Karl Martin Sinijärv: ajaloost ja ilust
Ajalugu on eestlastele endiselt armas. Tänapäevas võib toimuda ükskõik mis, kõige kaunim kunstiteos ja suurim sigadus võivad valmida otse eestlase silme all, tema ei tee märkamagi. Või mühatab, et normaalne, ja künnab tuimalt edasi. Tuleviku suhtes eestlasel illusioonid puuduvad, ta teab ammu täpselt, et kommunism on horisondil juba selgesti näha ning pääs, täpselt ei mäleta, mitme, ent igal juhul rikkama, täpselt ei mäleta, millise maailmajao, aga igatahes riigi sekka on sama hästi kui taskus. Siin pole enam midagi mõelda ega teha. Minevik seevastu sütitab südames heleda leegi ja puhub lõkkele kirgede kuhtuvad söed. Minevik on midagi sellist, mida ei maksa puutuda. Veel vähem tohib eestlase minevikku ära võtta – justkui see võimalik oleks – või, moodsama sõnaga, kaaperdada. Kui eestlasele üldse miski püha on, siis tema minevik. Täpsemalt, teatav segasevõitu ettekujutus minevikust, mille selgitamise katsed pühaduserüvetamiseks lahterduda võivad.
Esteetilises plaanis ükskõiksevõitu eestlasele on ajaloo ilu ilu esmakategooria. Kui paarikümne aasta eest ilmus Viivi Luige „Ajaloo ilu”, tabas teost võimas meediahaip ning tekst suundus joonelt rahva riiuleisse ja leidis pelgupaiga inimeste südametes. Andrus Kivirähki loodud asjaliku eestlase koondkuju teatas kultuuriajakirja Pikker veergudel: „Arvustustest lähtuvalt meeldib mulle „Ajaloo ilu”.” Ka ajaloo ilu ilma jutumärkideta meeldib eestlastele eelkõige „arvustustest lähtuvalt”. Tänavune kirekera hargneb „Eesti ajaloo” teise osa teemadel, targutusi on turgutatud siinsegi väljaande veergudel. Tõsi, kõnealust teost on ka mehiselt omaks ostetud. Kas ka loetud, ei tea, ent egas seisukoha kujundamiseks ometi raamatut ennast pea lugema. Kellel selleks aegagi. Kõik on niigi selge. Õige on see, mida me juba teadsime, ja õige on nii, kuidas me seda teadsime. Igasugused kõrvalekalded peajoonest on kuradist. Arvustustest lähtuvalt on eestlase minevikule liiga tehtud. See ei saa nõnda jääda.
Muidugi ei saa. Mu meelest on ajalugusid vaja rohkem kirjutada. Ja ajaloost on vaja rohkem kirjutada. Ajalugu on tänuväärne materjalikogum, millest ka ilma otseselt valetamata annab välja valida mitmesuguseid huvitavaid tõsiasjajadasid, mis põimituna osava sulesepisega loovad vägagi isepalgelisi lugusid. Kui tõesti teadaolevast faktistikust ei piisa, kutsugem appi ilukirjandus. Vabariigi sajandaks sünnipäevaks võiks olla ilmavõrgus ja kaantevahedes piisav hulk ajalugusid, et rahule jääks igasuguse maitsega huviline. Seda enam, et vajadus ajaloo järele võib aegulaiu erineda, ajaloo funktsioonid muutuda. Ei me ette tea, mil ajalugu olema peab pihukirves, mil pihuarvuti, mil muruniidumasin. Kõik munad ühes korvis, kõik ajalood ühes raamatus – see ei ole jätkusuutlik lahendus. Nii nagu igal kilplasel pidi olema oma aken, võiks igal eestlasel olla oma ajalugu. Või tuleks ses suunas vähemasti väsimatult pürgida. Tapelung värskeima väljalaske teemadel võib huvi ülevalhoidmiseks alles jääda, samas kakeluse objekt võiks vahetuda sagedamini.
Ajaloo ilu ilmub inimestele mitmel kujul – eristatavad on dekoratiivajalugu, rekreatsiooniline ajalugu, paraadajalugu, rakenduslik ajalugu. Dekoratiivajaloo ülesanne on võõbata minevik värvikamaks ja vahvamaks, kui see tegelikult oli, rekreatsioonilise ajaloo hõlmas on hea helletada Kungla rahvast ja kuldsest aast mahedas mugavustsoonis, paraadajalugu rõhutagu me võimsust ja vägevust, rakenduslik ajalugu olgu varnast võtta kohe, kui tarvis põhjendada põhimõtteliselt mida iganes. Ma telliksin kohe ühe ajaloo, kust sõjad ja vägivald oleks vahelduseks kõrvale jäetud või vähemalt taustale tõrjutud ning hävitamise asemel loomine esile tõstetud. Saaks näha, kas ja kui palju alles jääb. Igatahes võiks ümber lükata räuklevate ässitajate argumendi „nii on alati olnud”. Tühjagi. Olnud on ka kõike muud, ent tõprategude suurekspuhumine aitab uusi kuritöid õigustada. Otsiks õige ajaloost selle va ilu päriselt üles ega laseks tal uuesti ära kaduda!
Seni hoidkem kümne küünega kinni muistsest vabadusvõitlusest, igavestest vihavaenudest, suurkannataja oreoolist ja kõigest muust, mis aitavad rahvust defineerida. See on raske töö, kuid eks ole rahvus ju pööraselt tähtis asi. Kündkem mornilt, kulm kortsus, tapper vööl. Alati leiab kellegi, kellele lajatada.