Ain Kaalep viib lugeja värskendavale kultuuriretkele minevikku

14. juuni 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Seekord juhtus niipidi, et sünnipäevalaps tegi kingituse hoopis austajaile. Küllap on see ea ja elukogemuse tarkus, isegi enese pidupäeva puhul pigem anda kui saada.

Jaanikuu alguses 87-aastaseks saanud literaat Ain Kaalep on kogunud kaante vahele 33 kirjutist (enamasti ilmunud Sirbis, Loomingus, Keeles ja Krjanduses, Akadeemias), millest varaseim näinud trükivalgust aastal 1962 ja hilisemad kirjutatud mullu detsembris.

Eessõnas kirjutab Kaalep säärase kogumiku kaudse põhjendusena, et on lahja hilisloomingu avaldamise vastu. Adudes, mida ta silmas peab, tekibki kui sügav tahtmine seada kahtluse alla seisukoht, et tema isiklik hilislooming võiks olla lahja, tuleb ometi tõdeda, et taolise kaugema kogumiku koostamise mõte oli kulda väärt.

Intellektuaalne autobiograafia

Kahtlemata on kõik siinsed kirjutised ükshaaval ja omas ajas olnud omal kohal, kuid tervikuna tekitavad nad šarmantse koosluse, mis annab võimaluse heita pilgu olnule, omamoodi ülevaate ühe isiksuse elu jooksul kogetud elamustest. Ja olgem ausad – enamik neist ei oleks tänapäeva lugejale enam niisama juhuslikult kätte sattunud. Nüüd aga saab neist pead pööritama panev kultuurireis läbi aja. Kaalep viib lugeja endaga kaasa retkele minevikku, mis mõjub värskendavalt ka mitukümmend aastat hiljem.

Omamoodi võib seda teost pidada autobiograafiaks. Intellektuaalist Kaalep omal kõrgkultuursel moel on lahendanud tänapäevase memuaaribuumi lihtsalt teisiti, igati iselaadselt ja mitte enesekeskselt, vaid jagades teistega seda, mida elu on andnud talle näha ja kogeda, leides väärtuslikku ka seal, kust nii mõnigi pimesilmi mööda võiks käia.

Kirjutiste seas on valdavalt reisimälestused (paljuski endistest vennasvabariikidest), kirjeldused, kohtumised, analüüsid ja arvustused, mis pakuvad põnevat lugemist nii latino- kui germanofiilidele. Näiteks 1970-ndate põlvkondagi mõjutas saksakeelne kirjandus, millest tänapäeval tegelikult ju nii vähe kõneldakse, teatud mõttes paljuski rohkem kui vene- või ingliskeelne. Ometi tuli mullegi, kes ma alati arvanud olen, et saksa maas ja keeles, saati siis meeles, on väge ja võlu, omajagu hõllanduslikkustki enam kui mõnes teises, üllatusena, et vabavärss saabus Eestisse Nõukogude ajal Ida-Saksamaalt.

Koos Kaalepiga saab käia nii Kuubas kui Türgis, nii Leedus kui Georgias. Teatrisõprade erilist tähelepanu väärivad mälestused 1972. aasta Armeeniast, frankofiilide hinge paitab kolm osa „Baudelaire’i-märkmetest“ (aastatest 2001–2004). Mällu sööbib ka kohtumine Avignoni neidudega Moskvas.

Sümpaatset äramärkimist on väärt Jugoslaavias-käik, millest tuleb juttu artiklis „Sild Drimi jõel“ (lk 165). Säärase oskusega anda edasi elus kohatud inimtüüpe, nagu Kaalep selles loos väljendab, on õnnistatud väheseid. Ei ole ime, kui pärast noid kirjeldusi lugeja mälu mõnes ulmas ära segab, kes on isiklik tuttav, kes raamatust loetu, kes unes või filmis nähtu. Nii lähedale ja käegakatsutavaks kirjutab Kaalep karakterid ning lõpetab kirjutise sõnadega „Maailm on sild.“

Aga kui praegu saaksin aega tagasi keerata ja astuda välja kusagil mujal, siis valiksin Kaalepi mõjutusel hoopis 1974. aasta Vanemuise teatri etenduse „Veli Joonatan“. Rõõm on tõdeda, et nii mõnigi selle lavastusega seotud tegija eesotsas Anne Maasiku ja Mikk Sarvega on praegugi tublilt tegev.

Kaalep käib meenutustes läbi linnu Tšerkassõst Thbilisini ja Ashabadist Vilniuseni, meenutades oma elu esimest mälestust Tartust ning viirastuslikku kogemust Tallinnas. Tema kaaslasteks ajaraamatulehekülgedel on olnud Lennart Meri ja Lembe Hiedel, Asta Põldmäe ja Andres Ehin, Jaan Kross ja Ellen Niit, Vladimir Beekman ja Konstantin Päts. Mis pani mõtlema, kui palju on üldse meie hulgas veel inimesi, kes on me esimest presidenti oma ihusilmaga näinud.

Kas sõnad “Eesti Vabariik” on veel võlusõnad?

Kodumaa kultuuriajalookontekstist on tegelikult väärtuslikemad paar kirjutist, mis vääriksid eraldi esiletoomist. Soomepoisi sõjamälestused, mis, ma usun, mitte juhuslikult pole need, millega raamat algab (kuigi tõsi, annavad esmamulje ja avaootuse kogu raamatule pisut teistsuguse kui lõpuks kujuneb, ma pean silmas, et enamik lugusid ei käsitle sama teemat, mis esimesed kolm lugu – isamaalist hinge ehk enim puudutavad, edasine on rohkem kultuurikesksem) ning 1994. aastal Sirje Oleskile antud intervjuu sõjajärgsest ajast ülikoolilinnas ja mujal Eestimaal. Mälestusi kõigist noist aegadest loeks veel ja veel, pandagu neid ainult kirja, olgugi nad igale põlvkonnale üha kaugemad, on nad ometi hindamatu väärtusega me ajaloo talletamise kontekstis, mis mängib suurt rolli ka nendesamade põlvkondade kujunemisel.

Ajalooliselt huvitav on lugeda ka juba seda, kuidas 10 aastat tagasi kirjutas Kaalep avaliku kirja õiguskantslerile (millele too olevat sama avalikult lubanud vastata) rassistliku vaenu õhutamise teemal ühes tollases värskes väljaandes ning 2005. aastal tegi Kaalep Postimehe artiklis ettepaneku anda Tartus Akadeemia tänavale Karl Talpaku nimi. Mis on olnud mõlema sõnavõtu tulemus?

Muu hulgas ilmneb mainitud intervjuust ehk Õpetajate Lehe lugejate jaoks huvitav fakt, et Kaalep oli pärast ülikooli kolm aastat Imastu defektiivsete laste kodu kasvataja. Aga see leiab, tõsi, vaid põgusat mainimist. Tähtsam on siiski kirjandus, kultuur ja isamaa. Viimast puudutavad lähemalt veel ka kogumiku viimased kirjutised, kohtumistest Eesti kahe esimese presidendiga ning vabariigi aastapäeva pühitsemisest eri aegadel, mille Kaalep lõpetab 1999. aastal Sirbis välja öeldud küsimusega, mis on aktuaalne ka praegu: „Kas sõnad „Eesti Vabariik“ on veel võlusõnad, nagu nad olid?“

————-

REPLIIK

On üks asi, mille puhul ma mitte, et kuidagi vanameistrile vastu tahaksin vaielda, aga ehk pisut selgitada, võib olla, et see info annab talle midagi uut. Kaalepi hinges on sügaval mure ja vastumeelsus Lennart Meri nimekuju avaliku käänamise pärast (Meri > Meri, mitte Meri > Mere). Olles olnud mitme üleriigilise väljaande tegevajakirjanik veel Eesti armastatuima presidendi ajal, mäletan toimetustes kõlanud teadaannet: Meri nime ei tohi käänata nagu tavasõna, vaid seda tuleb teha muutmata kujul, sest selline on presidendi enda soov – säärase teabe oli edastanud toimetustele presidendi kantselei. Ja seda kinnitas allakirjutanule veel mõne päeva eest üks Lennarti kantselei töötaja. Presidendi soov oli vähemalt tollal ometi seaduseks, isegi ajakirjanikule.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!