Mida kõneles vene taat ehk Mis on Eestis rõõmustavat?

21. juuni 2013 Aarne Ruben kirjanik - Mida kõneles vene taat ehk Mis on Eestis rõõmustavat? kommenteerimine on välja lülitatud

Praegu, mil ma neid ridu kirjutan, on rahvusraamatukogus alustanud tööd konverents „Poliitiline korruptsioon Eestis – VEB-i fondist Ärma taluni”. Ometi ei ole Ärma talu mitte korruptiivne ettevõte, vaid rahvusluse muuseum.

Vaatleme Halliste kihelkonna mustakaabulisi tegelasi veidi laiemas ajaloolises perspektiivis. Ajaloolise Aliste üks osa oli Abja vald, kuhu kuulub ka meie presidendi kodu. Siinsed talupojad koondusid omal ajal põllumeeste seltsidesse, aktiivselt tehti annetusi Aleksandrikooli asutamise heaks. Telliti Sakalat ja Eesti Postimeest, ärksamad maamehed lõid kaasa laulukoorides ja hakkasid kirjameeste seltsi vanavarakorjajateks. Juba varsti pärast I üldlaulupidu oli just Halliste kihelkonna käes absoluutne Eesti rekord: Eesti Aleksandrikooli asutamise heaks annetati siin 18 kopikat inimese kohta. See näitas, et siin oli pärisperemehi, kes tahtsid oma tulevikus päriseks ostetud põldudele haritud jõudusid.

Vaadeldes president Ilvese poliitilist tegevust, näeme kohe, et tema sõnum on suunatud paiksele eestlastest elanikele ja mitte näiteks Lasnamäe venelastele. Kui 2006. aastal rahvakogu kogunes, ilmus Ilves Estonia teatri ette Mulgi kuues, traditsioonilise kikilipsu asemel aga kandis kahte hoburaudsõlge, mis särgikaeluse kokku sidusid. Hoburaudsõlg oli noorema rauaaja (9. sajand – 13. sajandi algus) tüüpiline ehe niihästi meeste kui naiste puhul. Selle iidse ehtega annab Eesti juht mõista, et me ei ela siin mitte esimest päeva ega ole Vene sõjaväe tuulehoost siia veerand sajandit tagasi pühitud kesvaterakesed, vaid et meie juured on end juba päris sügavale ajanud. Mõnes metsatalus leidub asju ajast 5–10 põlvkonda tagasi ja see näitab siinse asurkonna äärmist paigatruudust.

Ajalooliselt ei ole päris kindel, kas Halliste kihelkonna esindajale Mulgi kuub sobib. Halliste kuulus talude päriseks ostmise aegu Pärnumaa alla. Mulkide ajaloolised kihelkonnad, nagu Otto Wilhelm Masing neid loetles, olid Viljandi, Põltsamaa, Pilistvere, Viljandi-Jaani, Kolga-Jaani, Paistu, Tarvastu ja Helme. Et Halliste on mulkide alale saanud, on eksitus.

Pronksiöö järel lugesin Vene internetifoorumeid, kus arutleti eestlaste poliitiliste sammude üle. Siinkohal ei hakka ma arutlema tollaste otsuste tagamaid, kuid mu tähelepanu paelus üks arvamusavaldus. Keegi vene soost noormees kõneles meie kohta: „Minu taat võitles rindel ja ütles ikka, et kahju, et eesti mehi ei tapetud maha viimse meheni, see ussisugu peaks hävinema.” Niisugune tuuslarisajatus paadunud vaenlase poolt teeb meile ainult au ja paitab veelgi meie-tunnetust.

Eestlaste meie-tunnetus kosub võimsalt, kui mõtleme, kuidas käis näiteks Aleksandrikoolile annetamine vanal ajal. Halliste kihelkonna pärisperemees leidis, et tal on paarkümmend rubla vaba raha. See tuleks viia seltsimajja kooli abikomitee saadiku kätte – talus oli poegi kasvamas ja need pidid tulevikus kõrge kooli peale saama. Ja mis kõige tähtsam – eestikeelse kooli peale. See oli tol ajal ennekuulmatu ja pani ühe eesti südame kiiremini põksuma. Seda raha ei varastatud ära mitte kordagi, mitte kusagilt. Rahvas teadis täpselt, mida ta teeb. Hurt ässitas veel takka: „Pangem siis, armsad Eesti vennad, oma nõud kokku, olgu nad siis suured või pikukesed. Ja ehitagem üheskoos Aleksandri-kooli.”

Võib-olla triikis talunaine annetajamehe „sidi kaelarättikot” eelmisel õhtul õige hoolikalt. Peremees ise pani end pühapäevariidesse ja läks seltsimajja annetama, valides selleks välja oma parima hobuse. Tol ajal öeldi selle kohta: „lähen konvendi pääle”, lähen vallavanema ja vöörmündritega kõnelema. Seal oli muidugi annetajaid teisigi ees, ja kui oli kallis laupäeva õhtu, siis mindi suurt tegu kõrtsi sisse õnnistama. Kõrtsis vaatasid mõned ärksamad muidugi järele, ega mõne kohaliku kandi mõisniku tembud ole Eesti Postimehe „Naljatilkadesse” hammaste irvitamiseks välja pandud. Muidugi arutati teisigi Eesti Postimehe heade kirjutajate lugusid, mh Järva Mardi, ausa eesti rahva sõbra jt.

Muidugi tekib nostalgia aegade järele, mil dr Kreutzwald veel ravis või laevaühisuse Linda aurulaevad Läänemerd kündsid. Niisugust nostalgiat võiks aga ravida olukord, kui meil ikka veel jätkub üdini Eesti poliitikuid, mitte aga vene valijagruppide edu taotlejaid. President Ilves, kelle suguvõsa omandusse kuulub Ärma talu kirjade järgi juba 1763. aastast saadik, on just selline. Meil on vaja inimesi, kes hoiavad oma maast kinni. Et kellegi suguvõsa on 300 aastat ning enamgi siin olnud, on positiivne näitaja. 1573. aastal Tartust Tatarimaale küüditatud eestlased pidasid endid ka alguses maarahvaks. Kuid juba ühe põlvkonna järel ilmsesti väsis eesti meel sealkandis. Praeguseks ei ole neist seal enam kedagi eestlastena alles, viissada aastat on teinud oma töö. Nii on üldse meie rahvaga: esimene põlv diasporaas tunneb muret, kas ikka jäädakse eestlasteks. Muidugi ei jääda! Võõral maal! Järgmistel aga pole sellest enam muret. On väga raske Ameerikas eesti meelt säilitada, kel see on õnnestunud, see on kangelane.

Isegi kui president ei ole mulk, on ta ometi meie president.