Lugema, lugemaaa!

19. mai 2013 Mari Klein - 1 Kommentaar

Mõne nädala eest istus Paides Eesti lugemisühingu kutsel koos hulk emakeele- ja klassiõpetajaid ning teisi, kelle amet ja hing on seotud lugemisega. Et arutada lugemisega seotud murekohti ja leida võimalusi, kuidas lapsi lugema suunata. Kuna mured meid iga päev ikka ümbritsevad, pakume siinkohal pigem Paides ja mujalgi kõlanud võimalusi, kuidas asja parandada.

EESKUJU

Keeleinspektsiooni juht ja lastekirjanik Ilmar Tomusk, kel endal kaks last kasvamas, tõdes Paides, et lugemises, nagu ka kõiges muus, on oluline eeskuju. Laps peaks juba kodus nägema ema või isa istumas ja lugemas – siis tekib ka tal enesel lugemissoov ja -harjumus.

ETTELUGEMINE

Naljalt keegi ei vaidle vastu sellele, et kõik saab alguse ettelugemisest. Ometi tundub paljudele, et laps, kes ise juba lugeda oskab või koolis käib, enam ettelugemist ei vaja. Tavaliselt on murdepunkt kusagil 4.–5. klassi vahel. Enne veel loetakse, aga viienda klassi vennale, kel juba vunts kasvab, naljalt enam ette ei loeta,” märkis Ilmar Tomusk. Ka lastekirjanik Aidi Vallik on öelnud, et tavaliselt lõpeb ettelugemise kuulamise soov umbes 9-aastastel. Kui aga koolilapsel on huvi ja tahtmist, võib talle julgelt ette lugeda. See võib olla talle tähtsamgi vanemaga koosolemise hetk kui väiksemale, kes oma tähelepanu neilt lihtsamalt kätte saab.

KES SOOVITAB?

Vanalinna hariduskolleegiumi emakeeleõpetaja Krista Nõmmik tõdes Paides, et palju oleneb sellest, kes lapsele mingit raamatut soovitab. Üldjuhul on tema sõnul parim soovitaja sõber, järgnevad isa ja ema, aga õpetaja soovitust nii õhinal vastu ei võeta.

KODULUGEMINE, MITTE KOHUSTUSLIK

Krista Nõmmik lisas, et on asendanud koolitundides väljendi „kohustuslik kirjandus” terminiga „kodulugemine”. „Mina arvan, et susi on parem kui hunt,” märkis ta ja luges ette killukese oma 7. klassi õpilase Saara kirjatööst: „Juba sõna „kohustuslik” tekitab inimeses eemaletõukava efekti. Paljud arvavad, et kohustuslik kirjandus on tüütu ja nõme. Siin polegi probleem niivõrd nendes raamatutes endis, mida lugema peab, kui põhimõttes. Kohustuslikku kirjandust takistab lugemast soov olla oma otsustes iseseisev. Samamoodi on paljude asjadega. Väga tabavalt, ehkki ülepaisutatult, on seda olukorda kirjeldatud Ene Jaaniste raamatus „Elu on ilus”: „Hakkasin just kapist sooja kehakatet võtma, kui ema kamandas: „Vaata, et sa siis paksu jope selga paned, väljas on jube külm!” No ütle ise, kuidas ma sain siis paksu jope panna? Muidugi tulin õhukesega.”

LASKE LAPSEL VALIDA

Olgugi et õppekavad kirjutavad ette kõiksuguseid kohustuslikke teoseid, leiavad paljud klassi- ja emakeeleõpetajad, et palju paremini töötab see, kui lasta lapsel ise valida. Kui kuu eest kooliraamatukogude konverentsil see teema võimaliku lahendusena üles kerkis, siis Paide arutelul tõdesid üllatavalt paljud õpetajad, et see polegi võimalus, vaid juba sageli kasutatav lahendus. Paide ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Marju Mändmaa tõdes, et lasi igal lapsel ise raamatu valida ning seda esitleda. Tänu sellele sai ta teada ühest teismelisi poisse huvitavast raamatust, mille oma kasupojale kinkis ja mille see kaanest kaaneni läbi luges.

KÜSIGE ÕPILASTELT

Et info nii mõnegi hea raamatu kohta jõuab kooli just õpilaste kaudu, tõdesid teisedki. Nii räägiti lugu, kuidas ühele väikesele tüdrukule hakkas poes meeldima raamatu kaanepilt. Ema ostis talle raamatu, tüdruk luges läbi, viis kooli, tutvustas kaaslastele. Nii sai uuest raamatust teada õpetajagi ning tulemuseks oli see, et lõpuks käsitleti seda mitte ainult tema klassis, vaid võeti läbi teiste klassidegagi. Siinkohal on muidugi mõtlemisainet ka raamatute kujundajatele ja kirjastajatele – illustratsioonid, millelt sageli kokku tahetakse hoida, on lasteraamatu juures ilmselgelt üks võtmeküsimus, sest kui täiskasvanul tekib lugedes visuaalne pilt peas varasemate teadmiste põhjal, siis lapsel seda veel pole – temale on vaja reaalseid pilte, mis juttu toetavad.

LASTELUULE

Ilmar Tomusk keeleteadlasena tõdes, et ütlemata oluline on kõnerütm. Ja see, et laps kuuleks seda juba varasest lapsepõlvest. Keeleteadlased on seisukohal, et keeleline murdepunkt on viies eluaasta ning kui selleks ajaks on areng unarusse jäänud, siis on olukord kehv ja kurb, et mitte öelda hullemini. Kõnerütmi aitab lapse ajukurdude vahele aga väga hästi salvestada lasteluule, mis ei ole riimi pandud lihtsalt mugavusest ja ekstravagantsusest, vaid tagamõttega lapse keeletaju arendada.

KEELEMÄNGUD

Huvi tähtede ja sealtkaudu lugemise vastu saab tekitada sõna- ja keelemängudega. Olgu need valgusfoori taga oodates mängitavad sama algustähega loomade nimetamise mäng või põrandale laiali laotatav sõnaloto. Tänapäeval ei räägitagi enam lugema õpetamisest, vaid pigem lugema mängimisest. Sest millegi teadlik õppimine ei ole ju pooltki nii põnev kui siis, kui see saavutatakse nii-öelda mängu käigus.

EELTÖÖ JA KÕNELEMINE

Räpina lasteaia õppealajuhataja Kätlin Karmiste rõhutas Paides, et paljud lugema õpetajad ei anna endale aru, kui tähtis on lugemisele eelnev töö ehk häälikute õpetamine. Ja mis peamine – väikelastega pidev kõnelemine. „Ükskõik, mida kasvatajad teevad, tegevust peab saatma kõne. Selgitamine, mida tehakse ja miks. Siis tunneb laps hiljem sõnad ära, saab tegevusest aru. Tekib äratundmisrõõm, eduelamus: „Ahhaa, ma tean, mis see on!” Suuremate laste puhul, kel on probleeme kõnelemise ja oodatavalt ka lugemisega, tasub kasutada naljakaid logopeedilisi kõneharjutusi, nagu „Klaara korallid” või „Matsi must müts”.

VANA AJA LEMMIKRAAMAT

Koolieas tekib huvi ajaloo, eriti oma vanemate lapsepõlve vastu. Üks võimalus lapses lugemise vastu huvi tekitada on tutvustada talle enda lapsepõlve lemmikraamatuid. Eesti kooliraamatukoguhoidjate ühingu kooliraamatukogude sektsiooni juhatuse esinaine Kristel Rannaääre on tõdenud, et temani jõudis lugemise võlu just siis, kui ta oli juba hilises koolieas kodus haige ning ema võttis välja oma kunagised lemmikteosed. Aeg on edasi läinud, kirjandus muutunud ja ehk õpetajate puhul see nii hästi ei toimi, aga proovida ju võib.

RAAMATU TEGEMINE

Nii mõnigi täiskasvanu mäletab veel lapsepõlvestki oma esimese raamatu tegemist, selle joonistamist-kirjutamist, kokkuköitmist, teistele näitamist ja kiita saamist. Parimatel juhtudel on see kusagil sahtlipõhjas nostalgiliselt alleski. See on hea näide, et lugemiseni võib jõuda ka kunsti kaudu.

JOONISTAMINE

Ega raamatut ei peagi tegelikult kirjutama-joonistama ega lugemist kontrollima traditsioonilisel viisil alguse ja lõpuga loona, ilmnes Paides. On õpetajaid, kes kasutavad kontrolltööde ja kirjandite asemel hoopis raamatust saadud emotsioonide paberile välja joonistamist või kirjutamisülesannet teemal „Mida sa tahaksid peategelasele öelda?”.

„ÕIGE” VASTUS

Mõni õpetaja kipub tegema lugemiskontrollis vea, küsides „õiget” vastust. Kui küsimused on üles ehitatud sääraselt, et vastata saabki ainult „õigesti” ehk ainuvõimalikul viisil, võib laps küll teadmised pähe õppida, kuid hiljem sisu ja oma mõtteid ümber jutustada ei oska.

JULGUS KÜSIDA

Omamoodi lugeja-kuulaja või õpetaja-õpilase vahelise usalduse, aga miks ka mitte vaba ja sõbraliku klassiühiskonna indikaator on see, kas laps julgeb märku anda ja küsida, kui mõne tekstis esineva sõna tähendust ei tea, või lahkubki ilma, et seda teada saaks, mis arusaadavalt võib raskendada kogu tekstist arusaamist.

LÕIMITUD TUNNID

Kui kooliraamatukogus on piisavalt eksemplare ning soov, et kõik õpilased siiski kindla raamatu lugemiseks aega leiaksid, võib teha näiteks nii: ajalootunnis räägitakse orjandusest ning sellele järgnevas kirjandustunnis jagatakse õpilastele kätte „Onu Tomi onnike”, millest igaüks saab ise ja kohapeal pisut lugeda ning seejärel seda tunni lõpus koos teistega eelnevalt saadud värskete teadmiste põhjal analüüsida.

LUGEMISPESA

Lugemisühingu propageeritud lugemispesa, mis veel mõne aasta eest oli uudne lahendus, on leidnud praeguseks sooja vastuvõtu väga paljudes lasteaedades-koolides-raamatukogudes. Kes veel ei tea, siis tegu on soojaks ja mugavaks timmitud lugemisnurgaga, kus kindlasti peab olema istumiseks midagi pehmet. Kui see tundub tarbetu tobedus, mõelge, kas teile endale meeldib raamatut või ajalehte lugeda pigem puutoolil või kõval põrandal istudes. Või hoopis pehmel vaibal, diivanil-tugitoolis või koguni voodis pikutades? Keskkond on oluline.

Veel häid mõtteid ning soovitusi lugemise ja selle juhtimise kohta leiab veebiaadressilt www.lugemisyhing.ee .

Tarvastu Gümnaasiumi lugemispesa

Tarvastu Gümnaasiumi lugemispesa

————

RAAMATUKOER

Mariehamni kirjanduspäevade korraldaja, kirjanik Katarina Gäddnäs kõneles hiljutisel Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumil sellisest omapärasest loomast nagu raamatukoer. Sama hästi võib olla ka raamatukass, raamatuhiir või raamatulammas, kõik oleneb võimalustest ja eelistustest. Tegu on loomaga, kes rahulikult ettelugemist kuulab ja erinevalt sõpradest, sugulastest ja vanematest vastu ei vaidle, õpetama ei kipu, lugemist üle ei võta või minema ei kiirusta. Just sellisele raamatukoerale-sõbrale kõva häälega ettelugemine võib aidata lugema nii mõnegi mehepoja, kelle keel muidu muudkui takerdub, ja see tema lugemissoovi just ei soodusta. Sest mis muud meistriks teeb kui mitte harjutamine.

 

RAAMATUKOGUÖÖ

Rääkides lugemist innustavatest projektidest Rootsis ja Soomes, tõi Katarina Gäddnäs eraldi välja raamatukoguöö – öö, mil lapsed võtavad kodust magamiskotid ja otsmikulambid, seavad end raamatukogu põrandale sisse ning loevad seal vaikselt seni, kuni uni peale tuleb. „Ainus reegel on, et keegi ei tohi öelda „nüüd aitab” ning tuld ära kustutada,” sõnas Gäddnäs. Ja kirjeldas: „Nad lugesid, lugesid, lugesid, kuni vajusid unne.”

 

————

 

MURE

KIIRUSTAMINE ON KURJAST

Viimasel ajal ei möödu praktiliselt ühtki pedagoogidest raamatusõprade kohtumist, kus ei kurdetaks selle üle, et lugemine on muutunud pinnapealseks. Et isegi kui lugeda osatakse, ei saada loetust aru, sest digiajastul on elurütm muutunud nii kiireks, et enam pole aega süveneda. „Tänapäeva noored on väga hõivatud ja tahavad kiirelt saada. Neil ei ole enam aega pakse raamatuid lugeda,” tõdes Marju Mändmaa Paides. Paraku tundub, et sellele murele polegi nii lihtne ühest lahendust leida …

LUGEMISMURED VÕIMENDUVAD TEISTES AINETES

Eesti lugemisühingu endine esinaine ja eripedagoog Maili Liinev ütleb, et lugemisoskusetus ei tähenda lihtsalt seda, et inimene ei taha raamatuid lugeda. Selle halvem pool on tõsiasi, et lapsel tekib raskusi ka teistes ainetes. Olgu või matemaatikas, kus ta sel juhul tekstülesande sisust aru ei saa, seda aga ehk öelda ei julge ning saab halva hinde kui arvutada mitteoskaja. „Kes lugeda ei oska, sellele muutub lugemine vastumeelseks. Nende eneseusk muutub väga madalaks,” tõdeb Liinev. Ja lisab, et õpetaja roll lapse enesehinnangu tõstmisel on äärmiselt oluline.

MITTE LIIGA VARA

See on info rohkem lapsevanematele, aga tänapäeval vajab eripedagoogi abi ka üha rohkem selliseid lapsi, kellele on lugemine muutunud vastumeelseks, sest neid on liiga vara lugema sunnitud. „2−3-aastane ei pea veel lugeda oskama. Kui 6-aastane veel ei loe, ei ole ka selles midagi taunimisväärset,” kinnitab Liinev, et tänapäeva ühiskonnas kihutab osa vanemaid tagant pidev edukultus, mis võib tekitada lapses lugemise vastu sootuks vastumeelsuse ning muuta nende elu sellega tahtmatult raskeks.

MILLAL TEKIB LAPSEL VASTUMEELSUS LUGEMISE VASTU?

• Kui loetakse arengule mittevastavat teksti.

• Kui peab lugema teksti, mis ei huvita.

• Kui ta loeb õpetaja jaoks (näiteks teda ähvardatakse tunnikontrolliga).

• Kui ta peab lugema kohustuslikku teksti, mis on talle peale sunnitud.

Lasteaed Tibutare lugemispesa

Lasteaed Tibutare lugemispesa

Allikas: Eesti lugemisühing


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Lugema, lugemaaa!”

  1. […] Mari Klein, Õpetajate Leht, 19.05.2013 […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!