Igal maal isemoodi koolilõpukombed

Kreeka abituriendid pidutsevad mõõdukalt

Kreeka koolide lõpupeod on väga erinevad, sõltudes sellest, kas lõpetatakse riigi- või erakooli.

Kui riigikoolis käiakse kreeklaste sõnul ainult õppimas, siis erakooli õpilased tegelevad koolis ka huvitegevuse ja spordiga ning nende õpilaste ühtekuuluvustunne on tugevam. Riigikoolis lõpeb abiturientide kooliaasta ilma suurema peota. Küllap on väikseid koole, kus toimub ka pidulik lõpupidu, kuid levinud see komme siin ei ole. Lõpuklassis on pinge väga suur, noortel tuleb lühikese aja jooksul sooritada kooli lõpueksamid ja riiklikud ülikoolieksamid. Seda, et koolilõpetamise rõõmu varjutab ületähtsustatud „eksamimaraton”, kinnitavad nii pedagoogid, lapsevanemad kui ka noored ise. Et paar viimast kooliaastat mööduvad hommikust õhtuni õppides, siis meile tuttavat „oma klassi tunnet” Kreeka riigikoolides sageli ei tekigi ning koolist „pääsemist” tähistatakse pigem koos sõpradega või pereringis. Naljaga pooleks võib öelda, et pärast kooli lõpetamist vajab puhkust terve pere.

Kreeka erakoolide lõpupeod sarnanevad aga Eestis peetavatega. Ateenas asuva eraüldhariduskooli Ellinogermaniki Agogi abituriendi Alexia Papaioannou sõnul lõpeb kooliaasta nende koolis piduliku aktusega: „Pidulikult riietunud noored seisavad kooliõuel, peetakse kõnesid ja aktuse parim osa on minu arvates õpilasesinduse presidendi kõne, milles ta meenutab möödunud kooliaastaid ja ühisettevõtmisi. See on vast ainuke kõne, mida õpilased ilma omavahel juttu ajamata kuulavad.”

Pidu, mis peetakse pärast aktust, toimub tavaliselt väljaspool kooliseinu ja selle organiseerivad õpilased ise. Alexia kooli abituriendid lähevad üheskoos klubisse, kus pidutsetakse hommikuni. Noorte kreeklaste pidudel tantsitakse, süüakse ja juuakse. Ikka leidub ka noori, kes just sellel õhtul liiga palju joovad, aga üldiselt kreeklased alkoholiga ei liialda. Noormehed joovad Alexia sõnul ouzo’t (aniisimaitseline u 40% aperitiiv) ja tsipouro’t (36% viinamarjadest valmistatud alkohoolne jook), tüdrukud veini ja kokteile, suurematel pidudel, näiteks koolilõpupeol, juuakse ka viina.

Olen mitmelt tuttavalt kuulnud ütlemist, et Kreekas ei jooda alkoholi ilma söömata ja sellepärast polegi võimalik end purju juua. Iga napsi- või veiniklaasi juurde pakub kelner tavaliselt ka väikese suupiste. Pidutsemine ei ole Kreekas seotud joomisega ja Eestis levinud purjutamine on kreeklastele võõras.

Muidugi oleks naiivne väita, et kreeka noored ei üritagi teha kõike keelatut. Kreekas lastakse aur välja klassiekskursioonil, kuhu lõpuklassi õpilased sõidavad kas talvel või kevadel. Kõigil, kellega ekskursioonidest rääkisin, läks nägu naerule ja mulle kinnitati, et „seal juhtub tõepoolest nii mõndagi”. Mõned koolid sõidavad abiturientidega välismaale, et mitte ööbida teiste koolide õpilastega samas hotellis (koolidel on kujunenud välja ühed ja samad kohad, kus käiakse). Vastasel juhul olevat noori väga raske talitseda.

PIRET SUIDT

——

Venemaa võpusknik’ud pidutsevad täiega

Koolilõpp on Venemaal oluline täiskasvanuks saamise riitus ja koloriidiga siin kokku ei hoita.

Koolilõpu pidustused algavad juba 25. või 26. mail, mil kõlab viimane koolikell. 9. ja 11. klassi õpilased tulevad siis viimast korda enne eksameid kooli. See päev on ka täis suuri kõnesid ja peaaegu pisarais hüvastijätte. Selga pannakse kas midagi pidulikku või uuema kombe kohaselt teevad mõned koolid selleks puhuks eraldi riietuse, näiteks 1960.−70-ndate stiilis vormi tumedate kleitide ja pitspõllekestega. Poisid kannavad ülikondi.

Lõpukella aktusele tulevad 11. klassi lõpetajad koos sügisel sama kooli 1. klassi astuvate lastega. Nad saavad koolilt kingiks ka pisikese kellukese, mille küljes on vene rahvusvärvides lindike. Lõpetajad kannavad uhkusega enda rinna ümber särpi aastaarvuga – „Võpusknik 2013”. Traditsiooniliselt on see särp sinine, kuid vahel ka rahvusvärvides või hoopis mõnd muud karva. Tänavu nägin palju mündirohelisi.

Õpilaste jaoks on see aeg eriline, sest kõik on veel lahtine. On viimane hingetõmbehetk enne eksameid ja lõplikku otsustamist, mida oma eluga pihta hakata. Sel päeval on kombeks minna kambakesi linna peale jalutama ja õhtul pidutsema. Kui linnakeses on jõgi, siis rendivad lõpetajad endale mõne laeva ja pidutsevad seal. Peterburis on tavaks korraldada aktsioon „Purpurpunased purjed”, kus kõik kanalid on rõõmsaid lõpetajaid täis ning koos nendega pidutseb kogu linn. Kombeks on olla üleval kogu öö. Neeva kallastel oodatakse koos päikesetõusu. Moskvas minnakse koitu ootama Vorobjovi mägedel olevale vaateplatvormile.

Enamasti muutub see narodnoje guljanie küll üheks suureks veesõjaks – purskkaevud on mai lõpus lõpetajaid pilgeni täis. Vahel on üsna hale vaadata soliidsetes seelikutes ja kõrgetel kontsadel abituriente purskkaevudes ringi kakerdamas. Keegi aga ei lähe neid sealt ära ajama, vaid kõik naeratavad heldinult (ka politsei), kui noored just liiga purju ei jää ja seetõttu ebastabiilseks ei muutu, sest alkohol käib selle päeva juurde, kuigi vanemad ja õpetajad seda näha ei soovi.

Uuesti on põhjust pidutseda pärast riigieksamite läbimist. Ees ootab lõpuball ehk võpusknoi bal. Enamasti leiab see aset ajavahemikus 21.−24. juunini. See on äärmiselt pidulik üritus, milleks valmistutakse nagu pulmadeks ja mis lööb vanemate rahakotti korraliku augu.

Lõpukleit on Venemaal tüdrukute seas pea kogu viimase õppeaasta peamine jutuaine. Kokku ei hoia keegi ja nii võibki lõpupidu näha välja nagu Oscarite gala miniversioon, kusjuures osas koolides võivad ka kleidid filmistaaride omadega samas hinnas olla. Enamasti tullakse õhtutualettidega juba tunnistuse kättesaamisele ja esimesed tantsutiirud tehakse sealsamas.

Lõpupeo koht sõltub rahast – kui kool ja õpilased on vaesemad, toimub pidu kooli fuajees. Kui aga vähegi raha on, minnakse pidutsema kohvikusse, klubisse või diskoteeki, kus tarvitatakse ka alkoholi nagu meilgi. Peaaegu täisealised ju! Rikkamad vanemad rendivad oma võsukestele lõpuõhtule sõitmiseks luksuslimusiine, mille sees juuakse ohjeldamatult šampanjat.

MANONA PARIS

————

Jaapan – koolilõpp ilma peota

Jaapanlased lõpetavad oma koolitee ilma suurema peota, kuid see eest valmistutakse põhjalikult lõpuaktuseks, mis on tänuüritus õpetajatele ja vanematele.

Lõpetajad kogunevad aktusele koolivormis, ei mingeid kleite ega ülikondi. Aga alati on lõpetajatel rinnas lill, mis on peaaegu alati valget värvi.

Peale lõpetajate ja nende vanemate/tuttavate on saalis ka kõik teised selle kooli õpilased ning ka lõpetajate põhikooli direktor ja veel mitmed teised tähtsad isikud. Aktusel lauldakse koolihümni, Jaapani hümni ja spetsiaalset lõpetamislaulu, mis on austusavaldus õpetajatele ja vanematele, ning peetakse palju kõnesid. Peale õpetaja ja direktori peavad kõne ka õpilased: lõpetajate esindaja ja kooli jäävate õpilaste esindaja. Minu koolis on eraldi välismaalasest õpilase kõne.

Lõpetaja räägib tavaliselt oma kolmest viimasest aastast ning avaldab tänu õpetajatele, vanematele ja koolikaaslastele. Noorem õpilane (tavaliselt 11. klass) tänab lõpetajaid ja soovib neile säravat tulevikku jms ning lubab kindlasti nii enda kui ka teiste koolijääjate nimel anda endast parim koolis käies.

Kõiki neid laule ja ilusti kõndimist, istumist, püstitõusmist ning eriti kummardamisi harjutatakse väga mitu korda nii lõpetajate kui ka terve kooliga.

Pärast aktust on tavaks minna vanematega sööma, harvem sõpradega. Erilist traditsioonilist söögivalikut pole määratud aga eks nii mõnigi läheb näiteks sushit sööma. Alkohol noortepidudega Jaapanis üldiselt kokku ei käi. Kui, siis juuakse lõpetamisel pereringis traditsioonilist riisiviina, kuid ka see on harv juhus, sest Jaapanis on legaalne juua alates 20. eluaastast, kuid suurem osa lõpetajatest on 18-aastased.

Küll aga teevad vanemad lastele kingitusi. Põhikooli lõpetamisel saavad palju lapsed oma nime templi, mida Jaapanis kasutatakse allkirja asemel näiteks lepingute sõlmimisel. See peab kindlasti kõigil olemas olema, isegi meil, välismaalastel. Kingiks saadakse ka jaapani maiustust manjuu’d, mis on kas valget või roosat värvi ja mille peale on kirjutatud „kanji”, mis tähendab tähistamist.

Tavaks on sõita ka lõpuekskursioonile, mis on tavaliselt ühepäevane. Käiakse näiteks lõbustuspargis või spaas. Enamasti läheb ekskursioonile terve lend, nii et olenevalt koolist võib ühel reisil olla lausa 200 õpilast.

KATRIIN PRIINITS

——

Vabameelne Holland

Hollandi koolisüsteem on üsna erinev Eesti omast, mistõttu on põhikoollõpetajad 12- ja keskkoolilõpetajad 16−18-aastased.

Lapsed lähevad Hollandis kooli nelja-aastaselt, põhikool kestab kaheksa aastat ning lõpetamisega seotu korraldab kool. Näiteks Friisimaa provintsi Tzummarumi küla M. J. Tamsmaskoalle koolis on kombeks, et ühel aastal minnakse kogu klassiga väljasõidule Friisimaa saartele, teisel aastal aga esitatakse muusikal, mida on vaatama oodatud kõik, nii õpetajad kui ka õpilaste perekonnad. Pärast muusikali on pidulik aktus, kus antakse üle tunnistused. Muusikalide esitamine on üsna populaarne ka mujal Hollandis.

12-aastaselt peavad lapsed ja vanemad oskama hinnata õpilase tugevaid ja nõrku külgi, et valida sobiv õppetase. Sellest olenevalt kestab keskkool neli kuni kuus aastat ning lõpetajad on 16−18-aastased. Keskkooli lõpetab väga lihtne ja ametlik lõputseremoonia ning mingit erilist pidu ei ole tavaks koolis korraldada.

Ka kodus ei tähistata kooli lõpetamist, sest hollandlased lihtsalt ei tähista midagi kodus, vaid käivad pigem restoranis. Küll saavad lõpetajad vanematelt lõpukingi. Kooli lõpus lähevad aga lapsed omapäi kuskile kodust välja pidutsema. Kuna vabameelses Hollandis võib juba 16-aastaselt osta ja tarbida lahjat alkoholi (seda tahetakse muuta) ja ka kanep on legaalne ning vabalt coffee shop’ides saadaval, võtavad vanemad mõnuainete tarbimist ilmselt kui paratamatust ning loodavad, et asi väga ülekäte ei lähe.

MEELIKE EENPUU-VIILUP

——-

Ameerika – pidu batuudi ja pingpongiga

Ameerika Ühendriikide koolilõpetaja tunneb ära ühesuguste keepide ja kandiliste kübarate järgi, mida kõik lõpuaktusel kannavad.

Aktuste teine tavapärane joon on parima õppeedukusega lõpetaja ehk valedictorian’i kõne. Lõpupeod võivad olla aga nii lapsevanemate organiseeritud ja alkoholivabad kui noorte endi korraldatud ning alkoholiga.

Viibisin sel aastal 31. mail pealtvaatajana lõpuaktusel Xavieri koolis, kus ma ise õpetajana töötasin. Sarnaselt meie kooli teiste ettevõtmistega kandis ka see sündmus ladinakeelset nime „Veritas et virtus” („Tõde ja voorus”), kuid ei toimunud koolimajas, vaid hoopis ülikooli väikeses teatrisaalis.

Xavieri lõpetajad kandsid tumepunaseid keepe ja kübaraid. Samal ajal toimus samas ülikoolikompleksis ühe teise gümnaasiumi aktus, millel osalevad lõpetajad kandsid siniseid keepe ja peakatteid. Poolde säärde ulatuvate keepide all kannavad noormehed üldiselt soliidseid musti pükse ning neiud kleite või seelikuid, mis ei tohi olla keebist pikemad. Ruudukujulisi kübaraid kantakse, üks nurk ette suunatud ning kübara küljes rippuv tutt paremal küljel. Kui lõpetajad on oma diplomid kätte saanud, lükkavad nad traditsiooni kohaselt kübaratuti vasakule küljele.

Aktus oli üsna tempokas, emotsionaalne ja ka veidi humoorikas. Erinevalt Eesti lõpuaktustest ei jagatud kingitusi ning kõnet ei pidanud ükski lapsevanem, küll aga kõneles mitu õpetajat. Üks neist iseloomustas iga õpilast eraldi, teine luges aga ette, kes õpilastest saavad ülikoolidelt ja teistelt sponsoritelt stipendiumi. Kõige suurem stipendiumisumma oli 20 000 dollarit.

Gümnasistide koor laulis kolm laulu, millest kooli hümni „We Stand Together” laulsid kaasa kõik abituriendid. Loeti viimast korda koos kooli kreedot. Õpilaste poolt pidasid kõne salutatorian ehk õppeedukuselt teine õpilane, kelleks sel aastal osutus kõigest 16-aastane neiu, ja valedictorian ehk parima õppeedukusega õpilane. Viimane mainis, et oli terve põhikooli aja olnud koduõppel (see on USA-s üsna populaarne) ja otsustanud siis kooli tulla ning on oma valikuga rahul. Kõne lõpus tänas neiu toe eest ka oma vanemaid ja Jeesust. Lõpuks, maininud, et tema lend on ainulaadne, võttis neiu välja fotoaparaadi ja pildistas ennast kõnet pidamas.

Seejärel näidati publikule abituuriumi humoorikat videotervitust ning lõpuks andis direktor kätte diplomid. Kui kõik diplomid käes, lükkasid noored ühel ajalt oma kübaratutid vasakule küljele ja hetk hiljem viskasid oma kübarad õhku. See oli selline vabanemise hetk.

Lõpupidusid toimus mitmeid. Näiteks üks neist korraldati ühe abituriendist neiu kodus, kus kohalesaabunud lõpetajad ja ka mõned lapsevanemad grillisid lõkke ääres poole ööni vorste.

Sama neiu vanema venna Michaeli lõpupidu mitu aastat tagasi oli aga olnud märksa põnevam. 80 lõpetajast saabusid koolimajas toimunud ametlikule peole umbes 50. Kindlasti oli sealjuures tõmbenumbriks suur hulk auhindu, mida nii abituriendid kui nende vanemad juba mitu kuud enne lõpetamist koguma hakkasid, külastades selleks peamiselt ettevõtteid. Ettevõtted annetasid näiteks oma noortepäraseid tooteid, nagu reisikruuse, mobiiltelefone, maksekaarte bensiini tankimiseks, eri firmade kinkekaarte väärtusega kuni 50 dollarit. Annetati ka toitu ja Pepsi tooteid lõpupeo jaoks, samuti olid annetuste hulgas iPod ja jalgratas. Peole tulemata jätnud noortest eelistas vähemalt osa Michaeli ema hinnangul alkoholi tarbimisega erapidusid. Ametlikul peol osales korraldajate ja järelevaatajatena ka kümmekond lapsevanemat.

Peole võis tulla mis tahes ajal kella 19−23 ning vahepeal võis ka ära käia. Siis pandi koolimaja uks lukku ning kedagi enne peo lõppu, mis oli hommikul kl 5−6 paiku, enam välja ei lastud. Enne uste lukustamist oli üks noor saabunud peole purjus olekus. Talle anti valida: ta kas jääb peole, aga enam väljas käia ei saa, või lahkub ega tule enam tagasi. Noor valis viimase variandi. Saabumisel panid noored oma nimega loosisedeli potti, millest hiljem tõmmati välja auhinnasaajate sedeleid.

Riietus oli lõpupeol vaba. Üles oli seatud tegevusnurki – näiteks sai hüpata batuudimajas, mängida pingpongi, lauajalgpalli ning õhuhokit. Üks ruum oli sisustatud videomängude toaks. Laudadel oli toit, mida võis süüa igal ajal. Valikus olid näiteks takod, ahjukartulid ja mitmesugused suupisted. Mängis ka muusika, aga keegi ei tantsinud. Samuti ei organiseeritud ühiseid seltskonnamänge.

Michaeli ema, kes oli peo konferansjee, puhus aeg-ajalt pasunat ja teadustas megafoni kaudu järjekordse loteriiauhinna võitja. Mõnikord võis noor, kelle nimi välja tõmmati, ise pimesi valida ühe seinale kinnitatud ümbrikutest, mis sisaldas mõne sponsori kinkekaarti. Üritati korraldada nii, et kõik kohalviibinud saaksid enam-vähem võrdselt auhindu.

ELINA ASLETT