Forseliuse gümnaasiumis tehti viimast korda riigieksameid

1962. aastal tegi selles koolis oma lõpueksameid Mati Unt, 1971. aastal Mihkel Mutt, 1976. aastal Aarne Rannamäe. Tänavune lend jääb viimaseks − Tartu Forseliuse gümnaasiumist, kunagisest kuulsast Vello Saage koolist saab põhikool.

Viimases lennus on lõpetamas 30 noort. Mati Undi kombel juba kooliajal oma esimest romaani kirjutanud pole keegi, kuid elunovelli esimesed kaalukad read on kirja pandud. Kuigi viimane eksam oli enne meie jutuajamist veel tegemata, tunnevad noored, et suurem pinge on läbi.

„Inglise keel oli kõige lihtsam, suulise eest sain maksimumpunktid, nii et lootust on,” lausub Jaanus Raudsepp. „Eesti keele saan vast 70−80. Matemaatikas lootsin üle 60 punkti saada, aga hea, kui pooled punktid saan. Päris õudne oli! Saksa keel on veel jäänud.”

Jaanus ei pea eksameid ega tulemusi väga tähtsaks − õpid üheks päevaks, see ei näita, kui palju aasta pärast meeles on. Noormehe arvates on kogu süsteem halvasti üles ehitatud.

Ta on pool aastat Inglismaal õppinud ja sai sealt hoopis vastupidise kogemuse.

Hindeid pole, vaadatakse, kuidas arened, ei pea ka töid järele vastama.

„Seal on palju rahulikum, kuid ka õppimine on pigem kehval järjel, kui õpilastelt eriti ei nõuta,” räägib Jaanus. „Tunnid polnud rasked. Näiteks matemaatikas tegime sudokuid, kuigi see ei anna kellegi arenguks midagi.”

Eesmärgid ületatud

Anna Lotova tunneb, et tal on eksamid päris hästi läinud. Ta loodab, et ületas iseennast ja enda seatud eesmärke. Inglise keeles oli miinimumsiht 65, ühiskonnaõpetuses 80−90 punkti, eesti keeles ta enda jaoks punktipiiri ei püstitanud.

„Iga päev vaatan postkasti, kas hinded on juba tulnud,” on ta põnevil.

Eesti keeles kirjutas Anna keskkonna teemal − talle meeldib loodus.

„Eksam oli raske, aga pead end viima õigeks ajaks õigele lainele ja kordama õpitut,” tõdeb ta. „Inglise keel oli mulle kõige raskem, see pole mu tugevaim külg. Suulise osa eest sain 18 punkti 20-st. Kuid tõmbasin ka hea teema: „Kas inimeste puhkuse pikkused peaksid sõltuma töö raskusest”. Arvan, et kindlasti peaksid. Näiteks õpetaja töö on raske, see pole vaid niisama klassi ees seismine.”

Ühiskonnaõpetuse eksami küsimused ehmatasid algul ära, aga kui Lotova need teist korda üle luges, tuli talle meelde, mida õpetaja sellest tundides rääkinud on ja mida ta ise õppinud on.

Triinu Arule oli kõige lihtsam bioloogiaeksam, ta loodab saada vähemalt 80 punkti, nagu eesti keeleski, mis samuti loodetavasti hästi läks. Inglise keelega olid täbaramad lood, eriti grammatikaosa paari ülesandega. Ei vedanud ka suulise osa teemaga − kas Suurbritannia on väga britilik. Esimese hooga ei teadnudki, millest rääkima peaks.

Keemiaeksami teeb Triinu uuesti, kuna pole eelmise aasta hindega rahul.

„Natuke pabistan,” tunnistab ta.

Jaanus, Anna ja Triinu leiavad üksmeelselt, et haridustase on Eestis kõrge. Aga on ka puudusi.

Jaanuse arvates õpitakse liiga palju hinde peale, kusjuures ühe kooli viis võib olla teises kolm. Seega pole hinne mingi näitaja.

„Õpetajad vahelduvad liiga palju,” lisab Anna. „Matemaatikaõpetajaid on meil gümnaasiumi ajal palju olnud, iga kord pead kohanema uuesti.”

„Koolist saadud teadmised tulevad kõik kunagi kasuks, ka kunstiõpetuses ja muusikas omandatu,” leiab Triinu. „Olen saanud ka märksa enesekindlamaks. Aga paistab, et õppimine läheb järjest raskemaks. Minu vend hakkab juba 4. klassis vene ja saksa keelt õppima ning inglise keelt oskab minust paremini. Ise alles mõne aasta eest õppis lugema!”

Kutse- või ülikool?

Anna Lotoval on selge siht, millele pisuke alusmüürgi rajatud. Kuna ta õppis gümnaasiumis rekreatsioonikorraldust ja õpe toimus koostöös Tartu kutsehariduskeskusega, sai ta ametikoolist juba esimese kursuse läbimise kirja. Nüüd pole muud, kui sügisel rahumeeli teisele kursusele minna.

„See oli väga hea võimalus, et sain juba gümnaasiumis õppida tulevast eriala,” räägib Anna. Peene nimega eriala, mis maakeeli tähendab puhkuste korraldamist, võimaldab ühendada meeldiva kasulikuga. Looduses jalutamine on neiule alati meeldinud. Ja kui selle eest veel palka makstakse, on eriti hästi! Ta loodab, et leiab tööd.

„Kutsekooli järel on see kindlasti kergem kui ülikooli lõpetades,” ütleb ta.

Anna tahab oma tagalat kindlustada, omandades veel lisaeriala, toitlustamise. Oma pikema perspektiivi plaanidega lööb ta kaaslased pahviks. Nimelt lubab ta õppida kunagi vanglaametnikuks.

Eestist ära minna pole Annal kavas. „Tunnen end kodumaaga seotuna, Eesti on minu jaoks kindel paik.”

Triinu Arul on mitu valikut. Esiteks ülikoolis geenitehnoloogia või bioloogia. Ta käis tudengivarjuks ja sai laborielu nuusutada. See sobis väga hästi. Triinu teeb ka loomaarsti ja hüdrobioloogia erialale katsed.

Jaanus Raudsepal mõlkus algul mõtteis Inglismaale ülikooli minek, aga siis pööras ta pilgu otse taevasse – lennukooli suunas. Lennujuhtimise erialale võetakse vastu kaheksa tudengit, aga tahtjaid on olnud üle 200.

Uhke ja kurb

„Kui saan lennujuhiks, võin vabalt ka Inglismaal töötada,” sõnab ta. „Siin polegi ju lennujaamu nii palju. Inglismaal on mul pool suguvõsa. Siit minnakse ära ikka ühel põhjusel – palk. Mõned ütlevad ka, et kliima halb, aga tänavu küll mitte.”

„Välismaalt leitakse ka elukaaslasi,” poetavad Triinu ja Anna Jaanuse jutule vahele.

„Aga käiakse ka kogemusi otsimas ja seiklemas, enne paikseks jäämist.”

Jaanusel on ka varuvariandid − õppida kokaks või logistikuks. Süüa teha on talle alati meeldinud.

„Meie klassis tahavad vähesed ülikooli minna, pigem valitakse kutseharidus ja õpitakse eriala. Tartu ülikool mind ei paelunud, see on minu jaoks liiga kuiv õppimine, lennukool annab rakenduskõrghariduse. Sõjaväkke lähen järgmisel või ülejärgmisel aastal,” räägib Jaanus.

Noored on abituuriumiaasta vältel tajunud, et nende lennule pööratakse erilist tähelepanu. On uhke ja kurb tunne.

„Tahetakse, et saavutaksime paremaid tulemusi ja meist jääks hea mulje,” ütleb Anna. „Kooli sünnipäeval olime veel kõik koos, pidulikult Vanemuises. Paljudel oli pisar silmas, et enam ei tule gümnaasiumi. Tutipäeval tegime oma klassiga ringkäigu läbi kooli, laulsime koos koolilaulu.”

Jaanus arvab, et kui keskkool ära kaob ja vanemate õpilaste tuge pole, võivad ka paljud üritused kokku kuivada.

„Olen enda perest kolmas põlvkond siin koolis, vanaisa oli esimeses lennus. Kahju, et traditsioon katkeb,” mõtiskleb Jaanus.