Reeturid eile, täna, homme
Õppematerjal teema „Reetmine tänapäeva Eestis” käsitlemiseks gümnaasiumis
Sissejuhatav taust
Juudas, Hermann Simm, Aleksei Dressen. Nende suhtes on otsus langetatud. Laiemalt inimkonna, kitsamalt Eesti kohtute poolt. Aga kas sõnaga „reetmine” seostuvad ka Eestile truuduse murdjad ja välismaale kolijad? Kas ka koduvallale truuduse murdjad ja end Tallinna sisse kirjutajad? Kodumaakonna gümnaasiumide ühisrindele truuduse murdjad ja riigigümnaasiumide asutamisega kaasa jooksjad?
Või veelgi laiemalt: millal ja kuidas muutub inimene reeturiks? Tänases mõõtkavas, lubage mõningat subjektiivust, tõenäoliselt siis, kui tal on nii südame kui ka ajude asemel Exceli tabel. Teate ju seda ideaalset arvutusmasinat, mis välistab igasugused emotsioonid. Excel loeb kokku eurosid ja emotsioonid ununegu, sest nagu ütlesid kunagi küünilised Mahu ranna mehed: „Patriotismiga panni ei määri.” Juudaski müüs Kristuse ju raha eest maha. Just ülikaine rahakalkulatsioon võib olla selle aluseks, mida inimkond on nimetanud reetmiseks.
Teistpidi võttes: samas on just emotsioonid need, mis eristavad inimest masinast ning ka kivist. Ka reetmise küsimus on ju pelgalt emotsioon, eetiline määrang, ei enamat. Seega, kui emotsioonide asemele jääbki tulevikus alles vaid kalkulatsioon, kas siis kaob reetmine jäädavalt?
Veidi aitab mõiste mõistmisel ÕS. „Reetur on äraandaja,” seisab seal. Seletav sõnaraamat avab sisu veelgi enam: „ … usalduse petja, kuritarvitaja; oma (kodaniku)kohuse, truudusvande või lubaduse vastaselt talitaja.”
Nõukogude ajal oli kooliprogrammis reetmise käsitlemisel kindel koht. Räägiti isegi Juudasest, lisaks Kaupost ja ristisõdalastest. Aga jutuks oli ka Ephialtes, Termopüülide reetur, kes andis Xerxesele ära 300 spartalast, näidates pärslastele kätte salatee mägedesse. Positiivse näitena Ivan Sussanin, kes keeldus reetmisest, vedas Poola väesalga sohu ja hukkus ise.
Nüüd aga tänapäeva ja ülesannete juurde.
Ülesanne 1: välismaale tööle
„Tuhandelt eestimaalaselt küsiti, kas nad on viimase poole aasta jooksul mõelnud kodumaalt lahkuda. Neist 37% vastas jaatavalt.” Nii kirjutas Eesti Päevaleht veebruaris. Šokiteade jätkus nii: „Niisiis on 988 000 Eesti tööealisest elanikust viimase poole aasta jooksul kaalunud Eestist lahkumist umbes 365 000.” Ja veel võigast statistikat: 2012. aastal rändas Eestist välja 10 871 inimest, mis on 4657 inimest enam kui aasta varem.
Loomulikult ei näe me iga lahkumise põhjuste sisse, aga laiemas plaanis on minejate jaoks kõnelnud raha, mitte südame hääl. Kui raha hääle kajamine ei tooks kaasa kultuuri ja kultuurilise identiteedi kadu, poleks ju hullu. Aga taas tsitaat Eesti Päevalehest: „Soome eestlaste keel soomestub juba paari aastaga.” Ja veel: „Eestlased on esimesed, kes keele hülgavad.” Sellisena tõi Vantaas eesti keele õpet koordineeriv Mari-Liis Hendrikson välja võrdluse teiste rahvastega, kes samuti Soomes leiba teenivad.
Kui tegemist oleks välismaal üksnes raha teenimisega, olgu pealegi. Paraku valavad paljud võõrsile läinud sealt, paksema supiga poti juurest, oma isamaad üle suure sopa ja musta tõrvaga. Ikka kas maa külmand või kärss kärnas, nagu vanasõnas vinguval põrsal. Pole vaja palju veebis ringi tuiata või Eesti ja Soome vahet kurseerivatel laevadel viibida, et näha ja kuulda: põlgus Eesti vastu on totaalne.
Küsimus õppureile: kui see pole isamaa ja eestluse reetmine, siis mis see on?
Ülesanne 2: Tallinna sissekirjutus
Aasta esimese kvartali jooksul kasvas Tallinna elanike arv enam kui 5400 inimese võrra. Praeguseks on tõenäoliselt ületatud ka kuue tuhande piir. Hoogne kasv algas hetkest, mil selgus, et tasuta ühistransporti saavad kasutada vaid need, kellel on Tallinna sissekirjutus. Ning nii jätsidki Tallinnas tööl käivad või seal tihti asju ajavad inimesed sadade kaupa maha oma kodulinnad, -vallad, -külad, vastasid Edgar Savisaare kutsele, mille hinnaks tasuta bussipilet. Vaevalt mõeldi liiga palju sellele, kui palju kannatavad nende inimeste juriidilisest lahkumisest kodupaigad, mille eelarvesse senini vastsete tallinlaste tulumaks laekus. Milleks murda pead keeruliste rahaküsimuste üle, kui lihtsam on halada koos massiga maaelu hääbumise teemal! Ja pealinnas tasuta bussiga sõita.
Küsimus õppureile: kui see pole koduküla, kodulinna reetmine, siis mis see on?
Ülesanne 3: maakondlikud reeturid
Eestis vohab lakkamatu haridusreformi kultus. Veel mõne aasta eest võisid koolijuhid seljad kokku pannuna siiski rahulikult hingata, teades, et Eesti haridus toimib hästi. Mitte tänu reformidele, vaid hoolimata neist. Kõikvõimalikel koolijuhtide ühendustel oli suur autoriteet liiga ägedate ministeeriumiametnike ja reformimaaniast haaratud poliitikute murdmisel. Või vähemasti kainestamisel.
Praeguseks on olukord muutunud. Haridusministeeriumi kaval kava riigigümnaasiumide loomiseks on direktorite read sassi löönud. Toonud välja need, kes näevad riigi rahapakkumises head võimalust pelgalt oma kooli tulevikku kindlustada ja maakondlikust solidaarsusest loobuda.
Tasub juurelda, kas olnuks mõistlik ikka seljad koos hoida ja soovitada ministeeriumil alustada reformiga altpoolt, mitte ühe vitsaga kõiki nüpeldades. Näiteks nii, et täna ei aktsepteeri riik gümnaasiume, kus gümnaasiumiosas õpib vähem kui 20 õpilast. Homme aga mitte ka neid, kus õppureid alla 50. See taganuks vähemalt mingigi töörahu neile tublidele maakoolide direktoritele, kelle koolides on 100–150 õppurit. Aga võta näpust, või rahakotist. Täna unelevad ühed linnades juba riiklike investeeringute lummas, teised, eriti maal, peavad ise vaatama, kas elavad või koolevad koos oma kooli ja külaga või mitte. Ministeerium aga on õnnelik – raha pani rattad käima.
Küsimus õppureile: kui see pole kodumaakonna reetmine, siis mis see on?
Ülesanne 4: reeturite kasvatajad
Kokkuvõttev küsimus õppureile senikäsitletu taustal: kumb sooritab ebaeetilisema teo – kas reetur ise või see, kes üldjuhul oma rahalaadungiga inimest heidutab, ta reeturiks muudab?
Lisaülesanne: tooge veel näiteid elust.
Näide reetmisest.
Hundid kaebavad üksmeelselt, et jänesed on reeturid sest läksid kodumetsast teise metsa kus karud ei lase huntidel elada. Nõutakse juba lahkunud jäneste sundkorras tagasi saatmist ja edaspidi jäneste lahkumise keelamist oma sünnimetsast.
Eks ta õpetamisel üks tulivalus küsimus ole. Samas peab õpetaja olema vägagi vapper ja kogenud disskussioonijuht, et arutelu rege teepeal hoida.
Eriti libe on siin pakutud teemadest kolmas. Arutlejatel peab olema väga hea ettevalmistus nii haldusreformi käigust kui direktorite organisatsiooni sisekliimast.
See on vast üliõpilastele jõukohane aruteleu. Direktorid ise vist väldiksid seda teemat, et hoiad suu kinni, seisab nahk terve. Kahjuks nad väldivad minu kogemusel näiteks autelu õpetajate streigist. Põhjenduseks, et nad ei tea sellest piisavalt. Et kui meie kooli omad ei streikinud, siis pole siin midagi mõelda. Jajah, eks siis mõeldaksegi mujal, kui mõeldakse. Ütlemiseks ja tegemiseks on valitsejatel väge piisavalt, sest vähe on nö proaktiivseid koolijuhte ja kooliperesid. Muutumisprotsess on alati vaevaline ja need kes võrgustumise võimalusi ära ei taba jäävadki isolatsiooni ning hääbuvad.
Kahjuks on see muster toimiv ka hariduslikes organisatsioonides.
R
Hea Rein, saan aru Sinu südamevalust, aga tegelikult tekitas Sinu kirjatükk minus osaliselt vastakaid tundeid.
Tsiteerin Sind:
/Loomulikult ei näe me iga lahkumise põhjuste sisse, aga laiemas plaanis on minejate jaoks kõnelnud raha, mitte südame hääl./……/Paraku valavad paljud võõrsile läinud sealt, paksema supiga poti juurest, oma isamaad üle suure sopa ja musta tõrvaga. Ikka kas maa külmand või kärss kärnas, nagu vanasõnas vinguval põrsal. Pole vaja palju veebis ringi tuiata või Eesti ja Soome vahet kurseerivatel laevadel viibida, et näha ja kuulda: põlgus Eesti vastu on totaalne./
Sa ise oma loo sissejuhatuses tsiteerisid rannamehi, kes teadsid, et patriotismiga panni ei määri, sealt siis vastus Sinu esimesele lõigule, hea kolleeg Hõbemägi kirjutas juba ammu sellest, kuidas eelmise sajandi 50-60datel sündinud põlvkond on nö üle parda visatud, neid ei ole enam vaja, Priit aga otsis tollel aja tikutulega inimest, kes oleks suutnud kirjutada arvamuslugu, omades isekogetud mälestusi eelnevast ja võrrelda seda käesolevaga. Ja kui inimene läheneb kuuendale kümnendile, teda tööturul ei aksepteerita, kas sel juhul on mujale tööle minek raha hääle kuulamine? Või Sa tahad väita, et töötada miinimumi eest või alla selle ja peost suhu, palgast palka, oleks südame hääle kuulamine???
Ja edasi see tõrvamine, Sa ise kirjutasid mõni aeg tagasi loo mehest, kes teenis väljamaal leiba ja otsustas koju tagasi pöörduda, oli lihtne töömees, mitte talent, ja mis temaga siis toimus, kaikad ja kodarad. Kas juba selline fakt, meie bürokraatia, inimesest ülevaatamine, ei tekita sappi? Edasi võiks jäädagi kirjutama sotsiaalhoolekandest, lastetoetustest ja kasvõi ametiühingute rollist väljaspool Eestit, kuidas inimest inimesena koheldakse ja kui see, siis nende asjade väljaütlemine, on tõrvamine… Ja miks peaks inimesed seda siis enda teada ja sees hoidma? Ja kui nüüd neitsilikult siiras olla, ei tõrvata ju Eesti maad, ega keelt, ega kultuuri, kirutakse ju tegelikult ahnust, kahepalgelisust, kadakasakslust, valetamist, petmist, JOKK-i ja muud “üliliberaalset”, mis jätab vaesusesse lapsi, viskab minema põlvkondi ja tekitab reaalset reetmist.
Teiste Sinu püstitatud ülesannete lahkamine on minu jaoks hetkel komplitseeritud, sest ma olen ikka veel “paksema supi juures” ja ei hakka ettevalmistamata sõna võtma, aga täringul on mitu külge ja kas teda veeretades alati “reetmine” ette keerab, pole kindel.
Aga mõttevahetuse tekitamiseks oli Su kirjatükk hea, äkki hakkab sammal kivi küljest lõpuks lahti tulema.