Režissööri elukutse on nagu köieltants

Balti filmi- ja meediakooli režii eriala bakalaureuseõppe lõpetaja Anna Hints 21. juunil lõpuaktusele minna ei saa. Ta viibib sel ajal Iisraelis mainekal tudengifilmide festivalil, mille programmi on valitud tema lühifilm „Vaba maa”. Filmiga pälvis Anna ka andekale noorele filmitegijale mõeldud Kaljo Kiisa mälestusstipendiumi.

Kui tähtis selline tunnustus sinu jaoks on?

Teadmine, et see, mida sa teed, kedagi puudutab, annab julgust edasi minna. Samas ei saa need asjad olla liiga tähtsad. Nad ei saa olla tegutsemise eesmärk, ei tohigi olla.

Kuidas film „Vaba maa” sündis?

Tegin selle filmi teisel kursusel. Algtõuke andis üks tõestisündinud lugu, mida mulle jutustati ja mis minus kummitama jäi. Lühidalt öeldes on see film elu võimalikkusest pärast traumaatilist kogemust. Sellest, kuidas oma traumadega hakkama saada – nii üksikisiku tasandil kui ka kollektiivselt.

Stsenaariumi kirjutamisest filmi valmimiseni kulus aasta. Filmisime peamiselt Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, professionaalsete näitlejate kõrval tegid kaasa ka kohalikud. Minu jaoks oli see hüpe tundmatusse – järsku on võtteplatsil 70 inimest ja sa pead kõike koordineerima. Sellist olukorda polnud mul varem olnud, see tundus hirmutav, aga just nii õpib. Filmitegemist saabki õppida ainult filmi tehes.

Kes sellesse meeskonda veel kuulusid?

Anni Lindal, Tõnis Tuuga, Marion Koppel, Kaspar Ainelo, Ann Reimann, Hella Marats – nendega teeme praegu juba teist filmi. Režissööri üks oluline oskus on meeskonda valida ja mul on selle peale ilmselt hea nina. Andekaid on palju, tähtis on, et andekusega käiks kaasas pühendumine ja süvenemisvõime.

Kuidas sa ise filmiga rahule jäid?

Ei jäänud rahule. Kõik ei õnnestunud päris nii, nagu mõtlesin. Filmis on palju sellist, mille üle saab norida, samas on seal midagi mulle väga omast. Stsenaariumi kirjutasin valmis üsna ruttu, aga muutsin seda võtete käigus. Film muutus palju just montaažis. See film oli kindlasti liiga suur amps alles väga algajale filmitegijale nagu mina.

Kõige raskem on filmi tegemisel minu jaoks töö näitlejatega, seal on mul veel palju õppida ja areneda. Tõeline õnnestumine oli, et kohalikud inimesed, kes filmis kaasa tegid, hakkasid pärast filmivõtteid omavahel suhtlema ja koos käima – näide sellest, kuidas film mõjutas elu. Mõned repliigid ja laused filmist on neil praegugi omavahel suheldes kasutusel. Filmi esilinastus Võrumaal oli kõige soojem kinoseanss, kus ma kunagi viibinud olen.

Mulle jäi filmist meelde lause „Mis see inimese elu muud on kui seitsekümmend viis korda sirelit nuusutada”.

Nii ütles minu vanavanaema siis, kui ta oli haiglas suremas. Olin umbes kümneaastane ja mäletan, et ta ütles seda kuidagi hästi rõõmsalt. See lause on mind saatnud sellest ajast peale. Eelmisel kevadel kinkisid meeskonnakaaslased mulle sünnipäevaks sirelitaime. Istutasin selle oma Haapsalu vanaema õuele. Sirel läks kasvama, sel kevadel tõi vanaema mulle sünnipäevaks sireliõie. Sellised asjad tähendavad mulle väga palju.

Sa ise oled Võrumaalt pärit?

Jah, juured on seal. Olen sündinud Tartus, aga esimesed eluaastad elasin Võrumaal vanaema juures. Minu suur eeskuju oli kasuvanaisa. Temas oli kustumatu elujanu, ta õppis kogu aeg uusi asju: võttis kuuekümneaastaselt kätte, hakkas suguvõsa uurima ja pani sellest isegi raamatu kokku, siis õppis puutöö ära. Ta luges ja huvitus maailmast surmani. Temas oli mingi ääretu lihtsus. Minu eeskujuks ongi sellised inimesed, kes ei pea end teistest paremaks ja kellel on süda õiges kohas.

Millal sul filmitegemise vastu huvi tekkis?

Tundsin pärast keskkooli lõppu, et tahan filmilavastajaks õppida. Aga ma polnud selleks veel valmis. Mul oli vaja maailma kogeda, iseendast aru saada, paljud asjad enda jaoks lahti mõtestada.

Õppisin kaks aastat Tartu ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet ning võtsin kõrvale veel aineid. Läksingi teadmisega, et ma ei lõpeta, vaid tahan saada baashariduse.

Siis lõpetasin Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafia eriala. Ka sinna läksin teadlikult. Kuna mul puudus igasugune visuaalkunstiharidus, tundsin, et enne on vaja aru saada, mida ühe kaadriga öelda saab, alles siis saab minna liikuvate kaadrite juurde. Fotoosakonnas õppides sattusin kaasaegse kunsti skene’le, mul on näitusi olnud päris palju.

Vahepeal elasid mõnda aega ka Ameerikas?

Jah, fotograafiaõpingute ajal pool aastat. Reisisin ja otsisin iseennast. Ma ei olnud kunagi varem tajunud, et minus on midagi erilist – oskan võru keelt, laule ja lugusid. Ameerikas, kus oli palju juurteta inimesi, kes enda identiteeti ja ajalugu otsisid, sain esimest korda sellest aru. Olen palju mõelnud, kuidas õppida hindama ja hoidma seda, mis meil siin on, ja sellest looma. Juured on tähtsad. Juured võivad olla ka Lasnamäel. See, kust sa tuled, on sinu pagas, millest on mõtet luua. Siis on ka tulemus õige. Üks, mida kool õpetada võiks, ongi see, kuidas meis endis peituvaid ehitusklotse ära tunda ja kasutada.

Filmiõpingute juurde jõudsid sa siis suhteliselt hilja?

See, et ma läksin režiid õppima 28-aastaselt, kui olin juba ema, üht-teist õppinud, reisinud, end aastaid psühholoogide juures lahti muukinud, on minu arvates väärtus, mis andis mulle vajaliku pinnase. Kunagi ei ole hilja hakata tegema seda, mida tahad.

Inimene peab ise ära tundma, kui ta on millekski valmis. Üks häiriv tendents praegusel ajal ongi see, et sa justkui pead kohe pärast gümnaasiumi lõppu teadma, mida teha tahad, ja kohe midagi saavutama. Paljudes noortes tekitab see soorituspinget ja hirmu.

Kerge ei olnud, sest mul oli laps ja kohustus end ise ülal pidada. Esimene aasta oli kõige raskem, sest mind võeti tasulisele kohale, nii et pidin ka õppemaksu maksma. Elatist teenisin kujundamisega. Aasta lõpuks olin vaimselt täiesti läbi. Aga siis oli võimalus minna üle tasuta kohale, sain mitmeid stipendiume, ja olen hakkama saanud.

Esimene aasta oli kõigil filmierialadel ühine, kõik said kõiges kätt proovida. Et filme teha, pead tundma ka teiste erialade tööd. Selles suhtes on film nagu elav organism, hästi sarnane regilauluga.

Tean, et sa ka laulad.

Jah, regilaule olen kogu aeg laulnud ja laulan edasi. Laulmine on minu jaoks väga oluline olemise osa, see on nagu minu hing. Varem laulsin ja musitseerisin ka ansamblis Vaikuse Koosolek, praegu enam mitte.

Oled teinud filmikoolis õppimise ajal veel kaks lühifilmi, räägi pisut ka neist.

Esimene oli „Sein”. See film kõneleb iseenda hirmudesse ja ootustesse sulgumisest ja on sügavalt isiklik. Olen olnud tõeline sotsiofoob. Viieteistaastaselt istusin nelja seina vahel, mul olid ainult filmid. Need lood, erinevad võimalikud reaalsused olid suur osa sellest, mis mind päästis. Ilmselt on seegi põhjus, miks ma tundsin tugevat tõmmet filmi poole. Minus on ka see Võrumaa juurikas: mul võib olla väga raske, aga ühel hetkel tõusen ja hakkan tegutsema.

Sügisel saab valmis „Õnne manifest”, mis räägib edukultusest ja selle varjupoolest. Ma näen võistlemismentaliteeti ja edukultust haigusena, mis meid vaevab ja millest tuleb end terveks ravida. Film räägib edukast perest, kellel on konsultatsioonifirma ja kes annab välja eduloo raamatuid, samas on nende tütar väga õnnetu. Enese teistega võrdlemine ja võistlemine saab alguse lapsepõlvest, see on justkui norm. Arvan, et me ei peaks defineerima ja väärtustama end mingisuguste väliste hinnangute järgi. Tähtis ei ole olla parim, tähtis on julgeda olla võimalikult ehe.

Väljaspool kooliprogrammi teen praegu ka oma esimest dokumentaalfilmi, ETV sarja „Eesti lood” jaoks. Filosoofilises plaanis on see film sellest, mis on püha. Karula kihelkonnas kaevati koppadega vana pühapaik üles, see on olnud viimaste aastakümnete üks suuremaid hauarüüstamisi. Käisin seal kohal, kuna mu hobi on arheoloogia, ja sain aru, et see on täpselt üks Eesti lugu, näide meie katkestuste kultuurist.

Kui palju sul jääb aega teiste filme vaadata?

Peab jääma. Mulle on tähtis, et mu kõrval oleks inimesi, kellega oma mõtteid ja tegemisi jagada ning kuulda, mida nemad teevad ja mõtlevad. Lihtne on millelegi pühendudes endasse kapselduda. Et seda ei juhtuks, on teadlikult vaja end teiste tegemistega kursis hoida, leida lähedaste ja sõprade jaoks aega, aga ka pidutseda ja lihtsalt olla. See on samuti üks meie vajadus. Kui me seda eirame, jääb midagi vajaka.

Kes on sinu õpetajad?

Filmiõppest rääkides oli oluline õpetaja Jüri Sillart, kes sai meie kursusega olla kahjuks ainult ühe aasta. Tema õpetas, et oleme filmitegijatena üks perekond.

Kindlasti Lembit Peterson, kes ühtpidi õpetab väga täpselt tehnikaid ja võtteid, samal ajal avardades meie mõtlemist, tunnetust, südameharidust ning pannes meid mõtestama, miks me midagi teeme. Loomulikult Arvo Iho, Tiina Lokk, Sulev Keedus. Pean oma õpetajaks ka Kaljo Kiiska, tema film „Hullumeelsus” on Eesti filmiklassikast üks mu lemmikuid. Head õpetajad on olnud kursusekaaslased nii filmi- kui ka fotokoolist. Ja muidugi mu enda õnnestumised ja ebaõnnestumised, rõõmud ja raskused. Usun, et õpetaja on printsiip, võtab eri vorme. Hiljuti ilmus ta mu ellu Veiko Õunpuuna.

Mida sa nende aastate jooksul filmikoolis õppisid?

Et filmi tegemine nõuab tundlikkust ja julgust ning et see on suur vastutus, sest film puudutab ja mõjutab inimesi. Sa pead suutma seda vastutust kanda ning oskama valikuid teha. Hästi oluline on julgus olla ebatäiuslik ja eksida. Ei saa jääda ootama hetke, mil oled lõplikult valmis. Tuleb pihta hakata ja proovida.

Tähtis on mitte muutuda väikeseks ja kadedaks, vaid teistele kaasa elada, üksteist tunnustada. Kõige tänulikum olen selle eest, et ma pole õppinud mitte ainult filmitegemist, vaid inimesena kasvanud ja arenenud. Režiiõpe ongi inimeseks kasvamine. Enda ja ümbritseva vahel tasakaalu otsimine ja leidmine. Võrdleksin neid kolme aastat köielkõndimisega.

Kuidas sul see õnnestus, kas jäid köiele püsima?

Eks ma kõlkusin ühele ja teisele poole, aga tahaksin uskuda, et jäin püsima. Samme pole ma sel köiel veel teinud, õppisin tasakaalu. Ma loodan, et tõeline köielkõnd alles algab.

Mida sa edasi plaanid teha?

Kõigepealt kondan Võrumaa metsades, käin suitsusaunas ja vaatan väga ausalt enda sisse. Siis võib minna magistrantuuri köieltantsu õppima.

Anna Hints filmi „Vaba maa“ võtteplatsil näitlejaid juhendamas.