Siiri Sisask: Minu päev

26. mai 2013 Siiri Sisask - Kommenteeri artiklit
Fotol on laulja, muusik ja MTÜ Saagu Valgus asutaja Siiri Sisask koos lastega eelmisel suvel Laitses metsalaagris.

Fotol on laulja, muusik ja MTÜ Saagu Valgus asutaja Siiri Sisask koos lastega eelmisel suvel Laitses metsalaagris.

 

Ühel aprillihommikul olin mittetulundusühingu Saagu Valgus heategevuslikus keskuses Raplas. Olgu selgituseks öeldud, et meie igapäevategevus on aidata allpool vaesuspiiri elavaid peresid. Nende perede lapsed käivad seal iga päev, ma ei liialda, kui ütlen, et tunnen neid juba päris hästi.

Kõige noorem, kes meie huviringide tööst usinasti osa võtab, on kuueaastane, just märtsi lõpus oli tal sünnipäev. Valgete peenikeste hiirepatsidega tüdruk, omapärase mõtlemisega ja hästi terane. Tal on ka vennad, mõlemad temast nooremad. Vanaema kasvatab neid üksi. Aga vanaema töötab haiglas sanitarina, miinimumpalgaga, ning peab vahel ka öövalves olema.

Nad elavad üürikorteris. Vahel, kui ema lapsi vaatama tuleb või vanaemalt ilmselgelt midagi tahtma saabub, saab väike tüdruk kõvasti sugeda. Kõikvõimalike asjade pärast. Siis ähvardab ema teda lastekodusse saata: „Siis pole sul kedagi, vanaema kah mitte!” Miks ta last traumeerib, ei ole meie oletada, kuid emalt on ära võetud õigus lapsi kasvatada. Nojah. Aga vahel see ema siiski ilmub.

Pärast neid käike on tüdruk enesesse tõmbunud, istub omaette, ei räägi kellegagi. Vaatab maha, ühte punkti, mitu tundi järjest. Oleme saanud ta ikka naeratama, laps suhtub meisse tõesti usaldavalt, see on väga meeldiv tunne.

Sel hommikul oli tüdruk juba varakult kohal, kohe uste avamise hetkest kell kümme. Pidin arvutiga tööd tegema, irdusin teistest laua taha toimetama. Korraga oli tüdruk mul süles: „Me peame nüüd ära kolima! Maikuus peame asjad sellest korterist ära viima, kohe kõik-kõik asjad. Ma ei tea veel, kuhu me läheme … Uus korter on vist viie toaga …”

Kohe nii mitu tuba? Püüan uurida, kas see ikka on tõsi.

„Ma ei tea, võib-olla on vähem. Aga ma tahaksin, et meil oleks viis tuba. Me peame ju nüüd KÕIK asjad kaasa võtma!” Püüan lapselt uurida, kuhu kolitakse ja kas ta ikka meil edasi käia saab. Püüan teda lohutada, et ärgu muretsegu, saame kuidagi ehk aidata …

Ja aidata me saaksimegi, remondiga näiteks. Üüriraha me kahjuks maksta ei saa, ning on ju selge, et vanaemal ei ole võimalust midagi suurt üürida … Laps lõpetab oma jutu murelikul toonil: „Ja ma üldse ei tea, kuhu ma kooli lähen …”

Istume edasi. Laps ei taha sülest ära minna. Ega minagi taha teda lasta, kurb on mõelda, tal ju meie juures palju sõpru. Hea tüdruk on, aga just niisugune, kes nagu noatera peal kõnnib – võib temast saada „üks”, aga ka „teine”. Ma olen veendunud, et meil käies saaks temast ikka pigem „üks” – tore ja hea inimene. Ning arvan ka, et ta on päris nutikas ning andekas.

Mida küll teha? Helistan vanaemale ja saan teada, et nad kolivad linnast välja. Annan talle nõu taotleda vallalt sotsiaalkorterit: aitame remonti teha ja elamise korda seada. Vanaema lubabki nii teha. Mõne päeva pärast aga selgub, et vaba sotsiaalpinda vallas praegu ei ole. Ja laps on taas enesesse tõmbunud, kuidagi eemalolev.

Miks ma just sellest seigast kirjutasin? Sest Õpetajate Lehte loevad õpetajad. Tahaksin neile südamele panna, et nad suurest töökoormusest hoolimata võtaksid aega ja märkaksid lapsi. Igaüht eraldi. Sest igas lapses on midagi ainulaadset ja väärtuslikku. Olge niisugused õpetajad, keda lapsed usaldada saaksid!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!