Mure kodu-uurimise tuleviku pärast
Kodu-uurimise ajalugu on saanud alguse teadaolevalt 1637. aastast Johannes Claudius Risingi ilmutatud „Kõnest Tartu linnast”, milles öeldakse: „Mitte tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida ja uurida on samavõrd kiiduväärne kui ka austav”. Tänased noored kodu-uurijad võivad uhkust tunda, sest nemad väärtustavad kodukohta ja seal elavaid inimesi. Nad kannavad pärandit, seega on nad muutunud pärandihoidjateks.
Pärnumaa koolinoorte kodu-uurimise arengute ja noorte tunnustamisega jäävad pärnakad rahule, sest noored kodu-uurijad ja nende juhendajad saavad oma töö eest tunnustust kolmel viisil: kahel konkursil, millest üks on MTÜ Aino Lepa Ajaloopreemia Pärnumaa Noortele ja teine traditsiooniline maakondlik kodu-uurimiskonverents ning kolmandaks tunnustusviisiks võib kindlalt pidada noorte autorite tööde jäädvustamist õpilaste kodu-uurimistööde kogumikus „Pärandilaegas”.
Kevadisel Pärnumaa õpilaste kodu-uurimiskonverentsil Pärnu Muuseumis tervitasid noori kodu-uurijaid Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi meesansambel Maimu Muttiku juhtimisel ja Pärnu maavalitsuse haridus- ja kultuuritalituse juhataja Hede Martšenkov.
Pärnumaa 35. kodu-uurimiskonverentsile esitati 17 õpilasuurimust kümnest Pärnu linna ja maakonna koolist. Esitleti isiku- ja külalugusid, mis olid osavalt põimitud ajaloolisse olustikku; käsitleti ajatut jõuluaega, teismeliste mänge, haridus-, kultuuri- ja ühiskonnaelus toimunud muudatusi. Pärnu linn tunnustas linna koolide parimate tööde autoreid noore teaduri märgiga, kõik osalejad said kingituseks trükivärske kodu-uurimiskogumiku. Kokkuvõtte uurimistöödest tegi Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk, konverentsi modereerisid Pärnu linna ajalooõpetajate ühenduse juht ja ajalooõpetaja Madis Somelar ning ajalooõpetajad Anne Kärner Pärnu Ülejõe Gümnaasiumist ja Elle Seiman Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumist.
Olgu lisatud, et Aino Lepa preemia asutasid 2011. aastal kilinginõmmelane Aino Lepp ja Eerik-Niiles Kross eesmärgiga populariseerida ja arendada ajalugu kui teadust Pärnumaa noorte hulgas. Esikoha preemiaks on 500, teise koha preemiaks 300 ja kolmanda koha vääriliseks tunnistatud töö autorile makstakse 150 eurot.
Ajaloopreemiad andis üle Eerik-Niiles Kross. Esimest kohta sellel aastal välja ei antud. Teise koha pälvis Pärnu Hansagümnaasiumi õpilane Kristel Lusik tööga „Demokraatia kindlustamisest minu kodukohas”, juhendaja Elve Tamvere. Kolmanda kohaga tunnustati kolme õpilast: Mari-Anne Knapsi Pärnu Ülejõe Gümnaasiumist, kes kirjutas uurimistöö teemal „Ühe mehe lugu”, juhendaja Anne Kärner; Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi kodu-uurijat Lii Zerelit tööga „Veelikse kooli ajalugu”, juhendaja Ly Kuningas ja Pärnjõe Põhikooli õpilast Ingrid Jürimäed uurimusega „Hääbunud külade lugu – Luuri, Raba, Kärneri”, juhendaja Aime Auksmaa.
Kuigi Pärnumaal on kodu-uurimise traditsioon tänaseni ikka au sees püsinud ja korraldatakse kohalikke konverentse ning tunnustatakse tööde autoreid ja juhendajaid, peab märkima, et igal aastal on noorte kodu-uurijate arv hakanud siiski vähenema. Ka juhendajad on aastate lõikes ikka ühed ja samad, sest noori õpetajaid, kes võtaksid vaevaks kas või üht kodu-uurimistööd juhendada, lihtsalt ei ole. Miks noored ei tunne oma kodukoha mineviku vastu huvi? Kust leida juhendajaid, kes innustaks noori uurima? Kuivõrd on kodu-uurimistöö kirjutamine kui üks oluline õppimisviis kajastatud põhikooli riiklikus õppekavas? Selgus, et õppemeetodina on küll märgitud loov- ja uurimistööd, kuid kodu-uurimine kajastamist ei leia. Kas võib juhtuda, et noorte ja nende juhendajate huvi kodu-uurimise vastu kahaneb, sest loovtöö on nüüd kohustuslik, kuid kodu-uurimistöö mitte. Mis jääb valikutes peale – kas kohustuslik loovtöö või vabatahtlik kodu-uurimistöö?
Eesti koolides on aastakümneid tegeletud kodu-uurimisega, kuid see on olnud nii õpilastele kui õpetajatele ajamahukas lisatöö, mida ei saa teha õppetundide ajal. Õpetajate hulgas on toimumas põlvkondade vahetus, koolidest on lahkumas need õpetajad, kes on seda lisatööd teinud tasuta ja puhtast entusiasmist ning kohusetundest. Kohalikke kodu-uurimiskonverentse korraldatakse vaid Paides, Viljandis ja Pärnus, sest neis paigus leidub veel innustunud eestvedajaid. Mida ette võtta, et noori kodu-uurijaid kasvatada, juhendajaid koolitada, eestvedajaid tunnustada, et jätkuks kohalike ja üleriigiliste kodu-uurimiskonverentside ainulaadne traditsioon Eestis? Artikli autorid on arvamusel, et noorte kodu-uurimine peab leidma väärilise koha riiklikus ja kooli õppekavas ning saama riigilt rahalist toetust samaväärselt üleriigiliste aineolümpiaadidega. Ainult õpilaste, õpetajate ja eestvedajate entusiasmile toetudes ei ole võimalik täita põhikooli õppekavas sätestatud nõuet, et põhikooli lõpuks suudab õpilane mõista inimühiskonna ajaloos ja nüüdisaja ühiskonnas toimuvate muutuste olulisi põhjusi ja tagajärgi ning tunneb lihtsamaid sotsiaalteaduslikke uurimismeetodeid.
Jätkugu noori huvilisi ja nende juhendajaid, kes hoiaksid kodu-uurimise traditsioone täna ja tulevikus!
Tervitusi Võrumaalt. Olen autorite seisukohtadega nõus, milles tuntakse muret kodu-uurimise hääbumise osas ja tahetakse rohkemat ja suuremat tähelepanu ministeeriumi poolt. Maakondlik kodu-uurimisekonverents on ka Võrumaal olemas, seni on toimunud XXXII konverentsi .
Ühe probleemina näen ka hariduses toimuvaid reforme, millega vähendatakse uurimistöid tegevate õpilaste arvu, kuna gümnaasiumide osa väheneb ja see toob kaasa tegusate uurijate vähenemise.
Üks probleem on ka selles,et kultuuri – ja haridusministeerium kõrgel tasemel ei tee koostööd .
Tõesti noorte kodu-uurimine püsib fanaatikute toel – nii õpetajate kui muuseumitöötajate osas.