Raamatute aeg
Mineva nädal avasime Tallinnas Rohelise turu nuka peal Siuru raamaturuumi. Kes ei tea, kus Roheline turg on, see mõistku, et tegemist on vaat et ainsama loomuliku pargikesega seespool linnamüüre, mis asub Pika tänava ja Olevimäe kokkusaamiskohas, Siuru maja ees ja kabelikese taga või vastupidi. Peenemad inimesed ütleksid, et kohe Rootsi saatkonna kõrval, ja nooremad, et Hella Hundi vastas. Õigus on neil kõigil.
Tegelikult täitsa kummaline, et maja, kus Eesti vabariigi tekkimise aegu Siuru-rühma peakorter asus, suutis nõnda kaua tähistamata ja unustatult keset linna seista ja vaikselt variseda. Ometi tähendas Siuru ju kõike seda, mis kirjanduses ja loovas vaimus elavat ja särtsakat oli ja on, nendega seotud paigad peaksid seda vaimsust edasi kandma sama uhkesti, nagu loojate tekstid seda teevad. Seda toredam, et tänavune kevad tuleb teisiti ja teisiti tuleb ka suvi ja et see teisiti on sedapuhku paremini. Siuru hing leiab uue ihu vanas kohas ja kõigil, kes raamatutest, minevikust ja tulevikust olevikus igavikuliselt huvitet on, on võimalus kaasa lüüa ühe mõnusa raamaturuumi kujundamises.
Siuru-rühma tegutsemisest on möödas peaaegu sajand. Selle sajandi jooksul on eesti kirjandus suureks kasvanud, olles täna elav ja ärksameelne, nagu siurulased seda omal ajal ette kujutasid. Seda elusolemist, uuemeelsust ja tulevikkupürgi tahame täna hoida nii meeles kui ka alles. Siurulaste saatused on otsekui läbilõige eestlastega juhtunust kahekümnendal sajandil: Marie Under, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu lõpetasid oma elutee meretagustel maadel, Friedebert Tuglast tabasid kodumaal nii põlgus kui tunnustus, Johannes Semper ja August Alle hääbusid vaikselt võõra võimuga kokku töötades, Johannes Barbarus lõpetas lausa halvasti pärast kahtlase väärtusega tähetundi. Ent nende kõigi tegelik tähetund ja panus kirjanduse inimesteni viimisel, tegelikult eesti kirjanduse loomisel langeb aega, mil loodi ka Eesti vabariik.
Ruumilises mõttes aga oli toonane tegevus suuresti seotud majaga aadressil Pikk tänav 34. Et Tallinna linnale kuulub ses majas vaid üks ruum, on loomulik, et nüüdsest on see avalikus kasutuses omapärase raamaturuumina. Eesti kirjanike liit tahab, et Pika tänava Siuru tuppa oleks asja nii Eesti inimesel kui ka me külalistel. Turist leiab siit võõrkeelset kirjavara ning kohtub ootamatult meie kultuuri ja sõnakunstiga, linnakodanik aga leiab eest ühe sootuks teistmoodi raamatupoe, mis pakub teistmoodi lugemist, asju, mida mujal pole. Koha, kust saab alati nõu küsida ja kus teatakse, mis kirjailmas toimumas. Ja kuhu on huvitav tulla mitte üks kord, vaid ikka mitu. Eriti et siin sünnib ka väikseid valitud kirjandussündmusi.
Tegelikult saab Siuru raamaturuum oma lõpliku kuju ja sisu alles töö käigus, kui me näeme, mida ootavad inimesed ja mille järele tekib tegelik vajadus. Me mõtleme seda kõike välja koos oma heade koosteelistega Kodulinna majast, Eesti kirjanduse teabekeskusest, Slothrop’si raamatupoest, raamatukogudest – palju on meid toetavaid kirjandushuvilisi. Eesmärgiks on mälestusmärgi asemel luua väike, kuid tegus ja väga elus kirjanduspesa otse keset Tallinna. Koht, mis oleks seal justkui alati olnud ja mis loodetavasti püsib pikalt, kõnetades paljusid inimesi paljudes keeltes. Kindlasti ja peamiselt aga hea kirjanduse keeles.
Suvi on vaid väheste ja madalavõitu mägede taga, kooliõpetajad ja -õpilased pole ammu murul käind, saavad seda ent peagi lahedasti teha. Toogu see mõtteline muru teid kõiki oma pealinnakäikudel Rohelisele turule – Siuru raamaturuumist leiab kindlasti midagi põnevat ja päris-päris kindlasti sellisi asju, mida mujalt ei leia. Ja te võite raamatuid ise kaasa tuua, kui arvate, et teil on midagi, mida tuleks tingimata teistega jagada mujal kui suhtlusvõrgustikes. Meil on midagi paremat, meil on päris asi. Tuldagu, saadagu targemaks.
Siinkohal on paras aeg meelde tuletada, et juba kolmapäeval läheb lahti järjekorras viies Tallinna kirjandusfestival HeadRead. Päevakäsk ja sõbralik soovitus on ikka endised – tuleks tulla ja tuua teisigi. Sest see on see aeg aastast, mil elus kirjandus keset linna kättesaadav on ja häid lugusid räägitakse enam-vähem iga tunni aja takka. Raamatud saavad kokku oma lugejate ja kirjutajatega, õpilased õpetajatega, elu iluga ja vastupidi ja nii edasi.
Palju on põhjusi praegu, et linnasüdamesse asja teha ning kirjandusega kohtuda.
[…] Karl Martin Sinijärv, Õpetajate Leht, 24.05.2013 […]