Karl Martin Sinijärv: Eksameist ja inimestest
Lugesin rõõmu ja tunnustava muhelusega Lauri Leesi artiklit, kus väärt haridusheeros avaldab arvamust, et riigieksamid on kuradist. Mitte liiga tihti ei ole ma Leesi seisukohtadega lõpuni päri, ent seekord küll. Ma isegi kardan, et asi on hullem, et riigieksamid ei ole kuradist, vaid vägagi inimesest. Kurat oleks mingi elegantsema skeemi kokku joonistanud. See praegune lolluse logistika, kus pitseeritud salatarkusi taritakse kuude kaupa riigi ühest otsast teise nagu bolševikke plombeeritud vagunis, ei saa head nahka toota. Ning teadmiste ja oskuste kontsentreeritud esitamise muut(u)mine sisukast sündmusest kuivaks vormistamiseks tekitab tasapaksu kulgemise hõljujaist-jõlkujaist ummistunud kõrgkoolidesse, kusjuures ei sisenejad ega vastuvõtjad tea päris täpselt, kuhu nemad õieti lähevad või kes neile täpselt tulevad – ja siit kujuneb ka edasine suhtumine.
Olen riigi ja rahva, riigikogu ja rahvakogu vastandamise ohtlikkusest ennegi kirjutanud ning tõesti – riigieksamitest veel hullemad saaksid olla küllap rahvaeksamid. Rahvaeksami tulemusi ei otsustataks vastuste õigsuse, vaid populaarsuse alusel. Ei oleks oluline, kas kaks pluss kaks on neli või neliteist, peaasi et tulemus maha müüa õnnestub. Edasises elus hakkamasaamise seisukohalt võiks mõne eksami muidugi rahvaeksamiks kuulutada, müümise kunsti pole põhjust alahinnata. Riigieksamite tekkides oli üks põhjendus ebaobjektiivsuse vältimine või ideaalis lausa välistamine. On tõsi, et nii mõneski koolis iseseisvalt eksameid tehes eksisteerib ilmselge oht, et eksamid võivad osaliselt rahvaeksamiteks kujuneda. Aastatega kujunenud õp-õp-suhteid ei ole võimalik ülima õigluse hetkel olematuks teha, koolidevahelisi erinevusi samuti mitte. Ning ma ei pea siin sugugi silmas vaid parem-halvem telge. Erinevused olid ja on ja neist tuleb kasu lõigata, mitte lasta neil risuks jalgu jääda. Ka minu ajal võis reaalkooli matemaatika kolmelise tase tähendada mõnes teises koolis vähemalt nelja kui mitte enamat ja reaali viielistel võis kõrgkooli esmakursusel natuke igav olla. Ja mis siis! Esiteks osati ja osataks praegugi selliste asjadega arvestada. Eesti on piisavalt väike, et kui mitte kõiki õpilasi, siis kõiki koole on võimalik „nime- ja nägupidi” teada küll. Teiseks on personaalne topeltselektsioon igal juhul tõhusam kui ühekordne anonüümne – mis mõistagi tähendab sisseastumiseksamite taastamist kõrgkoolides ja igaks juhuks igale poole avalduste andmise lõpetamist.
Koolist välja saamise korraldusest ja vormist märksa tähenduslikum on endiselt see, mäherduse varustuse ja oskusteabega tegelasi koolid väljastavad. Ja siin on seier ikka veel liiga tugevalt tolles servas, kus topitakse algaja inimese sisse teadmisi nagu maisi maksahane sisse, ent seda, mida teadmistega peale hakata, tuleb suuresti vaadata kõrvalt ja juhusele lootes. No ei ole väga oluline, kas algaja inimene on fakte ja valikvastuseid täis tuubitud silmini või kurguauguni, aga kui õnnestub hingamisruumi ka natuke jätta, jookseb kooli haardest pääsenu küllap kaugemalegi. Ja seda eriti ajal, mil teadmised on pidevalt käeulatuses, ent oskuste omandamine võtab endiselt sama palju aega kui vanasti. Mul on karvane tunne, et teadmiste hulga kontrollimisele üles ehitet süsteem toimib üsna samamoodi kui inimesele suurema koguse raha andmine. Kui saata laps ilma peale, raha taskud täis, aga ilma ettekujutuseta, kuidas seda kasutatakse, siis suure tõenäosusega on ta varsti lihtsalt rahast ilma. Riigieksamiteks kõrvade vahele aetud teadmised kaovad sama kiiresti, kui neid ei rakendata. Usutavasti ei vaidle keegi vastu, et kodanik, kellele ulatatakse miljon rahaühikut, kuid kes ei tea üldse, mis sellega peale hakata, on nutusemas seisus kodanikust, kes varustatakse, ütleme, kõigest kaheksasaja tuhandega, ent see-eest alusteadmistega raamatupidamisest, mikro- ja makroökonoomikast ja törtsukese terve mõistusega. Praegune pungestamine teel tarkuse varasalvede juurde aga meenutab mulle toodud näite kontekstis võitlust selle nimel, et äkki saaks rumalukese pangaarvele kanda lausa üks miljon kakssada kaksteist tuhat nelikümmend kolm ühikut ja veel viisteist senti takkajärele. Ometi kehtib niisugusel juhul endiselt tõsiasi, et rahasumma kulumise kiirus ei sõltu summa suurusest. Rakendamata formaalteadmiste kadumise kiirus samuti mitte. Ja kui rahaskeemi puhul võiks kahtlustada kellegi pahatahtlust, soovi mitte jätta lollidele alles nende raha, siis hariduse võimaluste raiskamise puhul kanname lihtsalt sõelaga vett. Et aga välja sõeluda need, kellele haridus võimalikult mitmekesisel kujul külge on hakanud ja kel on eeldusi nakkuda tarkusega ka edaspidi, on vaja rohkem ja erinevaid eksameid. Riigieksamid on paraku mannutav mugavusvariant.
Bilansivõimeline häkker saab alati hakkama, kuid ülejäänud lapsukeste eest paluks paremat hoolt kanda, aitäh.
Ehk tuleks muuta riigieksamite ülesanded sellisteks, et paremaid tulemusi saavad oskajad ja mitte lihtsalt tuupijad?
Olen eelmise kommentaariga igat nõus!
Kirjanikud on tihti (eriti poliitilistes küsimustes) ohtlikud. Nad seavad oskuslikult sõnu ja defineerivad veenvalt. Veenva definitsiooniga loovad illusiooni, et küsimuse seadmine ja küsimuse vastamine on üks protseduur.
Mul on samuti oma normatiivne vaade eksamite peale. Esitan selle ja siis vaatame, kelle oma on mõistlikum.
1. Riigieksameid on vaja selleks, et teha kindlaks, kas õppur on küllaldasel haridustasemel, et olla õigustatud sisenema riigiomasse kõrgkooli järgmisele õpitasemele. Ta on kasulik ka selleks, et tasalülitada põhjendamatu enesepilt ning näidata ära õppuri koht paljudest õppuritest koosnevas pingereas.
Kes läheb edasi õppima mitte teadusepõhiselt, vaid treeningupõhisele alale, sellele riigieksameid korraldada on raiskamine (mis võib olla haridusministeeriumi mõne haru või mõne ametniku seisukohast mõttekas – saab rohkem statistikat, saab rohkem “suhtekorralduslikku” tähelepanu).
(NB Teadusepõhine ja treeningupõhine on siin haridusfilosoofilised mõisted, mitte tavakeelendid.)
2. Riigieksamist on samuti kasu nii kallitele kui odavatele eraülikoolidele, et need saaksid usaldusväärset teavet sisseastujate võimete kohta ja koostaksid oma õppejõudkonda vältides liiga kalleid ülikvalifitseeritud teadlasi, kes õppureil üle pea käivad.
3. Riigieksam on kasulik aktiveerimaks õpetajaskonda ja tuletamaks talle ühte kui teist erialast meelde, mis muidu kompleksõpetajal (nt kehaline kasvatus, füüsika, usundilugu!) meeles ei püsi või ei olegi kunagi meelde jõudnud.
4. Riigieksam kooli headuse hindajana on kasulik sedakaudu, et näitab, kui suur protsent selle kooli lõpetajatest söandas valida endale riigieksamid ja kui suur protsent lõpetanuid saavutas tulemuse, mis õigustab kõrgharidusõppesse sisenemist. (Olen teadlik, et Eesti seaduses nii ei ole. Aga Šoti omas umbes nii on!)
5. Riigieksamite sooritamise tase näitab väga palju selle inimese kohta. See näitab inimese võimeid, mis koosnevad tema intellektist, mälust, tähelepanust, tahtest, püsivusest, kohusetundest, püüdlikkusest. (Loomulikult ei arva ma, et loomingulistel aladel edenemiseks peab kasutama riigieksamiga mõõtmist. Kuid üsna samuti ei arva ma, et ajakirjanduslik kirjutamine või ka arhitektuur on loominguline ala, mille suhtes on vaja rakendada sama laadi individuaalseid mõõdupuid kui maalimise või heliloomingu alale siirdujate puhul.)
Järeldan, et minu normatiivne vaade on õige mitmes punktis kirjaniku omaga vastuolus ja arvan, et pigem on neis punktides õigus minul kui temal.