Raseeritud sääred
Kui püüda statistikat inimkeelde panna ja ilmekalt sõnastada, kipuvad viimse komakohani täpsed numbrid paisuma mõõdutundetuks müüdiks ja tulemuseks on sageli suur vale. Eelmine nädal pakkus selle kohta meeldejääva näite. Üritades inimarengu aruande esitlusel ühte lausesse kokku võtta kaht meie ühiskonna vana vastuolu, ütles meediaekspert Raul Rebane, et Eestis elavad vaesed haritud naised ja rikkad harimata mehed. Veebitoimetajad keerasid sellele niigi võrdlemisi meelevaldsele üldistusele veel ühe vindi peale ja kuulutasid kohe, et Eesti on vaeste tarkade naiste ja rumalate rikaste meeste riik. Sotsiaalmeedias ja netikommentaariumides läks seepeale lahti nii äge meeste ja naiste sõnasõda, et keegi ei suutnud enam meenutada, millistest summadest üldse jutt käib.
Keskmine Eesti mees saab palka pisut üle 900 ja keskmine Eesti naine üle 600 euro kuus. Keskmise eurooplasega võrreldes võib 600-eurose palgaga naist ju hädapärast tõesti vaeseks nimetada, aga kuidas nimetada rikkaks meest, kes teenib 900 eurot kuus? Selleks peame võrdlust otsima Aafrikast, mitte Euroopast, kuhu me kuulume. Aga ka Mustal Mandril ei leidu riiki, kus vaest lahutab rikkast ainult 250–300 eurot. Et niisuguste numbrite puhul üldse vaesusest ja rikkusest rääkida, tuleks tunnistada, et Eesti on vaeste meeste ja veel vaesemate naiste riik.
Tarkuse ja rumalusega asi nii lihtne ja selge pole. Mõistust ei saa mõõta eurodes ja statistika ei üritagi seda teha. Statistikaamet loeb kokku diplomeid. Tulemus on 2:1 naiste kasuks. Ehk siis naistel on kaks korda rohkem diplomeid kui meestel. Veidi viisakamalt öeldes on kõrgharidusega naisi kaks korda rohkem kui kõrgharidusega mehi.
Ent lööklausete sõnastajad ei räägi diplomitest, vaid ikka tarkusest ja rumalusest, haritusest ja harimatusest. Kellel on diplom, see on tark ja haritud. Kellel diplomit pole, see on rumal ja harimatu.
Masskõrghariduse ajastul kriibib säärane järeldus valusalt kõrva. Kui kõrgharidus on äri ja kõrgkoolid peavad end majandama nagu äriettevõtted, siis turumajanduse reeglite kohaselt leiavad nõudlus ja pakkumine ka haridussüsteemis lõpuks tasakaalu. Mis tähendab, et iga keskharidusega inimene, kellel on piisavalt raha ja tahtmist kõrgkooli lõpudiplomit saada, selle varem või hiljem üldjuhul ka saab.
Kas säärast tahtmist pidada tarkuseks või rumaluseks, selle üle võiks pikalt ja tulutult arutleda. Hulga asjakohasem on küsida, miks ikkagi on naiste seas diplomitahtjaid kaks korda rohkem kui meeste seas. Miks naistele on diplomit vaja rohkem kui meestele?
Arvan, et põhjus on seesama, miks naised raseerivad sääri, värvivad huuli ja kannavad kõrge kontsaga kingi. Nii loodetakse konkurentsieelist saada või vähemasti konkurentsis püsida. Seda lootust toidab ettekujutus, et diplom annab parema töö ja suurema palga ning võimaldab elus paremini toime tulla.
Paraku on see sageli pettekujutlus. Inimarengu aruandest võib järeldada, et huulte värvimine on naisterahvale elus edasijõudmiseks keskmiselt palju mõistlikum tegevus kui suvalisel erialal suvalise kõrgkooli diplomi hankimine. Raha ja aega kulub vähem ning tulemus on silmaga näha.
Aga kas sellest, et diplomeeritud naisi on diplomeeritud meestest kaks korda rohkem, kuid naised teenivad meestest keskmiselt kolmandiku võrra vähem, võib teha järeldusi ka Eesti kõrghariduse taseme kohta?
Diplom ei anna tööd ja ammugi ei anna diplom kõrge palgaga tööd. Palka makstakse mitte hariduse, vaid oskuste eest. Ja kõige paremat palka makstakse sellele, kes oskab midagi teha teistest palju paremini. Olgu siis tööks kas või saapapuhastamine. Balletikooli diplom on taskus tervel trupil, aga publiku toob saali ja raha kassasse ikkagi priimabaleriin.
Nõnda on see ajast aega olnud kõikjal ja kõrghariduse devalveerumisega pole sel mingit pistmist. Küll aga võib Eesti haridussüsteemile ette heita noorte naiste hullutamist, nende kallutamist tuuletallamisele ja ülemäärasele diplomijahile. Mitte et edaspidi peaks põhikoolis meikimist ja gümnaasiumis säärte raseerimist õpetama. Nii radikaalseid muutusi pole mõistagi vaja. Piisab, kui juba põhikooli lõpus teha noortele inimestele senisest paremini selgeks, mis neid ühe või teise valiku puhul elus tegelikult ees ootab.
Kõikvõimas statistika näitab, et haridus mõjutab vaesusriski oluliselt, kuid nii on see ainult väga madala haridustaseme puhul. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulub Eestis sissetuleku poolest kõige väiksema sissetulekuga viiendiku sekka. Aga nagu näitas tänavune inimarengu aruanne, ei käi tee marjamaale sugugi ainult kõrgkooli kaudu. Vaesusest pääsemiseks ja hea palga teenimiseks piisab ka keskharidusest, kui sellega kaasnevad korralikud kutseoskused.
Oleksid sa selle artikli kirjutamata jätnud, ma oleksin sind siiamaani filosoofiks pidanud. Sinatan, kuna selline lugu ei ärata lugupidamist kirjutamise vastu.