Päikest!

Esimene soe maipäev. Astun Harju tänavat pidi Raeplatsi poolt Vabaduse väljaku suunas. Majaseintelt kaigub ja kõmiseb juhuslikke muusikakatkeid, mis kuidagi tuttavlikult kõlavad. Jaani kiriku ette, selgub, on üles löödud vabaõhulava ja laval on noored muusikud. Kena tütarlaps laulab Ruja „Musta lindu”. Laulab kadunud Alendrist vägevamalt. Seisan ja kuulan. Väga hea muusika läheb aegupidi ainult paremaks. Taevas on taevakarva sinine nagu paja põhi ja päikese kiired kuldavad puude latvasid, et need nagu kullatud on. Kaur Kenderi nimelise Palace’i hotelli varjust liugleb laotusesse sihvakas teraslind, Estonian Airi kirjad sulgedel. Välikohvikutes istuvad rõõmsa olekuga inimesed, lapsukesed vurisevad platsipidi ratastel ja ilma. Kilked, linnulaul, klaasikõlin, Rannap, lennukiumin, tuulekene hell ja soe. Sääski ei. Magus klomp kerkib kurku ja kuidagi õige tunne on. Eesti? Eesti jah.

Muidugi virgub südame sombusemas sopis seepeale eestlane. Eestlane tõmbab kulmukese kortsu ja viibutab näpuga. Hakkab tõtt kuulutama. Ütleb, et see on sul jah siin Tallinnas ja kesklinnas nii. Et tegelikult on Eestis hästi halb elada. Ütleb, et ainult rikkad võivad siin kohvikutes istuda ja kahtlastest vidinatest e-raamatuid lugeda. Et Ruja muusikat ei tohiks noored üldse niimoodi kerglaselt lörtsida, sest see on meie püha pärand. Ütleb, et ära seisa seljaga klaasist risti suunas, käed taskus ja ära imetle lennukit, Estonian Airiga on nirud lood ja vaata, mis palka nad sellele soomlasele maksid. Et lapsi on meil tegelikult väga vähe ja need siin on kindlasti mingid eliitkoolide ärahellitet jõmpsikad. Ja seda ütleb eestlane ka, et niikuinii läheb ilm kohe-kohe koledaks tagasi. Ta ütleb seda kõike sekundi murdosa jooksul ja peeneks hetkeks tõmbub tõesti otsekui murekardin vaatepildile ette ning igavene november ilmutab end. Sellistel momentidel tuleb reageerida kiiresti. Võtan varnast virtuaalse vasara ja virutan vingatsile vägeva obaduse piki kuplit. Eestlane ühmatab, sest ega üks tou seitsmesaja-aastases orjaöös karastunud kolbale hullemat häda tee. Kobib kuulekalt oma kambrikesse või vatsakesse tagasi. Jälle orjaöö kogemus – teab, millal tohib ja mida tohib. Vaat praegu ei või. Mitte siin ja mitte nüüd. Praegu on ilu-ilu, ei maksa segada. Ilu päästab maailma ja möödaminnes päästab ka eestlase eestlase käest.

Teisest Eestist ei ole õnneks ammu enam juttu tehtud, aga teine eestlane on veel elus. See teine eestlane, kes pidada (esimese) eestlase rahvustoiduks olema. Ma oletan, et esimene eestlane on see orjaöölasest tõekuulutaja, kes hingekeldris kakandite vahel pesitseb. Teine eestlane olen mina. Ja oled sina. Ja nii edasi. Meid ei ole veel nahka pistetud. Jamaks läheb siis, kui pimekoopa-eestlasel õnnestub teine eestlane ohtlikult hõredaks närida. Tulemus on natuke halva õudusfilmi moodi. Ei taha. Tahan vastupidi. Ei, mitte esimest eestlast ise ära süüa. Esiteks ei ole esivanemaid ilus süüa ja teiseks ei maitse. Aga minustki pole lubatud tükke haugata, nagu aga tuju tuleb. Oma lapsi söövad revolutsioonid, lollid loomad ja vastikumat seltsi mütoloogilised olesed, aga mitte eestlased, olgu esimesed või teised. Jah, teine on parem kui esimene, aga kogu lootus on ikkagi kolmandate peal. Ja neljandate. Ja jälle ja nii edasi. Sest mida on väärt elu või eestlane, kui ta järjepidevalt paremaks ei lähe? Uus sellepärast uus ongi, et ta lihtsalt peab juba määratlusjärgselt senisest etem olema. Ja kui mingis mõttes ei ole, peab see mitteolemine mingis teises mõttes hea olema. Muidu maailm ei toimiks. Muidu ei toimiks ka Eesti. Aga toimib ju. Tasub meeles hoida, et meil on oma muusika ja omad lapsed ja lennukid. Omad asjad ajada ja omad päevad täita. Ja päike on kõikide päralt.