Raisakullid ei ole veel välja surnud

7. juuni 2013 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Aeg muutub ajas vaid väärtuslikumaks, inimhing aga päriselt ei muutugi, kinnitab Jõerüüdi 30 aastat tagasi kirjutatud raamat, mis pakub lisaks faktide äratundmistele ootamatult palju tuttavaid tõekspidamisi ja tundmusi, ka järgmisele põlvkonnale.

Kuigi „Raisakullid” üle 30 aasta uuesti välja anti, ei kvalifitseeru raamat päriselt kordustrükiks. Seda põhjusel, et raamatu kaks osa, mis tollal ilmusid kolmeaastase vahega ning seetõttu teineteisele kaugeks jäid, on esmakordselt ühtede kaante vahel ning loetavad ühtse jätkuva tekstina.

Vaoshoitud, väljapeetud ja detailirikkas teoses, mis kohati kaldub esseelikku mõtisklusse, on kolm peategelast. Kolm meest, kel igaühel omad rõõmud ja deemonid, sel selgel eluteel, mis vähem ja rohkem lobedalt loogeldes varem või hiljem oodatult teistega põimub või põkkub.

Uhiuue kortermaja üheksandal korrusel elav Max on ametnik läbi ja lõhki, elades allkirjast allkirjani ja turismireiside nimel. Keldrikorteris kiratsev Paul on literaat, kelle elu ongi filosoofia – tema mõtisklused ja märkmed autori ja tegelaste vahekordadest kuuluvad kirjandusteadlasele ja -kriitikule, kes olme nimel on sunnitud astuma ajuti kõrvale pühitsetud rajalt ja tegema haltuurat. Joosep-Otto identiteet jääb ehk pisut hämaramaks, kuid selles on osa õppejõumentaliteedist ning peoga endise kõrge ametniku riismeid.

Kui alul tundub, et maskuliinne autor on keskendunud vaid maskuliinsetele pearollidele, heidetakse aeg-ajalt valgust ka kahe noorema solisti abikaasadele, eelkõige Maxi naisele ja kaksikutest tütarde emale Merlele, kes enese tahtmata toob sisse eraldi liini, mis seotud ahistamise, hirmude ja kättemaksuga. Pauli naine ja poja ema Ruth on siiski kaasas vaid põgusalt mainitava kõrvaltegelasena, kellele endale sõna ei anta.

Nii ääremärkuse korras – tabasin end mitmel korral mõtlemast, kas Merle ametivalik kosmeetikuna ja huvi horoskoopide vastu peaks kandma omal moel peenikest pilget naissoo alamuse pihta, kuid leidsin, et ilmselt on sellelgi oma ajastu märk ning nende mõlema maine ajas muutunud. Kummale poole just, eks see on juba subjektiivsem seisukoht.

Hirmud ei ole vaid naiste pärusmaa, ei elus ega raamatuski. Need võivad tabada meid kõiki, ootamatult, ka siis, ja eriti siis, kui usume olevat suutnud end luua enesele igati kontrollitava ja planeeritava raja. Olgu looduse või inimkäe põhjustatuna. Harva juhtub, et deus ex machina tabab abielu mõlemat sugupoolt enam-vähem ühel ajal, tõsi, eri paigas ja põhjusel ning paraku teineteisele teadmatult – mis enam polegi nii harv.

Elu ja surma vahekord, hetkede ootamatus. Võimuviirastus ja võimuvalvsus. Mõnest möödub maailm marsisammul, teine toppab tarbetusse ja teostumatusse.

Aeg on ses teoses tähtsal kohal. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Nii ühe inimelu ja vaimu väärtuse kontekstis kui ka ajaloolise tagasivaate seisukohalt. Elu ei ole andnud mulle arusaadavatel põhjustel võimalust mäletada, milliste tunnete ja äratundmisega loeti romaani selle ilmumisajal, seega ei ole mul võrdlusmomenti. Väärtuslikuks peeti teda kahtlemata, sellest annab tunnistust juba tollane kirjandusauhind, aga kui palju tähtsust oli kirjeldavatel detailidel, mis tollal kuulusid argiellu, nüüd on aga ajalugu? Alates pikkadest süngetest koridoridest monstrumasutustes kuni rõskete keldrikorteriteni, milles veeretati päevi õhtusse igavikulise lootuse nimel, et korterijärjekord kunagi kätte jõuab.

Küllap ongi see üks suur ajaline erinevus tollase ja tänase lugeja pildis: materiaalse keskkonna kirjeldus muudab selle teose tänapäeva uudisteose kontekstis detailidesse laskuvaks nostalgiaks (NB! Teos ise ei kaldu kuidagi ajalikku nostalgiasse!) – äratundmist pakkuvad lapsepõlvemälestused, olgu või kohtade ja esemetena, rääkimata käitumismustritest ja tõekspidamistest, puudutavad tahes-tahtmata enam kui tundmatu või ka argine keskkond.

Kuid teose sisuline, filosoofiline pool, loomeinimese kõhklused ja kahtlused, kirjaniku spliin, paraku ka enesessetõmbumine, korruptsioon ja tarbimisühiskonna, õigem oleks ehk öelda tutvuste ühiskonna teene-teene-vastu-mentaliteet, teadvustavad, et on asju, mida aeg ei muuda, eelkõige inimeste endi sees. Olgugi, et ühiskonna nõudmised, ootused, standardid üha kasvavad, on ihad ja igatsused, püüdlused ja pained ikka needsamad. Ka kooliaegsed pildid võivad kolm aastakümmet hiljem ärgata alateadvuses ootamatult ning omaaegsed tutvused olla olulised.

„Raisakullide” psühholoogilisemat poolt suudab ehk kõige paremini edasi anda see, et olude sunnil lugesin seda teost paralleelselt ühe psühholoogiakäsitluse toimetamisega. Ja hämmingus tõdesin, et nad täiendavad teineteist – teooria toel adusin tugevamalt, mida Jõerüüt silmas peab, ning tänu tema tekstile suutsin paremini mõista teadusteksti.

Jõerüüt kirjeldab hingelisi läbielamisi, vaimseid vääratusi ja kahtlusi, mida inimene sageli kirjeldada ei oska, ei üritagi, võimalik, et koguni endale ei teadvusta, eesmärgipäraselt tähele ei pane, aga mida lugedes tajub de-ja-vu-tunnet, mõistab, mida kirjutaja silmas peab.

Kirjeldused, sõnamaalingud, võrdlused ja metafoorid teevad sellest raamatust säärase, mille iga lauset tahaks nuusutada, maitsta, mäluda, lasta sel keele peal sulada, pilk häguselt kaugusse naelutatud. Vaat et iga kõrinöörivalt elutruu lause puhul lendab mõte otsima allikat, kus ja kuidas need read on kirja pandud. Milline oli siis aeg? Milline ilm? Mida räägiti päevauudistes? Mis meeleolu oli autoril? Mis oli see ülim inspiratsioon, mis sünnitas sääraseid iludusi? Ikka nende olude sunnil lugesin „Raisakulle” osaliselt kaubanduskeskuse kohvikus ning pead tõsta oli valus – kõik, mis tol hetkel reaalselt silma paistis, tundus selles kirjanduskontekstis vulgaarne, robustne, mõttetu ja paradoksaalselt proosaline.

Küll aga raputab teose keskmeks olev keldrikorteri saaga välja iseenese käesoleva hetke olmemuredest, mis on ühtäkki kahanenud tillukesteks – mis õigus on kurta meil, kelle vanemad selle aja üle elasid. Nii nagu nemad arvasid, et mis õigus on kurta neil, kelle vanemad pidid muldonnis üle elama sõja. Põlvkondade paradoks. Annaks jumal, et aina paranev.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!