Kaja Kärner: „Kristi elab Reykjavikis …”
„See vaevalt aastane tüdruk siin pildil mu süles on kasvanud ilusaks nooreks naiseks ja läheb nüüd välismaale mehele,” kirjutab ajakirjanik Kaja Kärner. Foto on tehtud 1983. aastal.
Mind kutsuti pulma.
See vaevalt aastane tüdruk siin pildil mu süles on kasvanud ilusaks nooreks naiseks ja läheb nüüd välismaale mehele.
Mu ristitütar käis talvel tutvustamas oma tulevast – pikka, brünetti ja sportlikku, pooletunnise kohtumise põhjal otsustades töökat ja tõsise ellusuhtumisega meest. Iga (risti)ema süda peaks rõõmust hüppama, kui laps on leidnud endale kaasa, kellele pole midagi ette heita. Peale selle, et temaga koos kolib veel üks noor naine püsivalt Eestist ära.
See siis mind häiribki?
Katsun endale sügavale hinge põhja vaadata ja küsin, kas ma olen midagi tegemata jätnud või valesti teinud, et põlvkond nooremaid, mu oma sugulasi, ei taha Eestis elada?
Vastupidi, seisin koos teistega Balti ketis, et pääseda raudse eesriide tagant, ja toetasin Euroopa Liitu minekut, et saaks maailmas vabalt ringi liikuda. Aga et nii paljud, noored eriti, siit üldse ära lähevad … Vaatan seda mustvalget ja aastatega hägusamaks läinud fotot veel kord ega saa ikka aru, mis valesti läks.
„Ja kui meil lapsed sünnivad, siis ma õpetan neile eesti keelt. „Mõmmi ja aabits” ja „Hunt kriimsilma üheksa ametit” on juba valmis ostetud,” lohutab ristitütar. Ja mul pole südant tema käest küsida, mis siis saab, kui lapsed Mõmmi-east välja kasvavad. Mis siis võõrsil eestlust toidab?
Pole kahtlust, et sellest noorest eestlannast saab kord kaugel maal oma lastele hea õpetaja, ta on selleks ju õppinud. Mäletan, millise õhinaga ta ülikooli lõpetamise järel ühte väikelinna õpetajaks läks; kuidas ta kõige raskematest peredest pärit ja kõige kehvemini edasi jõudvate õpilaste klassi pandi juhatama, sest koolijuhi arvates oli see värskelt diplomeeritud ja rikkumata närvidega neiule parim koht. See oli aeg, mil raadiojaamadest tuli tihtipeale lugu depressiivsetest väikelinnadest, kus „… keldripoodides on jube kõrged hinnad ja õhtul pole kuhugile minna”.
Nüüd, aastaid hiljem on raadiote muusikalistide lemmik Kristi, kes „…elab Reykjavikis, pakkis kohvrid, lihtsalt läks”. Kas nendest lugudest võib otsida põhjuse-tagajärje seost? Mõttes aimub, et justkui võiks.
Võib-olla läheb kõik veel hästi, katsun ennast lohutada, kuigi ei tea täpselt, mis see hästi võiks olla. Kas see, et välismaalasest mees soostub oma eestlannast naisega siia kolima? Või see, kui koduigatsus mu ristitütrest lõppude lõpuks võitu saab ja ta ise tagasi tuleb? Või see, et armastus võidab kõik ja teda ootab õnnelik pereelu pika demokraatiatraditsiooniga „valmis” riigis?
Ma ei mäleta, kuidas ma kolmkümmend aastat tagasi ette kujutasin, milliseks minu, selle väikese tüdruku ja Eesti elu kujuneb. Aga nii see vist küll ei pidanud minema, ohkan fotot sahtlisse tagasi pannes.