Peaasi, et ta tundi ei sega …
Kas hariduslike erivajadustega laps peaks õppima tava- või erikoolis?
Mait oli vaikne ja viisakas laps ning kooli läks ta rõõmuga. Seal aga ilmnes peagi, et luuletused ja laulud jäid talle hästi meelde, kuid matemaatikaga jäi poiss hätta. Võõrkeeles jäid sõnad tubli tuupimisega pähe, kuid ta ei mõistnud, mida nendega peale hakata. Emal oli aga kindel usk, et ainult kodulähedases koolis saab tema laps hästi hakkama. Paraku juhtusid Maidule sellised õpetajad, kelle peamine mure oli see, et poiss tundi ei segaks. Nad olid kindlad, et sellest lapsest ei tule nagunii midagi, ja tema õpetamisega nad eriti ei pingutanud. Mait ei seganudki tundi, sest ta oli vaikne ja viisakas. Ja ühel päeval sai ta vaikselt kätte ka lõputunnistuse.
Kuid mis sai edasi? Praeguseni on põhiharidus (hinnatud diferentseeritult) Maidu ainus haridus, kuid sellega pole tal midagi peale hakata. Ta on kohalikus omavalitsuses abivajajate nimekirjas. Kuidas ta end ära majandab, mida sööb, kuidas toa soojaks saab, jääb kõrvaltvaatajale arusaamatuks.
*
Maiul diagnoositi juba lasteaias kerge vaimne alaareng. Vanemad võitlesid algul lapse erikooli panemise vastu, kui aga ühel päeval ilmnes, et koolikaaslased teda kiusavad, hakkasid nad lahendusi otsima.
Erikooli jõudes oli Maiu nagu väike hall hiireke, kes istus vaikselt pingis, ei soovinud kunagi vastata, ei küsinud abi ja püüdis koridoris liikudes märkamatuks jääda. Kuid varsti sai tüdrukust särav täheke omasuguste seas. Talle meeldis koos teistega uusi laule õppida, spordivõistlustel käia ning käsitöö ja kodundus olid talle lausa osa elust endast. Pärast kooli lõpetamist võeti ta kohalikku sööklasse kondiitriks.
*
Näeme, et ühel juhul ei saanud laps oma võimete kohast haridust, teisel juhul sai. Aga kas Eestis on uuritud, kui palju hariduslike erivajadustega lapsi on saanud kohase ja kui paljud n-ö kohatu hariduse, mis ei aita neil elus toime tulla? Ameerika Ühendriikides on seda uuritud ja tulemus on tekitanud kõhedust – kaheksast miljonist eriõpet vajavast noorest on saanud vaid 3,9 miljonit igati asjakohase hariduse, 2,5 miljonit on pidanud aga leppima täiesti kohatu haridusega
(http://ideamoneywatch.com). Kusjuures on selgunud, et „kohatut” haridust said erivajadustega lapsed nii eri- kui ka tavakoolidest, mis tähendab, et meiegi peame oma eri- ja tavakoolid, kus õpib erivajadustega lapsi, veel kord üle vaatama.
Miks on erikool hea?
Erikool võib anda täiesti „kohast” haridust. Lihtsustatud õppekava järgi õppivad lapsed tunnevad end omasuguste seas hästi. Nad saavad tunda eduelamust, iseenda tähtsust. Pärast 9. klassi lõpetamist on neil võimalus omandada kutsekoolis elukutse ja minna tööle.
Kuid medalil on ka teine pool – õpilaskodus elav laps on viis päeva nädalas oma vanematest eemal. Ükskõik, kui hästi õpetajad-kasvatajad ka oma tööd ei teeks, ei asenda nad kunagi lapsele isa ja ema. Ja missugune ettekujutus tekib sellel lapsel iseseisvast elust ja perekonnast, kui ta käib alates seitsmendast eluaastast oma kodus nagu külaline? Õpilaskodus istub ta neli korda päevas kaetud laua taha ega näe, et toidu valmistamiseks pestakse, kooritakse ja keedetakse kartuleid, küpsetatakse liha, keedetakse kisselli jne. Ka see, et potid-pannid tuleb lõpuks ära pesta, ei paista söögisaali. Rääkimata poeskäikudest ning toiduainete ostmisest, pere eelarve kalkuleerimisest.
Samas on erivajadustega laste koolid nagu koolid ikka. Sealgi õpetajad õpetavad ja lapsed õpivad, nad rõõmustavad ja kurvastavad, tülitsevad ja lepivad, kaotavad ja leiavad, armastavad oma vanemaid, ütlevad oma õpetajale, et ta on maailma parim, ning lubavad suureks saades samuti õpetajaks hakata.
Miks on tavakool hea?
Ka tavakoolist võib erivajadustega laps saada „kohase” hariduse. Siin harjub laps suhtlema ka endast erinevate lastega ja täiskasvanuks saades hakkavadki teda ümbritsema just need teised. Tavakoolis saab laps õppida individuaalse õppekava järgi, mis on talle jõukohane. Tavakoolist saab laps minna iga päev pärast tunde koju oma perekonna juurde. Veri on ikka paksem kui vesi!
Kuid tavakool vajab abi väljastpoolt. Kui erivajadustega lapse vanemad oma last igati toetavad, aitavad ja usuvad temasse, siis ongi tavakool sellele lapsele täiesti sobiv.
Asi pole lootusetu ka sellises peres, kus lapse vanemad oma erivajadusega lapse eest kõige paremini hoolitseda ei oska. Kui näiteks sotsiaaltöötaja usub, et selle pere lapsest midagi ikka tuleb ja selle lapse pereellu sekkub, seal abi ja õpetust pakub, võib sellelegi lapsele tavakool sobida.
Erikoolis töötava õpetajana ma muidugi tean, et sotsiaaltöötaja abi vajavaid peresid on päris palju ja kõiki ei jõuta aidata. Mõnd ema peab aitama isegi hommikuti kindlal ajal üles tõusta, et ta ei unustaks lapsele süüa teha ja teda õigel ajal kooli saata. Mõnele emale tuleb selgitada, et sünnipäevi võiks tähistada lapsele eakohaselt ja jõulude eel aknale pandud suss tähendab, et selle omanik ootab päkapikult üllatust. Elu on näidanud, et sellistel juhtudel on erikool lapsele kohasem valik.
Ja teine oluline tingimus, millele tavakool peab vastama. Projekti „Kaasav haridus” kodulehel (http://www.inclusive-education-in-action.org) on avaldatud uuringu andmed, mille järgi on erivajadustega lastele kõige kohasemad need tavakoolid, kus eripedagoogilise teenuse rahastamise eest vastutab täielikult kohalik omavalitsus. See on ka igati loogiline, sest just omavalitsus on oma erivajadustega lastele kõige lähemal ja teab nende vajadusi kõige paremini. Sama uurimus näitas, et riikides, kus on palju erikoole, on erivajadustega laste märgistamist rohkem ja seal on ka rahakulutused erivajadustega lastele suuremad.
Iga last tuleb vaadata eraldi
Kas erivajadustega laps peaks minema tava- või erikooli, see oli ja jääb põhimõtteliselt lapsevanema otsustada. Riigi ja omavalitsuse kohustus on tagada rahatoetus eranditult igale lapsele − võimetekohase hariduse omandamiseks. Iga erivajadusega lapse puhul tuleb otsus teha just sellest konkreetsest lapsest ning tema vajadustest lähtuvalt. Ka tugiteenuste süsteem peab käima puudega lapsega alati kaasas, olenemata vanemate valitud koolitüübist. Tugiteenused peaksid olema ka tavakoolis kohapeal, siis ei pea lapsed koolist puuduma, et käia ravivõimlemises, logopeedi juures jne.
Julgen väita, et praegu saab hariduslike erivajadustega laps kõige kohasemat haridust siiski erikoolis.
Minnes tagasi loo alguses kirjeldatud Maidu ja Maiu elukäigu juurde, peaks olema igaühele selge, et endale elatist teenida suutev noor inimene on kindlasti õnnelikum ja ka ühiskonnale kasulikum kui elu lõpuni abivajajaks jääja. Haridus on kallis, eriliste laste haridus eriti. Kuid kõik lapsed on meile ju väga kallid. Ükskõik kui „erilisi” lapsi meie laste seas ka ei oleks, nende elu on palju tähendusrikkam, kui nad saavad lapsesõbralikus keskkonnas oma võimete kohast haridust.
Olen nõus autori mõttega, et praegu saab hariduslike erivajadustega laps kõige kohasemat haridust siiski erikoolis. Miks? Eduelamus on selleks märksõnaks. Kes ei sooviks, et laps tunneks väikestest asjadest rõõmu, et teda märgatakse, temaga vesteldakse jne. Olen ühe erikooli väikeklassi õpetaja ja meie koolis pakutakse võimalust ka kodunt lastel käia koolis. See tähendab, et loodi üks väike klass kutsekooli juurde, et õpilastel oleks võimalus peale kooli koju minna. Märgin siin juures ära, et kooli peamaja asub ca 30 km kaugusel. Asi toimib üllatavalt hästi, vaatamata sellele, et õpetaja peab hommikuti meeldetuletama mõnele õpilasele, et tule kooli või arstile aja kinni panema jne., aga see toimib. Hea on veel see, et vanematega on tekkinud väga usalduslik/lähedane suhe. Kõige tähtsam on see, et laps saab võimete kohast haridust ja ta on ÕNNELIK.