Margus Tsahkna: Ütlemata jäänud aitäh
Foto on tehtud 1997. aastal Tartu tudengite volbrirongkäigus. Margus oli siis korp! Sakala seenior ehk esimees.
Räägin loo oma ajalooõpetajast Silver Mägist, kes mind ja mu klassikaaslasi palju mõjutas ja kellele olen õpetuse eest kõvasti tänu võlgu. Suuresti Silveri mõjutusel võtsin sihiks õppida ülikoolis ajalugu või juurat. Silver põles nii ereda leegiga, et suri paar aastat tagasi üsna noore mehena. Aitäh jäigi talle ütlemata.
1988. aastal tuli Silver ülikooli viimase kursuse praktikandina Tartu 7. keskkooli, praegusesse Karlova gümnaasiumi ja jäigi meile tööle. Temast sai õpetaja täpselt siis, kui vanad ajalooõpikud enam ei kõlvanud ja uusi veel polnud. Seni õpetatud ajalugu polnud õige ajalugu. Silver hakkas meid õpetama õpikuteta. Tal oli tohutu palju enda koostatud materjali, mis olid täis Eesti asja. Silver suutis imetlusväärselt haaravalt õpetada 11–13-aastastele poistele nii Eesti kui ka kogu maailma ajalugu, ikka läbi Eesti riigi prisma. Arutasime poistega Eesti teemadel palju, nii tunnis kui ka pärast tunde. Panime kokku isegi mälumänguvõistkonnad ja osalesime veel ülikooli ajalgi linna meistrivõistlustel ja ülikoolidevahelistel meistrivõistlustel mälumängus.
Alguses aga panime noore praktikandi tõsiselt proovile. Meil oli kõige raskem iga ja kes tol ajal ikka nii väga ajalugu õppida viitsis. Ega Silver loomult eriti kõva enesekehtestaja olnud. Tegime poistega talle igasugu tükke, aga ühel hetkel suutis ta sellest üle olla ja teha ajalootunni meile haruldaselt huvitavaks. Lõpuks ootasime tema tundi väga.
Kuna õpikut polnud, konspekteerisime nagu ülikoolis. Ma ei tea, kui täpselt tema õpetus vastab tänapäevastele õppekavadele, aga teist nii võimast tundi kui ajalugu polnud. Silver selgitas seoseid, analüüsis, miks olid ja on asjad nimelt nii, ja tal endal läksid seejuures silmad põlema. Arvan seni, et väga reguleeritud õppekavasid polegi vaja. Olen kogenud, et kõige olulisem on tööd südamega tegev, oma eriala armastav õpetaja, kes suudab teha aine õpilastele kütkestavaks.
Tollal toimus Eestis pidevalt tähtsaid üritusi, alates muinsuskaitsepäevadest Tartus. Mäletan, kuidas me 1991. aastal 13–14-aastastena analüüsisime klassis jooksvalt päevasündmusi. Tundsime, et oleme ajaloo tegemise juures. Kui ülemnõukogu võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni, juhtus meil olema ajalootund. Silver viis meid õpetajate tuppa televiisorist otseülekannet vaatama, kuidas Eesti iseseisvuse taastamine välja kuulutati.
Minu jaoks on senimaani suursündmus, et meil õnnestus Saksamaade ühinemisürituse ajal olla poistekooriga Saksamaal. Olime kahe suure bussiga – üle 70 poisi ja neli dirigenti. Koorijuhid otsustasid, et nii suure sündmuse puhul sõidame Berliini. Kõik tahtsid Brandenburgi väravatest läbi minna. Mäletan, kuidas mitusada meetrit enne Brandenburgi väravaid tõusid jalad õhku, rahvavool lihtsalt kandis mind edasi ja väravatest läbi.
Saime tänu Silveri õpetusele väga hästi aru, kus me oleme ja mida see hetk tähendab. Meil olid Eesti lipud kaasas, et öelda maailmale – meiegi tahame vabaks saada. Nii BBC-s kui ka CNN-is näidati, kuidas me pressilava ees Eesti teemale tähelepanu tõmbasime.
See keeruline aeg oli meie rahvale samasuguse ajaloolise tähendusega nagu Vabadussõda. Mäletan, kuidas putši ajal möödusid mu kodutalust Valga poolt tulevad tankid. Saime Silveri ja poistega kokku ning arutasime tundide kaupa 1939. aasta sündmusi ja seda, mis nüüd toimub …
Tähistame senimaani oma poiste seltskonnaga igal aastal 2. veebruaril Tartu rahu aastapäeva. Tegime sellega algust juba 1990. aastal, tükk aega varem, kui Tartus seda avalikult tegema hakati. Panime lipsud ette ja läksime kohvikusse. Meie jaoks oli see Eesti riigi aluspõhi. Tänapäeval tundub see võib-olla pateetiline jutt, Eesti vabariik näib nii iseenesestmõistetav.
Silveri räägitust on mul praegugi palju kasu, näiteks Eesti-Vene piirilepingu küsimuses. Olen küll hiljem õppinud rahvusvahelist avalikku õigust ja paljut muud, aga Silverilt pärineb arusaamine, millised on Eesti suhted Venemaaga ajalooliselt olnud.
Silveri sarnaseid õpetajaid on õnneks veel, ma tunnen neid. Näiteks Margus Maiste Haapsalus, kes ütles väga huvitavalt eesti muistset vabadusvõitlust puudutava uue ajalookäsitluse kohta: raamatus võib kirjutada ükskõik mida, mina õpetan ikka nii, nagu õigeks pean. Arvan, et ka tema on üks neist õpetajatest, kes suudab õpilased käima tõmmata.
Kahjuks ei öelda neile õpetajatele tavaliselt aitäh. Alles aastaid hiljem mõistad, kui palju sa sellelt õpetajalt eluteele kaasa said. Head sõnad jäävad väga tihti hiljaks. Silveri matustel mõtlesin, et aitäh jäigi ütlemata. Loodan, et seda lugu lugedes tuleb Silver kellelegi meelde ja mõttes öeldakse talle aitäh.
Margus Tsahkna jutu kirjutas üles Meeli Parijõgi