Klassikalise balleti õpetamise ja õppimise pahupool

Miks lapsed, kes lähevad balletikooli õppima silmade särades, lahkuvad sealt sageli muserdatuna? Kas balleti õppimine peabki olema ränk ja piinarikas töö või saaks lastele seda elukutset õpetada ka kuidagi teisiti?

Hoolimata sellest, et klassikalise balletiga tegeldakse Eestis ammu (1918. aastal avati E. Litvinova balletistuudio, 1946. aastal Tallinna koreograafiline kool), ei ole keegi uurinud, mida halba on balletikoolide õpilastel ning sealt eri põhjustel lahkuma pidanutel öelda.

Tulevased balletiartistid õpivad eriala üheksa aastat ja seda juba lapseeast saati (vanusepiirid u 10–19 eluaastat). Klassikaline ballett ei ole lastepärane ja loovust arendav ning on füüsiliselt väga raske. Samas ei ole Eesti balletikoolide õppekavades õppeaineid, mis annaksid õpilastele teadmisi oma kehast ja selle funktsioneerimisest, tantsupsühholoogiast, tantsumeditsiinist, anatoomiast, kinesioloogiast. Seetõttu peavad erialaõpetaja teadmised olema ulatuslikud, sest mainitud teadmisteta ei ole tantsu võimalik õpetada tõhusalt, ohutult ja valutult. Ei ole uuritud, kas Eesti õpetajatel need teadmised on.

Füüsiliste eelduste tähtsus

Seoses balletile sobilike kehaliste eeldustega on liikvel anekdootlik lugu, kuidas lapsevanem, kelle laps balletikooli sisse ei saanud, küsinud direktorilt, mis ta lapsel siis viga oli. Vastuseks kõlas: tal ei olnud viga midagi. Lihtsalt sissesaanud olid eriliselt pikajalgsed, „lahtised” – „en dehors”, „ülepaindes” jne. Samas on sissesaanute kohta võimalik öelda ka, et nad on väljavalitud, kes vastavad klassikalise balleti parameetritele. Väljendusrikkusele ja loomingulisusele viitavad omadused ei pruugi lapses kohe nähtavad olla ja ega vastuvõtukomisjon püüagi neid avastada. Kehalised parameetrid on nähtavad ja määravad ning nende põhjal balletikoolidesse valitaksegi.

Balletikooli astudes on laps oma valiku tulevase eriala suhtes teinud, tihti on ta nõustunud vanemate valikuga. Ta on siis teismeliseea alguses (umbes 10-aastane). Kui vastuvõtukomisjon on sisseastuja kehalised parameetrid aktsepteerinud, asetatakse ta seisma esipoolega tugipuu suunas. Töö algab: jalad esimesse positsiooni, täistald maha, tuharalihased sisse, kõht sisse! Loov ja mänguline? Ei. Arendav? Jah, eeldusel, et õpetaja teadmiste hulgas on kohta nii anatoomiale, kinesioloogiale, tantsumeditsiinile, psühholoogiale kui loomulikult ka klassikalise balleti metoodikale.

Klassikalise balleti õpetamise puhul võib tunduda, et see on õpetaja tahtele allutamine – nii ja ainult nii! Tähtis on, kui täpselt, nõudlikult ja samas delikaatselt ning õpilasekeskselt õpetaja seda teeb. Suurepärase tulemuseni jõuabki ainult siis, kui õpilane on aru saanud ja vajaliku iseenese keha peal avastanud. Kümneaastasele ei ole see kerge. Olen kindel, et klassikalise balleti õppimise meetod peab juba algklassides (praktilise õppega samal ajal) sisaldama võimalust omandada teadmisi oma kehast, tema liikumisvõimalustest, lihaskondadest jne. Tööprotsess ja klassikalise balleti omandamine oleks õpilase jaoks nii arusaadavam, tõhusam ja ohutum.

Balletikooli õpilane omandab tavaliselt vaikides. Rahvasuugi ütleb, et laps räägib, kui kana pissib … Õpilased tõepoolest ei küsi mingil põhjusel üle/järele, vaid järgivad õpetust, vaadates (kuidas õpetaja ette näitab) ja kuulates (mida ta räägib). Mul on selline kogemus seoses enesetäiendamise-stažeerimisega klassikalises balletis ja karaktertantsu õpetamisega samas koolis. Küsimine kuulub aga lapsepõlve juurde.

Rõõm õppimisest

Laste tantsustuudiotes, kus klassikalist balletti õpetatakse nn toetava tantsuõppeainena, lähenetakse klassikalise balleti õpetamisele mänguliselt (nt plié sooritus on mängu käigus kükitamine, ennast väiksemaks tegemine jne). Balletikoolis ei ole selline mänguline meetod küll õigustatud, aga et balletitunnis mänguelement puudub, sisaldavadki balletikoolide erialatunnid algklassidest alates endas ainult täiskasvanulikku tööd. Samas ei tohi lastelt ära võtta rõõmu, mille lapsekeskne väljund on mäng, ja tuleb otsida võimalikke ja tõhusaid kooslusi.

Erilisel kohal balleti õpetamises ja õppimises on ohutu harjutamise nõue (Safe Practice). Ohutus sõltub ennekõike õpetajast. Praktiliselt sisaldab mõiste endas füüsilist ohutust ning intellektuaalset ja emotsionaalset heaolu (õpetaja tunneb õpilaste kehalisi eeldusi ja arvestab nendega; ta omab väljaõpet andmaks esmaabi, kuid oskab õpilasi hoida vältimaks traumasid, sealhulgas nn väsimuse ja ületöötamisega seotuid; ta ei pärsi oma märkuste ja sõnadega õpilaste tahet õppida jne).

Minu läbi viidud ankeetküsitluse põhjal selgus, et vastanud peavad valu, ülekoormustraumasid ja veriseid varbaid normaalseteks ja erialaga kaasnevateks nähtudeks (anonüümne ankeetküsitlus 2009). Valuga (nii kehalise kui ka hingevaluga) ei pea harjuma.

Kui väljapoolsus puusaliigestest ja varbasirutus on kaasasündinud omadused, mille vastuvõtukomisjon ka ära fikseerib, siis proportsioonid ja haprus lapseeas ei tähenda, et lõpuklassides on need säilinud. Õpiaeg hõlmab ka ju teismeiga ja kehamuutused selles eas kuuluvad normaalse arengu juurde. Vestlusest ühe Eestis tunnustatud varieteeartistiga, kes on lõpetanud Tallinna balletikooli, sain lisakinnitust ankeetküsitluse vastustele: kilode lisandumine puberteedieas ei ole balletikoolis soovitav (anonüümne vestlus 2008). Õpilasel võib puberteedieale loomulik ja balletile ebasobilik keha muutumine ja tüsenemine tekitada stressi. Kehakaalu tõusuga kaasnevat õpetajate halvustavat suhtumist olen ise kogenud 1970-ndate alguses. Jah, juba Noverre määratles, milline peab olema klassikaline tantsija, ja ülekaalulisuse võimalikkust ta ei maininud …

Balletikoolide õpetajad peavad ülekaalulisuse teemat tingimata puudutama – kasvava õpilase keha ei võta treeningprotsessis lisakilosid tagasilöökideta kanda, traumade võimalus suureneb ja õpilase edasine areng on küsitav. Kui kaal ei luba aga tehniliselt areneda, tuleb koolist lahkuda. Ka meie balletikoolides on teada juhud, kus lahkumise vältimiseks on õpilased hakanud end näljutama.

Õpetaja peab lisakilodest rääkima delikaatselt ja teadmisega, et keha areng ning muutused (sh tüsenemine) selles eas on normaalsed. Esikohal võiks olla õpilane, mitte klassikaline ballett ja lahendusi peab otsima asjale just nii lähenedes.

Ankeetvastuses märgiti põhjuseid, miks on õpilastel tulnud koolist ära minna: kaaluprobleemid (üks jaatav vastus), klassikalisele balletile mittevastavad eeldused (4), väljapoolsuse puudulikkus (2); mittesobilikud proportsioonid (1). Mõni kasvab balleti jaoks liiga pikaks, teine jääb liiga lühikeseks. Sõbra koolist väljalangemine tekitab stressi nii jääjale kui minejale.

Tähtsaim füüsiline eeldus on väljapoolsus puusaliigestest. Kui õpilasel seda ei piisa, ei ole võimalik sooritada harjutusi klassikalise balleti nõuetele vastavaid. Jällegi peab õpilane lahkuma. Kui teada aga, et nt väljapoolsus puusaliigestest on suures osas kaasasündinud, peaks olema võimalik juba vastuvõtukatsetel puudujääki täheldada ja õpilast kooli vastu mitte võtta. Lapse pettumine oleks väiksem võrreldes tõdemusega paari aasta pärast, et ta ikkagi ei sobi balletikooli.

Kui näitlejad, ooperilauljad, pianistid omandavad eriala kõrgkoolis, siis balletiartistiks õppimise aeg möödub ennekõike lapse- ja teismeeas. Balletikoolist lahkujad on lapsed või teismelised. Arvan, et koolist lahkuma pidanud ja läbi raskuste kooli lõpetanud teavad senini ainult ise, mida on neil tulnud üle elada.

Särasilmade kustumine

2009. aasta septembris viisin läbi väikesemahulise ankeetküsitluse. Vastasid olid neli 2009. aastal Tallinna balletikooli lõpetanud neidu, kellest ükski ei saanud tööd Eesti balletiteatris. Küsimustikus oli 28 küsimust etteantud vastusevariantidega ja võimalusega lisada oma arvamus.

Vastustest saadud teave tegi murelikuks. Unehäireid esines kõigil vastanutest; valu peeti balletiõpingutega kaasnevaks normaalseks nähuks (neli jaatavat vastust); valu olid tundnud kõik vastanud; veriseid varbaid peeti erialaga kaasnevaks nähuks (3); õppeajal kaasnes hirm, et nad ei saa hakkama ja neid võidakse koolist välja visata (2); koolist oli ära pidanud minema vastanute lähedane sõbratar või sõber (3).

Valudest märgiti peavalu (2), lihasevalu (4), seljavalu (1) „lihtsalt” traumasid või ületöötamisest tekkinud valu (2).

Nüüd on Tallinna balletikooli direktor priimabaleriin Kaie Kõrb. Ta on aastaid tagasi intervjuus öelnud: „Kui vaatad neid pisikesi balletikooli lapsi, kes ka Estonias kaasa teevad, siis neil silmad säravad ja nad on huvi täis. Aga ilmselt toimub mingi murrang ja vanemates klassides vaimustus ja andumus kaob. /…/ Miks need särasilmad kustuvad?”

Võib oletada, et särasilmad kustuvad, sest lapsed omavad lootust olla balletilava Tuhkatriinud ja printsid, aga õppetöö käigus selgub, et neist tulevad rühmatantsijad (kindlasti on mõned õpilased selle võimaluse üle õnnelikud) või ei tule sedagi. Võib minna ka nii, et balletikooli 5. klassis on õpetajad juba andnud õpilasele märku, et see saab olema viimane aasta selles koolis.

„Särasilmade kustumine” võib olla seotud ka konkurentsiga, millega balletikooli õpilane puutub kokku juba lapseeas: kellele missuguseid tantsunumbreid kevadkontserdil teha usaldatakse. On olemas võimalus, et õpilastel alandatakse klassikalise balleti hinnet seoses kehakaalu suurenemisega või/ja neid ei rakendata lavapraktikas. Tekib tõrjutustunne, millele võib lisanduda nt tahte- ja motivatsioonipuudus. Halva meeleoluga on aga keeruline (kui mitte võimatu) teha kehaliselt ja emotsionaalselt nii rasket tööd, kui seda on klassikalise tantsu õppimine.

Balletikoolides läheb õpilaste põhitähelepanu erialale – klassikalisele balletile. Selle õppimine peab õpilase jaoks olema nii turvaline, kui vähegi võimalik. Õpilastel peab olema väga palju tahet, et füüsilise ja vaimse koormuse, füüsiliste traumade ja hingevalu juures oma eesmärgi suunas minna. Õpetajate tarkus, delikaatsus, headus ja armastus annavad jõudu vastu pidada.

Valuga ei pea leppima

Rahvasuu ütleb, et igaüks on oma õnne sepp. Kas ikka on? Õpetajad peavad endale aru andma, et noorte psühhofüüsiline tervis on suuresti nende kätes. Tantsu õpetamises ja õppimises läheb aastaid, enne kui õpilane täpselt aru saab, suudab ja omandab. Soovitud tulemuseni jõuab siis, kui õpilane on aru saanud, sest alles siis saab areneda. Teadmised anatoomiast, kinesioloogiast, psühholoogiast, eri vanuseastmete pedagoogikast, tantsumeditsiinist peavad saama klassikalise balleti õpetaja pagasis endastmõistetavateks teadmisteks. Oma õnne sepaks saab tulevane tantsija olla siis, kui tema õpetajate teadmised-oskused on olnud väga heal tasemel ja edastatud täpselt, meetoditel, mis konkreetsele õpilasele sobivad. Kui õpilasele on antud eneseusku, tema isikupära on märgatud, hoitud ja arendatud, tema psühhofüüsiline tervis on korras, siis on sepa kohustused sepaselli ees täidetud.

Ja valuga ei pea leppima.