku toimetaja Mari Sarv märgib eessõnas, et pealkiri võib mõjuda eksitavaltki, sest regilaulude sisus kajastuvatele müütidele ja ideoloogiatele ei keskendu ükski artiklitest, siis siinkirjutaja ei sattunud eksitaja küüsi ka ilma toimetaja „manuaali” lugemata. Kogumik käsitleb ootuspäraselt regilaulude kohta käivaid müüte ning ideoloogilisi taustsüsteeme, millest lähtuvalt ning mida järgides on regilaule eri aegadel kogutud, publitseeritud, tutvustatud ning millised on olnud läbi aegade (eel)arvamused ja/või suhtumised regilauludesse ja nende esitajatesse.

Just see vaatenurk väärib rahvalauludiskursuses senisest enam teadvustamist ja tähelepanu ka laiemalt, mitte ainult kitsas erialaspetsialistide ringis – regilaulu omapära, tüüpide või variantide võrdlemiselt-kirjeldamiselt oleme järjest enam hakanud küsima, mida tähendab regivärsiline rahvalaul meile täna. Millised kultuurilis-poliitilised taustsüsteemid on mõjutanud meie arusaamu regivärsilisest rahvalaulust või rahvamuusikast läbi aegade? Kes on pärimusstaar ning kas rahvas teeb rahvamuusikat? Kõigile neile siinkohal esitatud küsimustele saab kogumiku artikleid lugedes üpris ammendava ja edasimõtlemist soodustava vastuse.

Ja nii nagu Ingrid Rüütli raamatut tutvustades, olen ka siinkohal seda meelt, et kogumik peaks olema kohustuslik kõigile neile õpetajatele ja õpikute koostajatele, kelle erialaks on eesti kirjandus, muusika ja ajalugu.

Eesti kirjandusmuuseumi teaduskirjastus hoiab akadeemilist latti väärikalt kõrgel. Ja sellest on ainult hea meel. Hea meel on sellestki, et artiklikogumiku koostaja(d) pole piirdunud ainult eesti uurijate tööde ilmutamisega. Kui võtta norida, siis artiklikogumiku tervikpildi ja suurema loetavuse huvides võinuks olla ka soomekeelsed artiklid täismahus eesti keelde tõlgitud.

2013. aasta on riik kuulutanud kultuuripärandi aastaks.