Päev Kuristu talu loomaaias

21. juuni 2013 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Ühel päikesepaistelisel juunihommikul sõitis Tallinna Lille lasteaia pere täies koosseisus – kõigi nelja rühma, ka sõimerühma lapsed, õpetajad ja õpetaja abid – Ääsmäele Kuristu tallu miniloomi vaatama. Lasteaeda jäid ainult kokad, et laste saabumise ajaks lõunasöök valmis keeta.

Tallinna loomaaias on suurem osa lapsi õpetajate või vanematega käinud, taluloomi aga mindi vaatama esimest korda. Kõik olid silmanähtavalt elevil. Lastel oli kodust loomadele külakostiks kaasa võetud porgandi-, kapsa-, õunalõike ja leiba. Kuigi bussisõit ei olnud pikk, sest Ääsmäe asub Tallinnast umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel, proovis nii mõnigi mudilane bussis järele, kuidas kaasavõetud toit maitseb. Õpetaja Lembi Berkman ütles naerdes, et hoiatas vanemaid igaks juhuks ette, et toidukotid võiks kaasa pakkida sellise arvestusega, et lapsed tee peal ka ise kotist näksida saaksid. „Meil on harilikult ikka nii, et niipea kui lasteaiast välja läheme, on lastel kohe kõhud tühjad.”

Tervita Jänku-Jutat!

Kuristu talu perenaised Reet ja Kristiina Lindus olid külalistel juba väraval vastas. Et saabujaid oli palju – 67 last ja täiskasvanud lisaks –, otsustati loomad üle vaadata kordamööda: alguses kahe vanema, seejärel kahe noorema rühma lastega. Teised mängisid samal ajal mänguväljakul.

Noorperenaine Kristiina ees, lapsed järel, mindi kõigepealt küülikute juurde. „Alumistes puurides elavad hiidküülikud, üleval kääbusküülikud, ja mõned on ka päris tavalist mõõtu,” jutustas Kristiina. Ta tegi värava lahti ja lubas anda jänkudele ämbrisse valmis pandud võilillelehti ning laste endi kaasa võetud toitu. Seda ei lasknud lapsed endale kaks korda öelda. „Aga lepime kokku, et sõrme keegi puuri ei pane, sest küülik arvab, et see on ka porgand.” Selle peale kostis lõbusaid naeruturtsatusi.

Kuristu talu küülikutel on ka nimed. Jussik, Lordi, Joosep, Kusti, Valter, üks väike jänes, kellel nimeks Nänes, lugesid lapsed siltidelt. Nimele lisaks on sildil kirjas looma sünnipäev.

„Minu vanaema palus tervitada Jänku-Jutat, tema enda nimi on ka Juta,” ütles üks kavala näoga poiss.

„Vaat kui tore! Kust su vanaema teadis, et meil on siin üks Jänku-Juta?” oli Kristiina üllatunud.

„Vanaema lihtsalt arvas, et äkki on,” rõõmustas väikemees ja siirdus, porgand käes, Juta-nimelise jänese puuri poole.

Lobamokad kalkunid

Kuidas loomad endale nimed said? „Lapsed panid,” muheles vanaperenaine Reet. „Minu lapselapsed ja need lapsed, kes meil külas käivad. Vahel kirjutan lausa üles, et meelest ära ei läheks. Küülik Valter sai nime ühe väikese poisi Valteri järgi, kes meie mängutoas oma sünnipäeva pidas. Ta palus, et tädi, pange sellele jänkupoisile minu nimi. Panimegi. Nüüd on ta koos vanematega mitu korda vaatamas käinud, kuidas Valter elab. Kitsetüdruk Lillile panid nime ühe lasteaia lapsed. Praegu polegi meil ühtki vastsündinud loomalast, kes nime ootaks.”

Linde on talus nii palju, et neile pererahvas enam nimesid panna ei jõua.

Kuldfaasanitest on üks värviline ja kaks pruunikirjud.

„Mis neil vahet on?” küsis Kristiina.

„Need on kaks eri sorti,” arvasid lapsed.

„Ei ole õige.”

„Üks on isane, teised emased,” pakkus keegi. „Just. Linnu- ja loomariigis kipubki olema nii, et välimuselt ilusam ja uhkem on isa, tagasihoidlikum ema,” seletas Kristiina.

„Aga kus nende lapsed on?” tahtsid mudilased teada. Kristiina näitas, et üks emaslind on pesal ja haub. „Ta on juba kümmekond päeva pesal istunud, teist samapalju läheb veel ja siis koorub kümme tibu. Vahepeal tõuseb ema pesalt, keerab ja sätib mune nokaga ühele ja teisele poole, et need kõik võrdselt soojust saaksid.”

Kristiina selgitas, et ka emahani haub parasjagu poegi välja, ja kuna isahani on tõre ja kipub kõiki näpistama, on haned eraldi aiakesse pandud. Küll aga nägid lapsed eri tõugu parte, kanu, kukkesid, tibusid ning isegi nandusid ja paabulinde.

Kalkunite juurest ei raatsinud lapsed ära tullagi. Küllap seepärast, et kalkunid on suured lobamokad ja lausa naudivad lastega suhtlemist.

Julged ja jutukad kalkunid olid laste ühed lemmikud.

Julged ja jutukad kalkunid olid laste ühed lemmikud.

Hinnasiltidega notsud

Musta Vietnami rippkõhtsea Ossi tara juures soovitas Kristiina ettevaatlik olla, sest Ossi on kuri. Isegi talu koer, kes seaga vahepeal sõbrustas, kartvat teda. Aga Ossi lösutas sel palaval päeval oma kuudis ja põrnitses sealt lapsi pahura näoga.

See-eest olid pooleteisekuused koduseapõrsad väga sõbralikud ja seltsivad. „Nad on ka hästi ulakad ja neil on sama teravad hambad nagu koerakutsikatel. Kui ühele pai teed, vaata, et teine sind samal ajal ei naksa,” soovitas vanaperenaine. Ta meenutas, kuidas linnalapsed notsude kõrva küljes olevate numbrite kohta ütlesid, et näe, neil on hinnasildid küljes. Ja kui perenaine kanapesadest võetud munadega laudast välja tuli, imestanud üks laps, et munad ei olegi karbis.

Kui Kristiina pani ette minna kitsesid ja lambaid vaatama, märkas keegi, et väike Albert ongi juba peaaegu teisel pool aeda kitsede juures. „Tule sealt kohe ära, Albert, kuhu sa ometi ronid,” sai poiss õpetaja käest noomida.

Lapsed tegid tutvust kääbuskitsede Nele, Liisa ja Lilliga, sokupoiste Tõmmu ja Nukiga ning kääbuslammaste Tiku, Taku ja Gitega. „Tee pai, katsu, kui paks kasukas neil on,” soovitas Kristiina. „Ouessanti kääbuslambad on maailma kõige pisema lambatõu esindajad. See keerdus sarvedega on lambaisa, jäär. Pisikesed talled on kõik enam-vähem ühekuused.”

Osa lapsi olid jõudnud juba miniponide juurde. „Ponile anna leiba peo pealt, hoia käsi sirge ja sõrmed koos, siis ta võtab sealt oma pehmete mokkadega,” õpetas Kristiina. „Pai võib neile ka teha. Aga pidage meeles et hobusele ja ponile ei tohi selja taha minna. Kui ta ehmatab, lööb tagajalgadega.”

Kuristu talu väikese loomaaia esimesed loomad olidki ponid. Vanaperenaine Reet rääkis, et kuna tema lastel maavanaema ega -vanaisa ei olnud, tahtis ta, et vähemalt lapselastel oleks koht, kus loomi näha. „Alguses mõtlesime võtta ühe poni, aga et ühel on igav, võtsime kaks, nii see tasapisi läks. Lapsed tulevadki siia nagu maale vanaema juurde.”

Tegutsedes õpib

Tallinna Lille lasteaia direktor Veronika Kübar räägib, et külaskäik Kuristu tallu oli lasteaia viimane õppekäik aasta aega kestnud projektist „Õuesõppepäevad ja õppekäigud neljal aastaajal Tallinna Lille lasteaias”, mille läbiviimiseks sai lasteaed keskkonnainvesteeringute keskuselt toetust poolteist tuhat eurot. „Olemegi teinud ühe õuesõppepäeva ja ühe õppekäigu igal aastaajal,” jutustab direktor. „Sügisel olid teemaks sügisene loodus ja aiatööd; õppekäigu korraldasime Viimsi vabaõhumuuseumi, kus lapsed said mere ääres looduslikust materjalist meisterdada. Talvel tegutsesime lumega ning käisime Harku metsas loomade ja lindude jälgi otsimas ja neile toitu viimas. Kevadel külvasime ja istutasime, õppekäik toimus Löwenruhe parki. Miniloomaaia külastus Kuristu talus pani aastale toreda punkti.”

Veronika Kübar kinnitab, et lastele põnevate tegutsemisvõimaluste pakkumiseks tasub projektide kirjutamisega vaeva näha. Tänu projektile sai lasteaed juurde õppevahendeid ning oli võimalik õpetajatele materjalide koostamise ja õuesõppepäevade läbiviimise eest ka väikest motivatsioonitasu maksta. Ta kiidab väga MTÜ-d Loodusring, kes aitas õppesõite korraldada ja kellest paremat koostööpartnerit tema sõnul polegi.

Õuesõpet peab Veronika Kübar äärmiselt oluliseks. „Kõige rohkem õpib tegutsedes. Ainult jutt ja selle juurde piltide või filmide vaatamine ei ole kaugeltki seesama, kui oma silmaga näha, uurida, katsetada, avastada.”

Direktor räägib, et kevadel panid kõigi rühmade lapsed oma peenrasse maha salatit, herneid, ube, isegi kõrvitsa ja kartuli. Leivanädalal tegid nad põnevaid võileibu. Igaüks võttis kodust kaasa oma lemmikleiba ning lasteaias maitsti ja võrreldi, milline on kõige parem. Südamenädalal valmistati puu- ja juurviljadest salatit ning sõbranädalal küpsistest, kondenspiimast ja šokolaadist komme. Igal aastal toimub Lille lasteaias traditsiooniks saanud lillepäev, siis panevad lapsed lillesibulaid mulda ja istutavad lilli.

„Mina jäin tänase päevaga väga rahule, oli näha, et ka lastele meeldis,” ütleb Veronika Kübar. „Oleksin tahtnud iga lapse ja iga rühma juures rohkem olla, kuid aeg läks nii ruttu. Aga tegin neist koos loomadega palju pilte ja panen need lasteaeda jõudes kohe kodulehele üles.”

Kitsed krõmpsutasid porgandit hea meelega.

Kitsed krõmpsutasid porgandit hea meelega.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!