Tiiu Kuurme töine sünnipäev

17. mai 2013 Meeli Parijõgi - 1 Kommentaar

„Täna on hästi kiire päev, ootamatusi täis,” sõnab Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi dotsent Tiiu Kuurme oma 60. sünnipäeval. „Elu ei peagi kulgema nii, nagu „peab”. Peabki olema huvitavaid põikeid.” Tema kabinetti sisenevad järjest juhendatavad üliõpilased: „Kohe prindin töö välja, aga enne tahaks veel küsida …” Tiiu Kuurme kuulab ja vaatab, annab nõu, julgustab ja kiidab.

Hiljem ütleb südamepõhjast veel paljugi. Näiteks, et Eesti teaduspoliitika on osutunud kasvatusteadustele laukaks.

Spetsialiseerusite Tartus eesti filoloogiat õppides ajakirjandusele, aga saite kasvatusteadlaseks. Mis teid pedagoogikas rohkem võlus?

Siis saadi töökohad tutvuste kaudu, minul neid polnud ja mitu aastat pidin töötama alla oma kvalifikatsiooni. Kannatasin selle pärast hirmsasti, ent tänu oma õppejõududele sain lõpuks töö, mida armastan. Tundsin põhikoolist saadik kutsumust kirjutada. Pedagoogikahuvi tärkas mul tänu õpetaja Vello Saagele, kes pani mõtlema, mida meiega koolis tehakse. Keskkoolis tegi ta mulle ettepaneku näidend kirjutada. Siis kirjutasin üles õpetajate juttu ja seda, mis tundides sündis. Näidendi esitamisel oli publik haudvait. Õpetajad ei julgenud aplodeerida. Mõned tõmbusid näost punaseks. Ma ei taha oma õpetajate kohta öelda midagi halba. See, mis oli, tulenes süsteemist. Ainult mõned haruldased isiksused, nagu Vello Saage, suutsid süsteemi üle mängida. Enamik ei suuda.

Saagele öeldi, et lapsed on hulluks läinud. Kõik arvasid, et süsteem peabki selline olema. Minul tekkis küsimus, miks.

Tohutu pedagoogikahuvi tabas mind 13–14-aastaselt, kui lugesin Makarenko teoseid „Pedagoogiline poeem” ja „Lipud tornidel”. Makarenko oli suur isiksus ja seal olid suured tõed kirjas, öeldagu mida iganes.

Need raamatud puudutasid mind sügavalt, hiljem lugesin huviga ilukirjandusest isiksuste arengulugusid, kus inimesel oli temast hooliv toetaja. See ongi pedagoogiline suhe – kellelgi, kes kasvab ja kujuneb, on keegi, kes temast sügavalt hoolib.

Kas pedagoogika on rohkem teadus või kunst?

See on iidne vaidlus.

Kas heaks pedagoogiks saab õppida või peab see olema kaasasündinud anne nagu kunstnikel?

Heaks pedagoogiks nii sünnitakse kui ka saadakse. Kindlasti on inimesi, kellel on selleks suurepärased sünnipärased eeldused ja humanistlik eluhoiak. Pedagoogiliselt andekas inimene suudab ka hästi tajuda teisi inimesi ja situatsioone. Kasvatussuhte tuum on see, et teed kõik endast oleneva isetult inimese heaks, kes on sinu vastutusel, keda sa kasvatad. Sellise suhte saavutamine nõuab andekust. Pedagoogiks saada on võimalik ka vaimselt kasvades. Inimese eluülesanne ongi vaimselt kasvada, mõtestada ümbritsevat, juurelda oma koha üle siin ilmas. Miks mina ei tahtnud saada õpetajaks? Tundsin, et olen selle koha pealt täiesti andetu. Ma ei tuleks toime, see on nii suur amet.

Teil oli õpetaja ameti ees suur aukartus.

Jah. Oleksin olnud liiga ebaküps ja närviline ning tollal eeldati õpetajalt igavest rutiini, sellist eluteed ma ei tahtnud. Teoreetiku, kirjutaja ja mõtisklejana pedagoogikaga tegelda on aga tohutu nauding. Julgustan, et pedagoogiks on võimalik vaimselt kasvada. Nii, et sa saavutad teisesse sellise suhte, et hoolid temast, teed kõik, et ta areneks, ja suudad ka temaga ühele lainele saada. See on eriline empaatiaandekus. Sellised asjad on arendatavad, kui inimene seda soovib. Ka õpetaja ise kasvab vaimselt.

Vastasite ka küsimusele, milline õpetaja on hea õpetaja.

Heaks õpetajaks võib saada iga õpetaja, kes seda tahab. Selleks tuleb eneses teatud isiksuslikke kvaliteete teadlikult arendada. Jälgida end kõrvalt. Praegune ametlik suund on õige – õpetaja tegelgu eneserefleksiooniga. Hea õpetaja olemine on oma ego ületamine, lõputu kannatlikkus, solvamistest üleolemine, kõigest hoolimata teisesse hästi suhtumine, kuigi teine võib teha haiget. Heaks õpetajaks olemine tähendab vaimusuurust. Kedagi ei saa selleks loomulikult kohustada.

Kas õpetajatele peaks ideaalis korraldama kutsesobivuskatseid nagu näiteks näitlejatele?

Võiks küll. See aitaks noorel inimesel saada aimu, kas ta üldse tahab seda tööd teha. Aga see pole praegu võimalik. Õpetajakutse staatus on niivõrd madal, et hea, kui üldse keegi tuleb. Et korraldada kutsesobivuskatseid, peaks õpetajakutse maine Eestis olema hoopis midagi muud. Praegu on karta, et inimesed, kellele see kutse hästi sobib, lähevad mujale.

Noored on igal ajal hukas olnud, aga kui hukas nad on praegu ja kui hukka veel minna annab?

Lapsed elavad lapsepõlve, mille suhtes meil puudub kogemus. Veel pole adekvaatset teadmist, kuidas tehnoloogiline tsivilisatsioon mõjub inimese tunnetusprotsessidele. On alarmeerivaid signaale, et kogemus- ja tunnetusprotsessid muutuvad totaalselt: maailmapilt fragmenteerub, muutub pealiskaudseks, kaob keskendumisvõime … Mõned mõtlejad näevad selles ohtu kogu tsivilisatsioonile. Kolleeg Sirje Klaos näiteks uurib, mismoodi on teadvustamis- ja tunnetusprotsessid generatsioonide kaupa muutunud. Sellele tuleb tähelepanu pöörata. Muidugi on ajast ja arust kool sellisena, nagu see on olnud viimased sada aastat. Samas ei tohi kool minna kaasa pindmiste moevooludega, vaid asjade põhi peab olema huvi inimese vastu, küsimus, mis inimesega toimub, millist abi ta vajab, et ümbritsev teda ei kahjustaks. Kasvatusteadustes on vaja tegelda fundamentaalsete asjadega. Seda on praegu ääretult vähe.

Olete eluaeg eesti hariduse pärast südant valutanud. Mille pärast te praegu kõige rohkem südant valutate?

Suurim südamevalu on kasvatusteaduste saatus. Kurioosse olukorrani on viinud viimased aastakümned viljeldud teaduspoliitika. Mõni kolleeg arvab, et meie valdkond on pöördumatult kahjustatud. Ma ei tahaks nii pessimist olla, aga mul on mure ja hirm ning ma ei tea, kust abi otsida, sest teadlane ise ei tiri ennast juukseidpidi laukast välja. Teaduspoliitika on osutunud meie valdkonnale laukaks. Sest välismaale suunatud 1-1-artiklid, mis on prioriteediks, ei aita kuidagi kaasa sellele, kuidas siin asju mõistetakse ja probleeme lahendatakse. Sõnades on riikliku poliitika tasandil suur patriotism, aga kasvatusteadustes valitseb antipatriotism. Sakste kingad ei aita maavillasel mehel oma elu paremaks muuta, kui ta hülgab omaenese rahva ja tahab üksnes parnassile. Kasvatusteadus peab tegelema kodumaiste asjadega ja kodumaa heaks, siis alles võiks tahta minna ka laia maailma. Ma ei tea, millised enesehävituslikud mentaliteedid on sundinud Eestis teadustulemusi kodumaalt deporteerima.

Tegelete viimastel aastael soouuringutega. Mida arvate sooneutraalsest lasteaiast?

Selles valdkonnas olen hakanud nägema paljude probleemide juurt. Mul on väike hea töögrupp. Aitäh andekale ja töökale doktorandile Gertrud Kasemaale, kes on ka uusimate materjalide maaletooja.

Soouurijad eristavad bioloogilist ja sotsiaalset sugu. Räägitakse ka kultuurilisest sugupoolest. Praegu väideldakse sotsiaalse ja kultuurilise soo üle. Sugudevahelised kultuurilised erinevused on ajalooliselt kujunenud ja rikastavad elu. Küsimus on ju selles, et nii naise kui mehega seonduv oleks võrdselt väärtustatud. Sooneutraalne lasteaed minule ei meeldiks. Ja kas rootslased seda üldse nii on mõelnud, nagu meie omad aru saavad? Arvan, et mitte.

Asi on selles, et kõik, mis seondub naisega, on olnud vähem väärt nii minevikus kui ka tänapäeval. Sooproblemaatika on küsimus väärtustest, naise ja tema töö väärtusest. Elukutsed, kus on valdavalt naised, on haledasti tasustatud. Nende kilda hakkab juba kuuluma ka ülikooli õppejõud, sest ülikoolidki feminiseeruvad. Mida väiksemad palgad, seda vähem lootust, et mehed siia ametisse tulevad, sest Eesti ühiskonnas käibib müüt, et mees peab toitma pere, järelikult peab mehele maksma palka. Naine justkui ei pea peret toitma, talle võib ka mitte maksta.

Tahaksin näha Eestis inimest, kes ütleks, haridus ja kasvatus ei ole tähtis. Oletan, et sellist tervet normaalset inimest ma ei leia. Aga samas makstakse südamerahuga häbiväärset palka inimestele, kes teevad niivõrd tähtsat tööd. See seostub sotsioloogilise tõsiasjaga, et naiste enamus mingil erialal viib automaatselt palgad alla. Sooküsimus on väärtuste küsimus ja algab sellest, kelleks naist peetakse.

Kuivõrd kool toodab soolisi stereotüüpe?

Omaette valdkond on kooli argipäeva uuringud soostereotüüpide tootmisel. Meie elu püsib tublidusel. Tubliduse stereotüübid on koolis poistele ja tüdrukutele erinevad. Tüdrukute tublidus seostub rutiinsega, ärategemisega, kohusetundlikkusega – et keegi hoiaks majapidamise korras. Poiss on kangelane – tema teeb midagi erilist. Hiljem lähevad tublid tüdrukud ülikooli, seal on naisi juba rohkem kui 2/3. Nad on ka ülikoolis tublid ja hiljem ei kuule neist suurt midagi. Ühiskonnas domineerivad ja otsustavad mehed. Vaadake pilti Eesti valitsusest.

Hiljutisel konverentsil Stockholmis ütles üks islandi proua: „Milleks feminism ja soouuringud? Selleks, et iga inimene saaks teostada oma potentsiaali täiel määral ja et ahistavad stereotüübid ei suunaks teda kitsale rajale. ”

Kui kaua stereotüüpide muutumine aega võtab?

Tasakesi need muutuvad. Minu poja põlvkonna mehed teevad süüa, jalutavad lastega ja koristavad. Kodune majapidamine on juba jaotunud võrdsemalt.

Tuleb murda müüt, et mees peab toitma pere. On palju leibkondi, keda mees ei toida, aga müüt on, ja see hoiab alal palgalõhet.

Kui oleksite minister Aaviksoo nõunik, mis nõu te talle annaksite?

Alustagem inimesest, igal tasandil. Siin ja seal Eestis on inimesed toredaid asju teinud. Kui oleksin minister, teeksin kõik selleks, et nad oleksid väärtustatud. Et seal, kus toimub pedagoogiline innovatsioon, oleks ka suuremad ressursid. Ja et palk väärtustaks pedagoogilist innovatsiooni. Teaduses pööraks algatuseks pilgu fundamentaalteaduste vahendamisele ja levikule ja mõistagi nende kodumaisele arengule. Meie valdkonnas on nendeks filosoofiline ja pedagoogiline antropoloogia, haridussotsioloogia, üldkasvatusteadus ja mitmed psühholoogilised distsipliinid. Praegu killustuvad meie inimesed kitsaste uurimisprobleemide vahel, sest nendel teemadel on lihtne avaldada välismaal. Samas on teavet fundamentaalsetest asjadest kodumaal väga vähe.

Veel annaksin ma nõu pidevalt uurida koolitegelikkust ja aidata seda targalt muuta. Viimane koolitegelikkuse suurem uuring lõppes 2007. aastal.

Alustagem inimest uurivatest teadustest, nende jõudmisest igaüheni, kes tegutsevad praktikas. Sellepärast oli äärmiselt kummastav teade, et ministeerium rahastab koostöös ülikooli akadeemiliste üksustega teatud kursusi. Vaatasin, et need kursused on utilitaarsed ja pragmaatilised, nende suund on valdavalt õpetaja käsitööoskustele, mitte teadmisele ja maailmavaatele. Väidan, et meetod töötab selle käes, kes saab aru, mida teeb, kes mõtestab seda. Meie akadeemilise üksusega neid asju ei arutatud. Öeldi, et ministeeriumi prioriteedid. Teoreetiliste kursuste järele ei küsitud ja nende järele ei küsi ka praktiseeriv õpetaja. See on väga halb. Kogen kaugõppes, et kui õpetajatele rääkida teoreetilistest probleemidest, on nad väga huvitatud.

Ajad ja metoodikad muutuvad, aga kas on kasvatuspõhimõtteid, mis elavad üle kõik reformid?

Muidugi on. Kasvatuses võibki rääkida muutuvast ja jäävast. Kunst on jääv ära tunda, et seda heitlikel aegadel mitte kaotada. Kasvatuses jääb see, et laps on abitu ja täiskasvanu kompetentne. Jääb see, et laps vajab täiskasvanu hoolivat, isetut abi.

Milline on teie sünnipäevasoov?

Et me tunneksime ära, mis on tähtis, ja hoiaksime seda. Et me rumalal viisil ei hävitaks vaimseid väärtusi. Vaimsuse põhi, nagu mu õpetaja Vello Saage kunagi ütles, on sügav mõistmisvõime, selle arenemine. Me ei ole kunagi liiga palju arenenud, nii et ei võiks ennast veel arendada.

Mul on olulised asjad kirja panemata. Soovin, et mulle antaks aega need kirja panna. Tahan ära teha midagi sellist, millest tajud, et selleks ongi sind siin maailmas vaja.

——

Sõbrad ja kolleegid Tiiu Kuurmest

„Poisikesena meeldis mulle väga Tiiu nimi, sest Tiiu oli tasane ja vaikne talutütrekene,” sõnab Tiiu Kuurme endine ülemus Jüri Orn. „Nüüd tean, et mõni Tiiu võib olla väga häälekas ja vaiki ei suuda ta ka olla. See Tiiu on muidugi Tiiu Kuurme, kellest on kujunenud avalikkuse jaoks eesti kasvatusteadlaste eestkõneleja.

Asjad saavad olla endastmõistetavad seetõttu, et inimestel puudub nendega mõtestatud suhe. Tiiu aga küsib: kas saab ka teisiti? See ongi pedagoogilise mõtlemise tuum. Muretsejaks, hoolitsejaks ja lootuse otsijaks on Tiiu ka sotsiaalse elu ja poliitika vallas.”

„Tiiu on kui värviline kalliskivi, mis hakkab alati särama siis, kui päevakajalised teemad muutuvad ebaõiglaseks või teravaks,” võrdleb Tiiu Kuurme kauaaegne kolleeg ja kabinetikaaslane Sirje Klaos.

„Tiiu iseloomustamiseks sobib sõna „rahvavalgustaja”, räägib Tiiu Kuurme hea sõbranna Airi Liimets. „Tiiu peab oma südameasjaks kirjutada populaarteaduslikke artikleid. Kirjutamine on tema suurim kutsumus, mis sai alguse Tartu 8. keskkooli kirjandusklassis legendaarse Vello Saage juures õppides. Keskkooli ajal kirjutas Tiiu isegi näidendi, mis koolis ka lavale jõudis. Üht peategelast mängis seal muide Tiiu klassikaaslane Mihkel Mutt. Kooli almanahhi „Tipa-Tapa” väljaanded on täis Tiiu tekste.”

„Ta on suurepärane juhendaja neile, kes tahavad kasvatusküsimustele sügavuti ning loominguliselt läheneda. Ta oskab hästi inspireerida inimesi, kes soovivad avastada haridussüsteemi tahke, mida me ei ole harjunud nägema,” kirjeldab Tiiu Kuurme endine õpilane Elo-Maria Roots.

„Tiiu võitleb alati kogu südamest hariduse edendamise ja hariduskorralduse õigluse eest, ka matkarajal,” meenutab Tiiu Kuurme matkakaaslane Eda Heinla. „Kui metsad ja põllud oskaksid vaid rääkida! Eredaim hetk meenub Karpaatias. 3200 m kõrgusel, väga väsinud, õhtul hilja lõkke ääres, tähistaevas on nii lähedal ja ümberringi mäed. Tiiu küsib: „Mis küll saab eesti haridusest?”