Haridustehnoloogia ja 21. sajandi reformpedagoogika

8. juuni 2013 Mart Laanpere - 6 kommentaari

19. sajandi lõpul sündis väärtuspõhise vastandkultuurina modernistlikule peavoolu koolisüsteemile reformpedagoogika – Steineri, Montessori ja Freinet’ pedagoogika. Kas need oma ajastu kontekstis sündinud kooliuuendusliikumised suudavad säilitada relevantsuse ka võrguühiskonnas?

Alternatiivseid ideid kooliuuenduse vundamendi rajamiseks otsiti tookord nii ideoloogiast, filosoofiast, religioonist, elust kui ka teadusest. Tuntumad ja ajaproovile paremini vastu pidanud reformpedagoogika voolud on saanud nime oma loojate järgi, näiteks õpetatakse tänaseni õpetajakoolituse üliõpilastele Steineri, Montessori ja Freinet’ pedagoogika aluseid. Igaühel neist vooludest oli oma nägu, samas ka midagi ühist: koolisüsteemis ja õppekavas justkui iseenesest tekkivate piiride ja barjääride eemaldamine terviklikuma ja inimkesksema lähenemise kaudu õpetamisele ja õppimisele. Eestis edendas reformpedagoogilist mõtlemist Johannes Käis, kelle kodukohas Rosmal tegutseb tänini üks meie omanäolisemaid Waldorfi koole.

Hea kolleeg Tiiu Kuurme kirjutas 1999. aastal ajakirjas Vikerkaar reformpedagoogika keerulisest suhtest postmodernistliku aja vaimuga hariduses, kus pragmaatiline keskendumine toimetulekupädevustele ja nende õpetamise tehnikatele on vähendamas huvi väärtustel põhineva reformpedagoogilise idealismiprojekti vastu. Praegugi on sama küsimus aktuaalne.

Quest2Learn kooli õpilased mängimas mõõtesüsteeme õpetavat mängu. Foto: kooli koduleht http://q2l.org

Quest2Learn kooli õpilased mängimas mõõtesüsteeme õpetavat mängu. Foto: kooli koduleht http://q2l.org

Tänasel hariduselus on mõnda reformpedagoogilist koolkonda truult järgivate koolide osatähtsus nii Eestis kui ka mujal maailmas pigem kahanemas kui kasvamas (erandiks üle hulga aja tänavu Pärnus avatav Waldorfi kool). Reformkoolid kipuvad marginaliseeruma, alt-üles suunatud reformiliikumised killustuma. Osaliselt on selle marginaliseerumise ja killustumise taga üha jõulisemalt normeeriv haridusbürokraatia, teisalt aga ka senini reformpedagoogikas domineeriv vastandkultuuri fenomen, sh vastandumine uuele tehnoloogiale, mis üha enam kooli igapäevaellu tungib. Kuigi maailmast leiab mitmeid näiteid tehnoloogilise innovatsiooni ja reformpedagoogika kokkusobivusest (näiteks on nii Google’i kui ka Amazoni loojad kunagi õppinud Montessori koolis), üritavad holistlikul kasvatusfilosoofial põhinevad kooliuuendusliikumised oma ideoloogiliseks vundamendiks olevaid ajatuid vaimseid väärtusi pigem tehnoloogilise protsessi vastandina tõlgendada.

Peab tõdema, et antipaatia oli vastastikune, sest ka haridustehnoloogia kogukond üritas end kuni 1990-ndate teise pooleni distantseerida „paradigmade sõjast” ja väärtuskesksest lähenemisest kasvatusteadustes ning taotleda „pedagoogilist neutraalsust”. Praeguseks on sellest üle saadud ning tunnistatakse, et tehnoloogiat ei saa vaadata eraldi selle kasutajatest, nende ideedest, väärtustest ja sotsiaalsest kontekstist. See tõdemus on loonud põneva stardiplatvormi uut tüüpi kooliuuendusliikumisele, kus holistlik ja väärtuspõhine pedagoogika on leidnud endale liitlase uute võrgu- ja mobiilsete tehnoloogiatena. Siinkohal tutvustan põgusalt nelja välismaa kooli, kus sedalaadi uuendused juba käsil on.

Quest2Learn kool

New Yorki linnavalitsus avas 2009. aastal eksperimentaalse munitsipaalkooli Quest2Learn (ligikaudne tõlge: õpiseiklus, vt. http://q2l.org), mille 6. klassi võeti vastu 76 õpilast. Eksperimendi eesmärk oli radikaalselt muuta kooli õpikeskkonda, õppekava ja õpitegevusi, kaasates õpilased (arvuti)mängude loomisse disaineri, leiutaja, stsenaristi, produtsendi, teadlase, ajaloolase, matemaatiku ja ka mängija rollis. Kui lugejal tekib nüüd allergiline reaktsioon: „õppimise asemel istutakse päev otsa arvutis ja mängitakse arvutimänge”, siis nii see Quest2Learn koolis pole – suurema osa ajast veedavad õpilased siiski väikerühmades pliiatsi, paberi, kääride ja tahvliga töötades, kasutades arvuteid vaid vajaduse tekkides. Kogu õppekava ülesehitamine mängukesksena võib tunduda kitsa ja pinnapealse lähenemisena, aga tegelikult on mängupõhisel õpistrateegial sügav ja holistlik kasvatusteoreetiline aluspõhi, mis lähtub Sami Paavola ja Kai Hakkaraineni trialoogilise õppimise käsitusest. Viimane erineb monoloogilisest ja dialoogilisest õppimisest selle poolest, et seab üheskoos õppimise keskpunkti „kognitiivsed artefaktid”: mõttelised/mõistelised, füüsilised või digitaalsed disainiobjektid, mida õpilased üheskoos kujundavad ja muudavad, seeläbi midagi olulist maailma kohta teada saades.

Cornwallis Academy

Cornwallis Academy on üks Microsofti partnerlusprogrammi näidiskoole, mis avati 2011. aastal Londonist 50 km kaugusel kagus paiknevas Maidstone’i linnas. Paljurahvuseline ja erineva sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaskond naudib kõige nüüdisaegsemat õpikeskkonda, mida on põhjalikumalt oma mulluses „Koolielu” artiklis kirjeldanud Pelgulinna gümnaasiumi infojuht Birgy Lorenz, kes seda kooli ise külastanud on. Sarnaselt Quest2Learn kooliga on Cornwallis Academy üritanud eemaldada kooli õppekavale, õpitegevusele ja arhitektuurile omaseid barjääre, lähenedes õppimisele õhina- ja probleemipõhiselt ning muutes õpikeskkonnaks kogu maailma (interneti vahendusel), rääkimata koolihoone igast koridorist ja nurgatagusest. Ka Cornwallis Academy peab oluliseks, et õpilase aktiivne rühmatöö lõppeks üldjuhul mingi elulise ja digitaalsel kujul jagatava väljundiga – olgu see siis koomiks, reklaam või uuringu aruanne.

Vittra Telefonplan

Istumissaared Rootsi Vittra Telefonplani koolis on disainitud spetsiaalselt sülearvutiga töötamiseks.

Istumissaared Rootsi Vittra Telefonplani koolis on disainitud spetsiaalselt sülearvutiga töötamiseks.

Rootsi vabakooli ühendus Vittra avas Stockholmi kesklinnas ajaloolises hoones hiljuti uue kooli, mis eelmistest näidetest veelgi rohkem arhitektuurilisele uuendusele rõhku paneb. Nagu internetis olevatelt fotodelt näha (Google’i otsing: Vittra Telefonplan openspace school), jäeti koolimaja kujundanud arhitektidele ja sisekujundajatele vabad käed, aga nad lähtusid ka 1960-ndatel alguse saanud seinteta kooli pedagoogikast. Disain on selle kooli puhul mitte üksnes väljastpoolt tellitud koolihoone kujundus, vaid kogu õppekava ja õppetöö pedagoogiline vundament: nagu Quest2Learn kooliski, õpitakse siin peamiselt disainilahendusi üheskoos luues. Peale selle ei ole lapsed seal jagatud õppegruppidesse mitte vanuse, vaid oskuste järgi.

De Koers

Amsterdami lähedal tegutsev kool nimega de Koers (http://www.dekoers.org) järgib demokraatliku reformpedagoogika mudelit, mis sai alguse 1968. aastal asutatud Sudbury kooliga. De Koers koolis koheldakse õpilasi ja õpetajaid võrdsete osalistena kooli juhtimisel ja igapäevategevustes. De Koersi õppekava toetab tuleviku digitaalses ja nomaadilises keskkonnas toimetuleva, loomingulise ja aktiivse maailmakodaniku kujunemist. Põhjalikumalt on selle kooli reformpedagoogilisest alusest ja digitaalsest õpikeskkonnast kirjutatud internetis vabalt levitatavas raamatus „Knowmad Society” (http://www.knowmadsociety.com). Kuna De Koersi õpilastel on õppetöö kavandamisel suur sõnaõigus, pole imestada, et arvutimängudel on ka selle kooli igapäevategemistes oluline roll ning õpetajate ülesanne on suunata ja juhendada õpilasi meelelahutusliku ajaviite asemel mängude kaudu midagi olulist maailma ja iseenda kohta teada saama.

Eespool kirjeldatud koolidest ja Helsingi ülikooli eeskujust inspireerituna on Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuses loomisel tuleviku klassiruumide uurimislaborid, Tartu ülikool on aga asutamas tervet innovatsioonikoolide võrgustikku. Loodetavasti sünnivad selle innovatsioonipuhangu tulemusel ka Eestis uut tüüpi reformpedagoogilised koolid, kus moodne tehnoloogia ja ajatu reformpedagoogiline mõtteviis üksteist leiavad.

 

* Quest2Learn kooli kuuenda klassi õpilased mängimas emotsioonide mängu. Foto: kooli koduleht http://q2l.org

* Quest2Learn kooli kuuenda klassi õpilased mängimas emotsioonide mängu. Foto: kooli koduleht http://q2l.org

 


6 kommentaari teemale “Haridustehnoloogia ja 21. sajandi reformpedagoogika”

  1. alex ütleb:

    Mart Laanpere visandas oma artiklis meile nägemuse tulevikukoolist, milles on ühendatud digimaailm ja reformpedagoogika. Kübermaailma nomaadiline keskkond digitaalse õpikeskkonnaga.
    Kuidas suhestub selline koolimaailm reaalse, last igapäevaselt ümbritseva keskkonnaga? Kuidas aitab see kaasa linnastunud keskkonnaga toimetulemisele, tema kodustamisele, inimeseks kasvamisele ja saamisele? Need on küsimused, millele vastuse otsimine ei ole kerge. Küberuniversumisse ära kadumine muutub lähiaastatel üha suurema hulga noorte inimeste jaoks järjest tõenäolisemaks.

  2. Lembit Jakobson ütleb:

    Jagan kolleeg Alexi kõhklusi.Alustaks õigest otsast. Looks ennem küberuniversumisse sukeldumist tugeva emotsionaalse sideme looduse ja selle füüsilise reaalsuse vahel, mis last ümbritsevad.Totaalne võõrandumine nendest viib selleni, et laps ja noor inimene hakkavad sidet ja kuuluvusvajadust otsima küll interneti kogukondadest, narkosüstijate juurest, rääkimata kõikvõimalikest subkultuuridest.

  3. Mart Laanpere ütleb:

    Kahtlemata on Lembitu murel võõrandumise osas alust, aga tema pakutud lahendus (esmalt luua side loodusega, alles siis lubada laps kübermaailma) kõlab kahtlaselt sarnane reformikate vastulausega sotsidele – et enne saagu Eesti kartulikoori süües rikkaks, alles siis saame hakata puudustvajavaid inimesi ja valdkondi toetama. Ei tule seda aega kunagi, mil kõigil lastel on tugev side loodusega ja Eesti piisavalt rikas. Minu arvates on just kübermaailm oluline osa tänasest reaalsusest, mis meie lapsi ümbritseb ja selle tõiga ignoreerimine võib mingil hetkel meie koolile saatuslikuks saada. Ei ole mõistlik vastandada kaasaegset tehnoloogiat ja loodust, tegelikud vastuolud kasvatuses on mujal: näiteks aineidiotismis, hindekultuses, formalismis ja seeläbi laste arengupotentsiaali pidurdamises. Tehnoloogia võib nende probleemide lahendamisel abimeheks olla, lihtsakoeline kübermaailma demoniseerimine ei too siin kasu kellelegi. See, et vanema põlvkonna õpetajad arvutiga töötades end mugavalt ei tunne, ei anna neile õigust keelata lastel oma õppimist huvitavamaks ja tulemuslikumaks muuta samade vahendite abil, millega tänapäeval teadlased uusi teadmisi loovad.

  4. reet ütleb:

    Väga tänuväärne teema avamine.
    Kübermaailm ei ole õpetaja vaenlane, bürokraatia on. Kui kästakse uuenduda just nii ja mitte teisiti.
    See, et reformpedagoogika ja kübermaailm lõpuks (peale põhjalikku vastandumist) teineteist leidsid ei oel ju tegelikult mingi imeasi. See on täitsa tore asi, sest need koolid valdavad õpetamist, kui kasvatamist.
    Nendes koolides ei juhinduta riigieksamitest ega hinnetest.
    Piltlikult öeldes, ei kästa seal poodaval köit kaasa võtta.
    Reet

  5. Mari-Liis ütleb:

    Loomulikult on digimaailm muutunud meie noorte lahutamatuks elu osaks, kuid selle võimaluste parema ärakasutamise kõrval peaks eriti tähelepanelikult suhtuma ka meie nn. kehalise, sealhulgas tundemaailma arendamisse, mis nii kergelt kipub tehnikasse süvenedes manduma. Et digistumise käigus ikka inimlikkus säiliks.

  6. […] Laanpere, M. Haridustehnoloogia ja 21. sajandi reformipedagoogika […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!