Riigieksamite periood on alanud

3. mai 2013 Raivo Juurak, Sirje Pärismaa - 2 kommentaari

Aeg on karm küüdimees

Eesti keele eksamit tegi 29. aprillil 8221 abiturienti. Vene õppekeelega koolides, kus eesti keele eksam on vabatahtlik, sooritas selle 1398 õpilast.

Paljud abituriendid jäid eksamit tehes ajahätta, tõdeb Tallinna Lilleküla gümnaasiumi eesti keele õpetaja Edward Kess, sellepärast kasutabki ta väljendit „Aeg on karm küüdimees” – tsiteerides Andrus Kivirähki „Voldemari”.

Lilleküla koolis nappis aega 4−5 õpilasel, kusjuures nende hulgas oli klassi tugevamaid, kes teevad kõike täpselt ja põhjalikult. Kuuldavasti oli mitmes koolis veerand tundi enne eksami lõppu rohkem kui pooltel õpilastel töö veel esitamata.

„Ei ole võimalik kirjutada kuue tunniga viit korralikku teksti,” on õpetaja Kessi hinnang. Lahenduseks pakub ta eksami jaotamist kahele päevale, nagu Soomes: lugemisosale kuus tundi ühel päeval ja kirjutamisele niisama palju aega teisel.

Ajapuudust peab probleemiks ka Tartu Karlova gümnaasiumi eesti keele õpetaja Külliki Kask − osa abituriente lihtsalt ei jõudnud oma tööd päris valmis kirjutada. Temagi on märganud, et ajahätta kipuvad jääma klassi kõige tugevamad õpilased. Neil võtab aega nii teema valik kui ka soov kirjutada võimalikult väheste parandustega ja kergesti loetava käekirjaga.

Külliki Kask leiab samuti, et eesti keele eksamiks tuleb anda kaks päeva, võttes eeskujuks näiteks inglise keele eksami, kus ühel päeval on kirjalik ja teisel suuline osa. Eelnevalt peab muidugi katsetama, toonitab õpetaja Kask.

Pelgulinna gümnaasiumi eesti keele õpetaja Ulve Vaks on nõus, et kuus tundi suure pingega mõtelda ei ole abituriendile kerge, kuid ei arva, et tänavune eksam oleks olnud liiga raske. Meedia ja keskkonnakaitse teema tundusid olevat tema õpilastele täiesti jõukohased. Kuidas neil tegelikult läks, seda saab teada muidugi alles pärast hindamist. Kui varasematel aastatel on mõni Ulve Vaksi õpilane eesti keele eksamil ka lahinal nutma puhkenud, siis tänavu seda ei juhtunud. Õpetaja Vaksi arvates on oma osa selles eksami uuel vormil – kes pikka kunstipärast teksti kirjutada ei suuda, saab oma punktid kätte loogikat ja täpsust nõudvaid ülesandeid lahendades.

„Klassikaline kolmanda klassi funktsionaalse lugemise ülesanne natukene tummisemas kastmes” – selline on Pelgulinna gümnaasiumi direktori Tõnu Piiburi hinnang seekordsele eesti keele eksamile. „Kes on vähegi korralikumalt koolis käinud ja asjadest aru saanud, sellele peaks olema maksimumilähedane punktide arv garanteeritud. Ja see, kes läbi kukub, peab tundma ikka tõsist vastumeelsust nii kooli, riigikorra kui kogu maailma ja sellest arusaamise vastu,” nendib Tõnu Piibur.

Eksam algas kuulates

Tartu Emajõe kooli õpilastele algas emakeele riigieksam ülesannete ettelugemisega. Nägemispuudelised võiksid tekste helikandjalt kuulata, aga seda võimalust veel pole.

Õpetajate hinnangul on uus eksam nägemispuudelistele, keda on ka tavakoolides, tõeline katsumus. „Loetavate tekstide maht on suur ja kui kool ei tea õpilase nägemisprobleemist või ei taipa õpetajad lihtsalt eritingimusi taotleda, suureneb silmade väsimuse tõttu vigade hulk,” nendib õpetaja Maila Jürgenson. „Neli korda tuhat sõna lugeda − mida see tähendab silmadele!”

Emajõe kooli on tänavu lõpetamas neli noort. Neist üks, Kert Küla (pildil), on sünnist saati pime. Eksamiruumist viimasena väljuv noormees ei ilmuta aga väsimuse märke. Lubatud 120-minutilisest lisaajast näpsas ta juurde vaid pool tunnikest. Kiirel sammul ja osavalt uksi kobades liigub ta emakeeleklassi suunas, kus intervjuuks istet võtame. Kiire ja üksikasjalik on ka Kerdi mõttearendus lõppenud eksamist.

„Tegin nii funktsionaalse lugemise kui ka kirjandi samal teemal. Artikkel rääkis moodsa meditsiini saavutusest – viljatusravist, kehavälise viljastamise leiutamisest. Kirjandile panin pealkirjaks „Teadussaavutuste mõju nüüdisaegse ühiskonna arengule”. Mainides tehnoloogia arengu aspekti, kirjutasin ka erivajadustega inimeste arvutiprogrammist, taastuvenergiast. Negatiivsete aspektide all kirjutasin tuumaenergiast. Elektri tootmiseks on see hea, aga tekitab radioaktiivseid jäätmeid, mida peab matma sügavale maapõue. Kirjutasin ka kemikaalide ja mürkide kahjulikust mõjust. Tõin näite, et õhuvärskendaja asemel võiks akna avada ja lehetäide tõrjeks kasutada lepatriinusid.

Tegin pikema kirjandi, kui ette nähtud, umbes 600 sõna. Loodan, et saan kirjandi eest üle poole punktidest. Mu kirjandid on päris head, sest olen väga palju lugenud. Punktkirjas on raamatuid vähem, aga arvutis on korralik audioraamatukogu.

Funktsionaalse lugemise küsimused olid liiga keerulised ja sealt tuleb vähem punkte.”

Silmapiiril ülikool

Kert tunnistab, et eesti keel pole tema lemmikaine, aga tal pole ka midagi selle vastu. Enim meeldib ajalugu, geograafia ja ühiskonnaõpetus. Kerdil ongi kindel plaan minna Tallinna ülikooli ajalugu õppima.

„Esimese poole lävendist moodustab kolme riigieksami keskmine, mis peab olema vähemat 60 punkti, teise poole moodustab ülikooli oma eksam,” loetleb Kert. „Kui ei saa sisse, käin Tallinna pimedate ühingus ringides, et ei peaks istuma kodus. Ja proovin uuesti.”

Tallinnast pärit Kert on kogu kooliaja − 13 aastat − sõitnud Tallinna ja Tartu vahet. Viimasel ajal ka päris üksi. Tänaval liigub ta valge kepiga. Kui ülikooli minnes tuleb rohkem ringirändamist, peab vist koera võtma, arvab Kert. Kuigi rohkem meeldivad kassid – „toredad pehmed loomad, kes löövad nurru”.

„See kool on saanud mulle teiseks koduks,” tunnustab Kert Emajõe kooli. „Olen teinud siin ka oma lapsepõlvevembud. Viies klass oli lollitamise aasta! Aga see aeg läks üle. Käin trennis, mängin pimelauatennist, isegi võistlustel osalen. See ala võib minna isegi olümpiaalaks, selle nimel me töötame.

Olen sünnist saati pime. Lootus nägijaks saada on kõigil pimedatel. Tehtud on katseid, võimalik on ahvide silmade siirdamine. Pimedatel, kel enneaegsusest tingitud võrkkesta kahjustus ja silmad pole korralikult välja arenenud, võivad aga kõrvalmõjud olla hullud. Ma olen rahul oma eluga pimedana. Isegi kui võimalus oleks, ma ei kiirustaks. Ega seda haigekassa ei maksaks ka!”

Kerdi klassiõe Kristi Aromäe (pildil) silmad prillide taga ei erine tavalistest silmadest. Säravad ja rõõmsad.

„Pealtnäha ei saa keegi aru, et ma ühest silmast praktiliselt pime olen,” ütleb neiu. „Sünnist saati. Isegi operatsioonid ei aita, ei tehta ka. Põhjust ei tea, aga seda kutsutakse laisksilmsus. Lasteaiast peale olen prille kandnud.”

Kristi sõnul läks proovieksam edukamalt ja ta sai klassi parima tulemuse. Aga nüüd on kehv tunne. Ei läinud nii, nagu oleksin tahtnud. Kuigi väga raske ei olnud. Funktsionaalne lugemine-kirjutamine läks vist paremini kui kirjand. Kristi valis keskkonna säästmise ja majanduse arendamise teema.

„Olen mõelnud, et õpiks ülikoolis kehakultuuri, tegelen ujumisega, käin võistlustel,” räägib ta. „13 aastat olen siin koolis käinud. Praegu oleme neljakesi, aga vahepeal oli meid rohkem. Olen mõnel aastal ainuke tüdruk olnud. Algklassides saatsime Kerti sööklasse. Nüüd on ta niivõrd suur „ise”, et ei vaja enam kõrvalist abi. Pimedad on väga tublid. Meie ühiskond on muutunud puuetega inimeste suhtes. Palju nägemispuudega lapsi käib juba tavakoolis. Keskkooliosas on pärast meid veel üks klass tulemas. Oleks kahju, kui see kool siin ära kaoks.”

Vaatamisi: 22