Eestikeelne aineõpe sunni ja vägivallata

21. juuni 2013 Sirje Pärismaa - 2 kommentaari

Tartu Annelinna gümnaasiumi õpetajate innustusel soovib hulk gümnasiste kõiki aineid eesti keeles õppida.

„Vaid vene ja inglise keelt ei õpi me eesti keeles,” muhelevad äsja 10. klassi lõpetanud Veronika Doduhh ja Alina Lotkova. Mõlemale neiule ei valmista raskusi ka juturaamatuid eesti keeles lugeda. Nad tunnistavad, et koduste ülesannete lahendamine eesti keeles võtab siiski pisut rohkem aega.

„Vene keeles loeme materjali ühe korra läbi, eesti keeles kaks korda,” lausub Alina. „Kui tunnis juhtub, et ei saa kõigest aru, selgitab õpetaja kohe vene keeles,” lisab Veronika.

Kümnendikud olid äsja koos eesti kooliga looduslaagris, kevadel oli koostöös kaitseväega riigikaitselaager. Mõlemas laagris käis töö eesti keeles. Alina ja Veronika sõnul said nad päris hästi hakkama.

Annelinna gümnaasiumi direktori Hiie Asseri sõnul valib iga õpilane 10. klassis, kummas keeles soovib aineid omandada (välja arvatud riiklikult kindlaks määratud eesti keeles õpetatavad ained). Igaühel kujuneb individuaalne õppekava, kool paneb grupid kokku, jälgides, et keegi ei õpiks eesti keeles alla 60%. Paljud lapsed soovivad vabatahtlikult normist rohkem eestikeelseid tunde võtta.

Põhjusi on mitu.

Annelinna gümnaasiumis on ligi paarkümmend aastat tegeldud keelekümblusega. Seepärast polnud eestikeelsele õppele üleminek stardipauk, nagu paljudes vene koolides, vaid hoopis varasema töö jätk. Põhikoolis on kuni 50% õppest eesti keeles täieliku või osalise keelekümblusena.

„Selle baasil minnakse gümnaasiumis edasi, me ei alusta nullist,” sõnab Asser. „Väga palju loeb ka õpetaja isiksus. Eestikeelse aineteploki õpetajad peavad olema atraktiivsed!” Õpetajate leidmise ja hoidmise nimel teeb juhtkond tööd. Kui on olemas pesa ja kollektiiv uustulnuka ära „kodustab”, jäävad inimesed pidama.

Eelist ei tunnetata

„Kodustatute” seas on ka noori meesõpetajaid. Marko Tiirmaa õpetab riigikaitset ja usundiõpetust ning on klassijuhataja.

„Mõtlesin ikka sügavalt, enne kui siia tulin,” ütleb Tiirmaa, kes oli varem õpetanud vaid eesti koolides. „Eelarvamused olid õnneks suuremad kui reaalsus.”

Tiirmaa räägib oma tundides vaid eesti keeles. Kui on vaja jagada venekeelseid selgitusi, teevad selle töö ära õpilased ise.

„Minu õpilased said looduslaagris suurepäraselt hakkama,” kõneleb Tiirmaa. „Pigem kumas läbi eestlaste eelarvamus. Meil on veel kõvasti arenguruumi, et Eestist kaoks paralleelühiskonnad. Arvan, et meie kooli lõpetanuile annab hilisemas elus eelise kohanemisvõimelisus.”

Eesti keele õpetaja Kalvi Värtoni arvates on lapsed pärast kooli lõppu valmis märksa enamaks kui eesti koolide lõpetajad. Kahjuks ei tunneta nad ise kohe oma konkurentsieelist ja on liiga tagasihoidlikud.

Paljud noored võiksid minna eestikeelsetesse gümnaasiumidesse. Üks põhjus, miks nad ikkagi Annelinna gümnaasiumi valivad, on tõik, et seal on võimalik ka emakeel korralikult selgeks saada. Ühtviisi kõrgeid tulemusi saavutatakse nii vene kui ka eesti keeles.

„Eesti keele riigieksami keskmine oli tänavu 80−90 punkti ja matemaatika tehti väga hästi,” edastab direktor uudiseid. „Kui keeleoskuse kõrvale pole panna vähemalt keskmisi akadeemilisi tulemusi, siis vanemad lapsi siia ei paneks. Püüame tõestada, et keelekümblus ei takista kõrgeid tulemusi saamast.”

Selgeks kahed tähed

Klassiõpetaja Irina Švõrova räägib, kuidas ta on oma õpilasi esimesest klassist peale innustanud eesti keele õppimise lainele. „Lapsed ise palusid, et õpiksime paralleelselt vene tähtedega eesti omi. Juba esimese klassi lõpuks oskasid nad lugeda-kirjutada mõlemas keeles. Kartsin, et sellest tekib probleeme, aga läks väga hästi.

Hakkasin esimesena õpetama loodusõpetust eesti keeles. Kui mõni laps ütles, et on raske, soovitasin oodata uue aastani. Nad nägid, et läkski lihtsamaks.”

Laste õpihimu erineb klassiti ja oleneb kodusest häälestusest. Aeg-ajalt küsib mõni vanem, kas tema laps saaks eesti keeles vähem õppida.

Direktor tuletab siis meelde, et esimesse klassi astuva lapse vanemalt küsitakse, millisel tasemel õpet ta tahab, kas täielikku või osalist keelekümblust.

„Ütleme, et olete oma valiku teinud, poole pealt me enam ei muuda,” lausub Asser. „Millegipärast kipub nii olema, et probleemide tekkides arvatakse esimese asjana, et põhjus on kakskeelne õpe. Aga enamasti tuleb välja, et tegu on pedagoogilise või arenguprobleemiga.”

Asseri sõnul on kool üldjuhul saanud siiski lapsevanemad õigele lainele häälestada ning kakskeelne programm on ehitatud üles sunni ja vägivallata. Kui lastes kujundatakse põhikoolist peale arusaama, et maailm on mitmekeelne, ei teki ka küsimust, miks peab õppima eesti keeles.

„Pingutasime palju ka selle nimel, et olla üks paljudest Tartu koolidest,” lisab Asser. „Me ei rõhuta igal sammul, et oleme vene kool.”

Õpetajate arvates saaksid nad eestikeelse õppega hakkama ka keelekümbluseta.

Matemaatikaõpetaja Maksim Ivanovi sõnul tuleb ju 10. klassi ka tavaliste põhikoolide lõpetajaid. Nendega töötades kulub vaid rohkem aega. Praegu lähtub suur osa gümnaasiumiõpetajaid sellest, et lapsed oskavad eesti keelt ja neil on valmisolek õppida. Kui keelekümblust poleks, tuleks gümnaasiumis see valmisolek luua.

„Vene kooli jaoks on Eestis veel raske aeg,” tõdeb Hiie Asser. „On palju kahtlusi ja vähem vastuseid. Rünnakute aeg kestab seni, kuni 60% eestikeelsele aineõppele ülemineku kohta pole tulemusi ette näidata. Kui need olemas, saab ründajaile vastu astuda.”