Hea tulevikukool

2. juuni 2013 Arvi Altmäe - 2 kommentaari

Uus kool peaks olema modernne, kuid kodune. Ta peaks olema selline, kus ei ole vaja karta ja ei eksi koridoridesse.

Pedagoogiline õppimiskeskkond on füüsilise, psüühilise ja sotsiaalse õppimiskeskkonna summa, kus osatakse kasutada ja ühitada neid tegureid õiges vahekorras, nii et laps saaks õnnestumise kogemusi, õpiks tundma ennast õppijana ja iseendana ning lihtsalt õpiks.

Need on laste, lapsevanemate ja õpetajate uurimustest kogutud arusaamad heast tulevikukoolist.

On teada, et koolid on suhteliselt konservatiivsed asutused. Viimased sada aastat ei ole koolihoone ja õpperuum oluliselt muutunud. Suurimad muutused toimusid sada aastat tagasi, mil visionäär ja eksperimenteerija Francis O’Neill kujundas õppimiskeskkonna, kus õpilastel oli võimalik valida, kas nad õpivad sise- või välisruumis. Ta avas klassikalised suletud ruumid suureks ruumiks, luues niimoodi avatud plaani ja suuremad võimalused õpetada eri aineid ruumi eri osades. Kõik õppematerjalid olid vabalt kasutada.

Tolle aja värskeid ideid pakkusid ideaalkooli kujundajana veel Margaret McMillian ja Loris Malaguzzi Reggio tüüpi kooli loojana. Nimetus tulenes Itaalias paikneva Reggio Emilia provintsist, kus uut tüüpi koolihoone loodi. Reggio koolitüüpi iseloomustab suur nn keskturg või väljak (piazza – itaalia k väljak). Piazza on kohtumispaik, kooli ühine ruum, mille roll on sama mis linna turul või väljakul. Piazza olemuse toomine kooli arhitektuuri oli tingitud õpilaste soovist üksteisega kohtuda, suhelda ja olla avalikult identifitseeritud. Selles koolis ei võinud olla hierarhilist ruumijaotust.

Haridusmudeli muutus

1920. aastatel toimis autoritaarne haridusmudel, mis väljendus ennekõike õpetaja rollis – õpetaja määras kogu õpetusprotsessi ja oli ise teadmiste vahetu edastaja. Õppetöö kujutas endast peamiselt õpetaja monoloogi ja õpilaste tuupimist. Oluline oli distsipliin ja kord. 1990. aastatel muutus haridusmudel aga arutlevaks. Teadmisi edastavat ainest oli rohkesti ja see soodustas iseõppimist ning sellega kaasnevat arutelu õpetajaga. Hakati teadmisi rakendama, pidama dialoogi, mõtlema kriitiliselt. Oluliseks muutus õppima õppimine, suhtlemine ja võrdõiguslikkuse arendamine, juurdusid infotehnoloogia ja tehnilised teadmised. Õpetaja autoritaarne roll hakkas kaduma ning asendus juhendamisega.

Tänapäeval on tänu infotehnoloogia arengule õpetuseks vajalikku infot väga palju. Küsimus on, kuidas leida õige info ja seda ka kasutada.

Koos õppeprotsessi muutusega tekkis õpetajatel ja õpilastel soov paigutada mööblit õpperuumis ümber. Sellele viitavad psühholoogilist õppekeskkonda ja kvaliteeti käsitlevad uuringud, milles rõhutatakse vajadust modelleerida sobilik õppekeskkond ise. Kasutusse võetakse traditsiooniline õpperuum ja sellega liituvad välisruumid. Muude võimaluste puudumisel kaasatakse koridor ning möbleeritakse see vastavalt vajadusele.

Tuleviku õpperuum vajab kolme tüüpi mööblit. Esiteks säilitab oma koha traditsiooniline õpetajakeskse juhtimisega õpperuum, kus õpilased on paigutatud paarikaupa pinkides ridadesse. Teiseks vajab muudetava ja paindliku õppeprotsessi korraldamine 3–6 õpilase rühmatööks eri variatsioone. Koolimööbel peab võimaldama muuta rühmade suurust. Kolmanda elemendina vajab õpperuum vaba töövormi organiseerimiseks diivaneid ja tugitoole.

Uued paindlikud hooned

Uus lähenemine õppimisele ja õpetamisele ei toonud kaasa aga ainult mööbli ümberpaigutamist, vaid ka uued ruumilahendused. Alanud sajandil on paljud arenenud riigid alustanud taas tuleviku hea kooli otsinguid. Otsitakse 21. sajandi kooli, mis esindaks originaalseid ning loovaid ideid, kuidas koolihooneid uuendada. 2006. aastast alustas OECD modernsete koolide avalikustamist ja tõi välja parimad näited maailmas.

Suurbritannias alustati 21. sajandi kooli otsingutega 2003. aastal. Valitsus võttis vastu otsuse „Building Schools for the Future”, mille järgi uuendatakse kõik põhikooli kõrgema astme koolihooned lähima 10–15 aasta jooksul. Eesmärgiks seati kujundada koolid loovateks ja õpilasi inspireerivateks õppeasutusteks, kus on turvaline, atraktiivne ja meeliülendav õpikeskkond.

Tulevikukooli mudelite põhiplaanides on omavahel seotud paindlikud ja muudetava suurusega ruumid. Muudetavaid ja paindlikke õpperuume koos kasutades on võimalik tekitada õpperuumide klastreid. Õpperuumide omavahelised ühendused loovad võimalusi jälgida teistes ruumides toimuvat.

Koolihoone kavandamisel on tahetud muuta traditsiooniline ristkülikukujuline õpperuum huvitavamaks, sest ühetaoline ruumijaotus ei rikasta õpilase emotsionaalset seisundit. Plastilised ruumid võimaldavad vaheldust ja hoiavad õpilaste vaimu erksana.

USA-s algatati 2005. aastal diskussioon kooliuuenduste teemal. Jõuti ühistele seisukohtadele, et hästi projekteeritud koolihoone toetab õppimist ja õpetamist, on tervislik ja turvaline, tugineb säästva arengu põhimõtetele ja kogukonna osalusele, on puhas ja „roheline”, mugav, paindlik ja kuluefektiivne kogukonna keskus.

Põhjamaades (Norras, Rootsis ja Soomes) on põhiharidus eraldatud gümnaasiumiharidusest. Teise taseme koolivõrk on kujundatud gümnaasiumidena, milles (Norras ja Rootsis) üldharidust ja kutseharidust omandatakse samas koolihoones. Sisemiselt jaguneb gümnaasium kaheks. Ühes omandatakse üldkeskharidust ja teises kutseharidust. Seejuures on õpilastel võimalik õppida mõlema poole pakutavaid aineid ja oskusi.

Soome üldharidus erineb Norra ja Rootsi omast vaid sedavõrd, et gümnaasiumi- ja kutseharidust omandatakse eraldi hoonetes (tihti küll teineteise vahetus läheduses). Soome kooliarhitektuuri oluline saavutus on mitmekesisus.

Soome kool

Soome hea tulevikukooli arhitektuurse kontseptsiooni otsingud ulatuvad aastasse 1995. Otsinguaastatel keskenduti ekspluatatsioonikulude kokkuhoiule, köetava ruumi vähendamisele ja ruumide senisest ratsionaalsemale kasutusele. Alates 2008. aastast kasutavad arhitektid juba teaduslikult põhjendatud seisukohti.

Soome 2011. aastal vastu võetud valitsusprogrammi järgi nähakse ette majandusliku efektiivsuse, ökoloogilisuse ja säästva arengu kasv, mis nõuab koolihoonete ja muude avalike hoonete üha tõhusamat kasutamist. Selle saavutamiseks on loomulik, et kooli pakutavaid avalikke ruume ja teenuseid saab kasutada kogu piirkonna kogukond.

Esile tõusevad teadmusühiskonna muutuvad eesmärgid ning koolivälised õpetamis- ja õpiprotsessi mitmekesistamise vormid. Kool muutub kogukonna keskseks institutsiooniks, kuhu lisanduvad spordi-, kultuuri-, noorsoo- ja sotsiaalvaldkonna teenuste projektid.

Soomes on viimasel neljal aastal valminud mitu teadustööd, milles käsitletakse hea kooli õppekeskkonna projekteerimisega seotud põhimõtteid. Koolihoone on nende järgi keskkond, mis avaldab kasutajatele mõju. Nii nagu iga arhitektuuriobjekt, kutsub see inimeses esile teatud emotsioone nii kunstilises kui ka funktsionaalses mõttes.

Tuleviku koolihoones ja õuealal on piisavalt ruumi mängida üksi ja rühmadena ning ka õppida. Koolihoone planeering on funktsionaalselt struktureeritud. Läbipaistev, universaalne ja mitmekülgselt kasutatav hoone pakub üldjuhul rohkem võimalusi, kui seda eeldavad õppekavade nõuded. Koolihoone kui õppimiskeskkond on ise aktiivne õppevahend, olles seotud mitme õppeainega.

Tuleviku õppekeskkond on kõigi kool, kus eri vanuses õpilased, eelkooliealistest üheksanda klassi õpilasteni, tegutsevad samades ruumides. Õpilaste hinnangul on esteetiliselt meeldiv ja mitmekesine koolihoone hea õppekeskkonna olulisim osa. Pedagoogilises mõttes peab õpperuum olema rahulik, kuid äratama eri meeli. See peab võimaldama tegutseda nii üksi kui ka teistega koos, motiveerima ja julgustama tegutsema oma võimete piiril. Kooli mööbel, varustus ja erinevalt sisustatud ruumide nägemine tekitavad õpihuvi. Spetsiaalsed kohad õpilastööde väljapanekuteks innustavad.

Südamega avatud kool

Soome koolis traditsiooniliselt eraldi asuvad söögisaal, vestibüül, aula (vaatesaal) ja auditoorium on hakanud järk-järgult sulanduma ühtseks universaalseks ruumiks – kooli südameks ehk keskruumiks (piazza).

Keskruumi universaalsus muudab koolihoone esinduslikuks ja samas hoiab kokku pinda. Suur esinduslik keskruum on kasutusel söögisaalina, aga ka kohtumispaiga ja iseolemise ruumina. Kuna keskruumidesse on projekteeritud ka lava, saab toolide ja laudade ümberpaigutamisega ruumi hõlpsasti vaatesaaliks kujundada. Suurema kogunemiskoha, saali või auditooriumina saavad seda ruumi kasutada ka lapsevanemad ja kogukond. Ruumi kokkuhoid on märkimisväärne. Eraldi söögisaali kasutatakse päevas vaid paar tundi. Eraldi aulat kasutatakse aasta jooksul vaid mõned korrad, muidugi juhul, kui seda ei kasutata auditooriumina.

Koolihoone avatus ja külalistele mõeldud ruumide asukoht hoones mõjutavad kooli ja ümbritseva kogukonna koostoimimist. Hoone jagamine osadeks edendab interaktsiooni, õpetajate meeskonnatööd ja töörühmade moodustamist. Interaktsiooni mõjutavad ka hoone läbipaistvus, ruumide paiknemise süsteemsus, ruumidevahelised ühendused ja sisseseade. Vastastikust mõju toetab võrdsuse printsiibist lähtuv ning hierarhiat välistav ruumiplaneering.

Soome põhikoolidest on arhitektuurse lahenduse poolest parimaks tunnistatud Kirkkojärve põhikool (valminud 2010). Selle läbi kahe korruse kõrguv keskruum täidab kõiki universaalse ruumi funktsioone (sisenemine, vestibüül, söögisaal, vaatesaal, auditoorium ja kohtumispaik). Avar ja suurte klaaspindadega keskruum on loodud turvatunnet tekitama – kõik on kõigile nähtavad.

  Kirkkojärve kooli keskruum (piazza). Esimesel korrusel peasissekäik, vestibüül, söögisaal, aula/vaatesaal. Keskruum läbib kahte korrust ning on ühendatud raamatukoguga.


Kirkkojärve kooli keskruum (piazza). Esimesel korrusel peasissekäik, vestibüül, söögisaal, aula/vaatesaal. Keskruum läbib kahte korrust ning on ühendatud raamatukoguga.

Mitme uksega koolimaja

Teiseks teemaks on Soomes kujunenud koolihoonesse sisenemine. Kõigis viimasel ajal projekteeritud põhikoolides on earühmadele ette nähtud oma sissepääsud. Nii Kirkkojärve kui ka alles valmivas Vuorese põhikoolis on hajutatud sisenemine earühmade kaupa. Vuoresel hakkavad õpilased sisenema lausa viiest uksest: koolieelne kasvatus hoonest C2, 1.–2. klassi õpilased hoonest C1, 3.–4. klassi õpilased hoonest D, 5.–6. klassi õpilased hoonest E ja 7.–9. klassi õpilased hoonest F. Selline lähenemine on õigustatud, kui koolipäeva alguses siseneb majja korraga 1360 õpilast. Nii hoitakse ära tunglemine ja koolipäev saab alata rahulikult. Koolihoone keskne ruum on aga kõigi kasutada.

Soome gümnaasiumide tuleviku hea kooli arhitektuurse kompositsiooni üks parimaid näiteid on Järvenpää gümnaasium. Järvenpää gümnaasiumi keskruum ulatub läbi kolme korruse. Õppekorpused liituvad keskruumiga klaasitud rõdude kaudu. Teise ja kolmanda korruse rõdud on sisustatud toolide ja laudadega ning neid kasutatakse õppetöös. Samas võimaldavad rõdud luua privaatse keskkonna, eralduda teistest ning jälgida toimuvat ise selles osalemata.

Kombineeritud ruumid

Traditsiooniline õpperuum, kus õpilased on paarikaupa koolipingis ja rivistatud ridadena, ei kaota oma senist tähendust. Tuleviku õpperuum saab vaid juurde uusi lahendusi. Traditsioonilisest õpetajakesksest õppetunni ülesehitusest siirdutakse dünaamilisema poole. See võimaldab kasutada paindlikumalt ka insenertehnoloogilist sisseseadet ja tööruume ning infotehnoloogiat.

Heas koolis on eri suuruse ja kombineeritavusega ruume. Ruumid saab omavahel ühendada, nii et moodustub multifunktsionaalne kooslus.

Sobivaim lahendus on funktsionaalne vaheruum, mis võimaldab siirduda ühest õpperuumist teise, vaheruumi avatus (või ka läbipaistvus) hõlbustab järelevalvet. Vaheruumis peab olema võimalik iseseisvalt õppida.

Aineõpetuse seisukohalt on vaja muuta õpperuumide kasutamine mitmekülgsemaks. Seejuures tuleb pöörata tähelepanu kasvavale vajadusele õpetada ühel ajal mitut rühma samas õpperuumis. Õpperuumis või ruumide rühmas võib tegutseda mitu õpilasrühma, mida juhib mitu õpetajat.

Kokkuvõttes on Soome üldhariduskool kogukonna keskus, kus õpilastel on hea olla. See on kool, kus kõik on kõigile nähtavad, õpilastel on individuaalse kasutamisega WC-d ja lukustatavad kapid ning õpilasesindusel oma ruumid. Valgusküllased ja muudetava suurusega õpperuumid loovad loomingulist meeleolu, õpetajatel on isiklikud töökohad ja sotsiaalseteks vajadusteks puhketoad. Arhitektuurilahendused võimaldavad IT-arengut pedagoogilise protsessi pidevaks kaasajastamiseks. Õpetajate töörahu mõistetakse ning austatakse.

Eesti kool

Eesti koolid võib nende arhitektuurilahenduse poolest jagada nelja rühma: mõisakoolid (asuvad endistes mõishoonetes), mõisaarhitektuuri tüüpi koolid (arhitektuur jäljendab mõisaarhitektuuri), NL-i aegsed koolid ja 21. sajandil rajatud koolid (otsivad oma arhitektuurset nägu).

Uudseid tänapäevaselt otsivaid arhitektuurilahendusi võib esile tuua Saue ja Saku vallas (2005. aastal valminud Laagri põhikool ja 2008. aastal valminud Kurtna lasteaed-põhikool) ning Keila vallas (2006. aastal valminud Laulasmaa põhikool). Gümnaasiumidest saab Soome kooliarhitektuuriga võrrelda Viimsi kooli.

Parimad näited – Kurtna ja Viimsi

  Viimsi kooli vestibüül-õppimispaik.


Viimsi kooli vestibüül-õppimispaik.

Kurtna lasteaia-põhikooli (foto 4) hoonet saab analüüsida ka teaduslikust aspektist. Juurdeehituse käigus on projekteeritud kooli avar ja valgusküllane keskruum. See jaguneb garderoobiks ja lükandseinaga eraldatavaks söögisaaliks. Söögisaali ühel küljel olev lavaruum võimaldab ruumi kasutada vaatesaalina. Sisekujunduses kasutatud puitpinnad loovad pehme ja koduse tunde. Puuduseks on, et paljud nurgatagused ei loo muljet, et kõik on kõigile nähtavad. Ka raamatukogu paikneb keskruumist eraldi.

Viimsi kool on kujundatud pesadena, mis paiknevad kolmes suunas kolmel korrusel hoone südameks oleva avara fuajee/vestibüüli/aatriumi ümber. Aatrium kõrgub läbi kolme korruse, igalt korruselt on loodud sissepääsud pesatüüpi õppekorpustesse. Autorid on suutnud luua valgusküllase ja läbipaistva keskruumi/aatriumi, kus õpilastele on loodud võimalus kohtuda, einestada või lihtsalt omaette olla. Tagatud on turvalisus, sest kõik on kõigile nähtavad.

Pesades on igal korrusel neli õpperuumi (kaks ühel pool koridori ja kaks teisel pool), kahe õpperuumi vahel on õpetajate tööruumid. Igal õpetajal on oma töökoht. Samas on üks ruum (igal korrusel korduv süsteem) väiksema töörühma tarvis. Plaanilahenduses torkavad silma individuaalsed WC-d ja iga klassiruumi jaoks oma garderoob.

Põhikooli töökojad on koondatud omaette korpusesse, samuti spordisaal ja aula. Kahjuks ei ole kooli projekteerimisel kasutatud muudetava suurusega ruumilahendusi.

Kui võrrelda Soome ja Eesti üldhariduskoolide hooneid, siis ilmneb, et need on üsna erinevad (va mõned erandid). Esiteks puudub Eesti koolidel nn süda ehk keskruum õpilaste sotsialiseerumise kohana. Eesti koolides on söögisaal, aula, vestibüül ja auditoorium üksteisest eraldi, mistõttu nende kasutusefektiivsus on väike.

Teine oluline erinevus on, et Eesti koolides ei saa eri vanuses õpilased siseneda eri ustest. Garderoobid, kui kasvatuslikust aspektist väheolulised, paigutatakse keldrisse, heal juhul soklikorrusele.

Eesti koolihoonete projekteerimisel kasutatakse vähe teaduslikku lähenemist, mistõttu ei ole hooned avarad ega läbipaistvad, neis ei ole mõeldud turvalisusele ehk sellele, kuidas vältida koolivägivalda. Eesti koolides õpitakse suletud kinnistes klassiruumides, mille suurust ei saa muuta. Koolihoonete projekteerimisel kaasavad arhitektid kogukonda minimaalselt, mistõttu kool ei kujune kogukonda siduvaks avalikuks ehitiseks ega rahulda hariduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi.

—————————

Hea kooli projekt

Tuleviku hea koolihoone

1) sobib paikkonda ning on kogukonna olulisim avalik ehitis – kestev, esteetiline ja energiatõhus;

2) kaasab kooliõue ja kooli ümbrust õppeprotsessi;

3) on aktiivne õppevahend, kannab õpetavat funktsiooni, arendab kollektiivsustunnet, imidžit ja identiteeti, õiglustunnet, võrdsust ja individuaalsust ning toetab juhtimist;

4) omab igale eagrupile oma sissepääsu ja garderoobe;

5) sisaldab keskset ruumi, millel on vestibüüli, vaatesaali, auditooriumi, söögiruumi, kohtumispaiga (gümnaasiumides ka garderoobi funktsioonidega) funktsioonid ning hea ühendus raamatukoguga;

6) on paindlikku õppeprotsessi võimaldava õpperuumide struktuuriga: saab muuta õpperuumide suurust ning kasutada õppetöös vaheruume;

7) on turvaline, mis tagatakse avaruse ja läbipaistvusega; kõik on kõigile nähtavad, vahelduvad vaated ruumist ruumi ja välisruumi, on piisavalt valgust, kodust hubasust ja mugavust;

8) arvestab õpilaste personaalseid vajadusi, sisaldab piisavalt lukustatavaid isiklikke kappe ja WC-sid;

9) võimaldab panna üles kõigi õpilaste töid;

10) sisaldab õpetajatele töörahu tagavaid tööruume ja kõigile avatud ühiseid puhke- ja sotsiaalruume.


2 kommentaari teemale “Hea tulevikukool”

  1. mmm ütleb:

    küsimus on pigem kuidas olemasolevad koolid selliseks muuta.. nullist alustades on lihtne.. aga püüa jamast saia teha, see on küsimus;)

  2. Tõnu Tammar ütleb:

    Odavam on mittesobiv hoone lammutada ja uus kaasaegne asemele ehitada.

    Aula on koolimaja süda, vaim ja hing. Seninähtuist on parim aula Rakvere Gümnaasiumi, kooli vilistlase Alar Kotli projekteeritud, hoonel. Seal on laps ülendatud, on arvestatud päikesega: hommikpäike rõõmustab, õhtupäike unistab, lõunapäike ei kõrveta.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!