Riigieksamid oleksid nagu saatanast
Keskkooli lõpetamine oli alles paarkümmend aastat tagasi suur lillepidu. Siis ehtisid emakeele kirjaliku eksami puhul hiirekõrvades kased koolimaja aulat, ustel rippusid aasalilledest girlandid. Koolimaja sarnanes kevadiselt sumiseva mesilastaruga. Kogu koolihoone, õpetajad, ka abipersonal olid üksnes nende päralt, kes koolist mõne nädala pärast jäädavalt lahkuma pidid. Noorematele oli õppeaasta selleks ajaks juba läbi. Nemad ei seganud eksamiperioodil suuri, suvi kõigi oma rõõmudega oli juba lõplikult nende mängumaa. Kooliaasta oligi siis jaotatud kahte: teadmiste omandamise periood ja eksamite sooritamise aeg.
Nüüd on kõik läbisegi. Küpsuseksamid algavad tavalise õppetöö ajal. See aga muudab teadmiste omandamise koolis hästi ebamugavaks, tihti ka võimatuks. Need õpetajad, kes eksamiga seotud, ei saa oma tavatunde anda. Direktsioon nuputagu, mida teha, kuhu minna, milliseid muuseume veel külastada …
Praegu ei saagi emakeele lõpueksami puhul kaski või aasalilli majja tuua, sest eksam sooritatakse jahedal ajal. Mõne aasta eest viidi emakeele kirjalik riigieksam läbi vähemalt laupäeval. Mingi sakraalsuse ilming seegi – vähemalt koolimaja oli lõpetajate päralt! Aga siis leidis SA Innove (alias eksamikeskus), et odavam on siiski argipäeval „asjaga” ühele poole saada. Nii pole vaja vaatlejatele, kuid ka komisjonis tolknevale pedagoogilise segmendi peale lisaeurosid kulutada. Peab ju tsiviliseeritud riigis puhkepäevadel töö eest rohkem raha välja käima!
Kõige tobedam nende riiklike eksamite juures on globaalne salastatus. Keegi ei tohi midagi teada. Kokku tulevad mingid gurud, kes siis teemad, ülesanded või testid välja mõtlevad, üksteise peal katsetavad, siis käiku lasevad. Koosolemised toimuvad neil ilmselt endises eksamikeskuses, praeguses Innoves. See meenutab mulle varakristlaste kogunemisi Rooma katakombides. Nende ühislooming paigutatakse suurtesse plastkottidesse, mis siis üle Eestimaa laiali veetakse. Ühed koostavad, teised sorteerivad, kolmandad veavad kaubikutega laiali. Eksami lõppedes tuleb sooritatud tööd uude kotti panna, see ettevaatlikult kinni kleepida, Innovesse tagasi toimetada. Sealt suunatakse tööd osakonda, kus töid tööde parandatakse ja hinnatakse. Meie kooli õpilaste töid hindab nimetu hindaja Põlvast või Valgast, pärnakate töid parandavad saarlased, tartlaste töid mulgid jne. Nii sündivat hindamise objektiivsus. Käige õige seenele! Kõige objektiivsemalt hindab õpilast oma õpetaja! See on alati nii olnud ja on ka siis, kui Innovest pole enam lõhnagi alles.
Selles hiigelmasinavärgis moodustan koolijuhina ka mina ühe mutrikese, tahan ma seda või mitte. Mul tuleb isiklikult Ülemiste Citys hommikul vara kohal käia. Seal saan kinnise plastkoti eksamimaterjalidega, mille ma kooli toimetan. Kui riiklik vaatleja kohal, annan talle väärtusliku koti üle. Mõni minut enne eksamit lõikab vaatleja koti kõigi silme all lahti.
Tavakohaselt algab eksam kell 10. Vaatleja, eksamikomisjoni esimees, aineõpetajad – keegi ei tohi saalitäie noorte ees lugeda ega kirjutada. Nad peavad tähelepanelikult jälgima, kas õpilased midagi halba ei tee. Vaatlejatega on nii nagu elus ikka: mõni on täiesti normaalne, mõni aga lausa gestaapost välja karanud hull, vahib lapsele otsa nagu kull. Mina küll niimoodi kirjatööd teha ei saa.
Pidin juba unustama ülitähtsa detaili: enne eksamiruumi pääsemist näitavad eksaminandid pildiga varustatud dokumenti. Tundmatu õpilase puhul on see asja eest, kuid nõuda dokumenti oma lapselt, keda oled õpetanud 12 aastat, on ikka imelik küll. Nüüd on kõik surmtõsised, vaatleja kardab direktorit, direktor vaatlejat, õpetajad kardavad mõlemat. Õpilased vaatavad anuvalt oma õpetaja või koolijuhi poole, kes ei julge neid sõbraliku pilguga rahustada. Ruuporist kuuldub ministri steriilne tervitus! Peab ju vana hea kombe kohaselt sirguvale põlvkonnale midagi ütlema!
Kuus tundi masendust hingematvas vaikuses. Pissile minnakse vaid saatjaga. Enne väljumist kirjutatakse kellaaeg sekundilise täpsusega mustandi või puhtandi servale. Pissimise järel tehakse jällegi töö servale märkus. Ju siis Innoves või ministeeriumis keegi need minuteid kokku loeb.
Jutt pole üksnes emakeeleeksamist. Kogu see riigieksamite jura on kui saatanast. Ma olen juba öelnud, et SA Innove on mulle sama mis Eesti Energia, Tallinna Vesi või Elion. Lõpueksamite sooritamise protseduur meenutab mingit tootmiskontserni, mille toodangul pole mingit pistmist hariduse omandamisega.
On ülim aeg riigieksamitest loobuda ja traditsiooniliste küpsuseksamite juurde tagasi pöörduda. Abiturienti hinnaku tema õpetaja, ülikoolid valigu abiturientide hulgast neile sobilikud noored! Esiteks on nii tunduvalt odavam, mis aga peamine – õpetajad saaksid tegelda oma põhitegevusega ning koolid täita seda funktsiooni, milleks nad loodud on. Üks kasutegur veel: Innove spetsialistide armee saaks suunata aineõpetajatena Eestimaa koolidesse, sest kust see kontsern siis ikka endale tööjõu värbas. Nii kõlaks ka loosung „Tagasi kooli!” tõetruult.
Mõne nädala eest lugesime, et kolme õppesuuna nõudest meie keskkoolides on juba loobutud. Kas ennustan sama riigieksamitele? Varem või hiljem see nii lähebki, kuid mitte seni, kui selle jubeduse maaletoojad ministri nõunikena edasi töötavad. Üks küsimus teadjatele: mis on saanud sellest nõunikust või spetsialistist, kes käskis meie koolidesse kolm õppesuunda sisse viia? Isver, kui palju inimressurssi viimase kahe aastaga raisatud, kui palju raha hakkama pandud!
Nagu alati väga asjakohane arvamus õpetaja Leesilt. Täiesti nõus! Lisan veel, et eksamite hindamisjuhendid ehk nn võtmed on igal aastal mõnevõrra erinevad, ühel aastal annab mingi liigutus punkti, teisel aastal mitte, vaid hoopis äraarvamatu sooritus.
Kui armas, et meil on olemas Lauri Leesi!
Tema on Õpetaja suure tähega. On mõtlev pedagoog, kes julgeb alati kommenteerida Eesti riigi kõikvõimalikke totrusi. Tooge kooli tagasi õpilaspäevikud, saatke kukele e-kool ja lapsed tehku eksameid nii nagu on normaalne. Aga mis me hädaldame, nende totruste väljamõtlejad on meie endi koolide kasvandikud. Nii kurb.
Kas lugesite tänasest Postimehest ministri juttu? Tuju on siis kõigil läinud ja jäänud on veel kommenteerida, et meil ongi vist ainult üks mõtlev koolijuht ja paar arukat õpetajat säilinud. Kaua nemadki tuuleveskitega sõdida jõuavad?
Aitäh, hr Leesi, te ikka veel valutate südant ja mõtlete….
Nii ongi.
100% nõus.
Kui ma Leesi kirjutisi loen, siis mul on selline tunne, et ülejäänud direktorid, kas ei mõtle, on valitsusega igal juhul nõus, ei julge midagi öelda-mõelda, tõesti puudub neil oma arvamus või …
Oleks aeg selg sirgu lüüa ning alustada valitseva lolluse vastu võitlust. Tõsiselt kohe!! Kus on teised direktorid ja koolide juhid, mis nende arvamus on? Miks vaikite?
jutus on oma iva sees. mis puudutab Innove eksamid siis jagan arvamust õpetaja Tiinaga.. koostatud eksamid ja hindamisjuehndis ei vasta õppekavale, punktiandmissüsteem on seinast seina ja küsimused esitatud nii, et ühselt neid mõista ei saa või on lausa faktivead sees. Tekib küsimus, kas eksameid enne ka katsetatakse?
Huvitav. Kas Leesi ongi rumal või mängib rumalat? Sama ka eelkommentaatorite kohta.
Kui riigieksameid enam ei ole, peavad ülikoolid hakkama tegema sisseastumiseksameid. Siit kolm silmnähtavat järeldust:
a) raha hoiavad võibolla kokku ainult gümnaasiumid. Kõrgkoolidel kulub seda see-eest rohkem. Üks rahva raha ju kõik?
b) noored inimesed saavad praegu läbi ühe eksamitevooruga. Edaspidi peavad nad tegema kaks vooru.
c) praegu saab ühtede ja samade riigieksamite tulemuste alusel kandideerida mitmele erialale ja kõrgkooli. Sisseastumiseksameid aga saab teha ainult ühte kõrgkooli ja erialale korraga. Kui sinna ei saa, pole noorel inimesel muud tagavaravarianti kui – järgmisel aastal uuesti.
Huvitav, kuidas seda ei märgata? Või tehakse vaid nägu, et ei märgata?
a) Leesi ei ole rumal, vaid ta teab, kuidas asjad koolis tegelikult on. Ta töötab iga päev koolis, ta on asjaga kursis. Eelkommentaator kahjuks seda ei ole, tema on kusagil rahakraani juures ja mõtleb, kuidas seda kinni keerata. Rahast rääkides, mulle tundub, et seda on eesti riigis küll, aga suunatud valesse kohta. Rahvaraha on ka see, mille eest kuluhüvitisi makstakse, mille eest esinduskulusid makstakse ja mille eest koduigatsus tasu makstakse.
b) Mina olen kuulnud, et ülikoolid teevad nagunii katseid. Või ma eksin?
c) Miks peab kandideerima inimene mitmesse kõrgkooli, mitmele erialala? Miks? Et kui arstiks ei saa, siis lähen it-sse ja kui sinna ka ei saa, siis lähen sinna kus kõige väiksem konkurss, sinna ikka saan. Kas see pole tobe? Gümnaasiumi lõpetanud inimesel on siht teada, kelleks ta tahab saada. Kui ei tea ja kandideerib kümnesse kohta, siis on ehk targem ülikooli minemata jätta.
Xyz! Ei maksa üldse sõna võtta, kui koolist midagi ei tea. Koolil on mitu pidevat muret, mis aina süvenevad. Mitte ühelegi pole lahendust leitud. Ainus, kes neist kogu aeg räägib ja seega teemat üleval hoiab, ongi hr Leesi. Kogenud koolijuhte PEAKSID kuulama ka kõik ministeeriumiametnikud, et vähemalt aimu saada, mismoodi kool töötab. Raha võib ja tulebki lugeda, aga miks seda loetakse ainult hariduses, sellest ma küll aru ei saa. Igal pool mujal on raha lausa loopida. Rahapuuduse taga on tugipersonali puudus – koolid ei saa ilma hakkama. Kahjuks veeretatakse seda nagu kuuma kartulit ühe õuelt teisele. Majanduslikus kitsikuses siplevad vanemad on ise kõrvuni hädas. Sealt tulevad kooli lapsed, kes vajavad hädasti kõiki neidsamu tugiteenuseid, sest kool ei ole AINULT sotsiaalasutus, kuid riigikogus kakeldakse selle väikse summa ümber. Õpetajadki saavad ainult “toetust”. Vene ajalgi maksti ikka palka.
Miks on pooldajad ainult äärmustele, riigieksamite poolt ja vastu?
Ehk tuleks lihtsalt parandada riigieksamite läbiviimise korda.
Peaks olema siililegi selge, et igasuguste õiglaste mõõtmiste ja eksamite reeglid, metoodika, hindamise juhend peab olema avalikustatud ammu enne tarvitamist ja ei tohiks muutuda iga aasta.
Pissimise jaoks peaks peaks eksamid olema jupitatud nagu tavaline koolipäev ja mitte kestma 6 tundi jutiga. Õpilane teeb eksamist ühe lõigu ja siis on vahtund. Järgmise lõigu materjalid saab kätte kui järgmine tund algab.
Samas, kui lasta gümnaasiumi lõpetajale väljastada mingisugune dokument tema õpetaja või õpetajate poolt, milles seisneb, et õpilane on edukalt läbinud gümnaasiumi ja soovib astuda edasi ülikooli ning ülikool samuti sellise variandiga nõus on, siis milleks vaja sisseastumis katseid? Tegelikult on vaja ainult usaldust, kõik.
Ma pean märkima, et kommentaator “just” vähemalt vastas mulle (vastus pole just päris rahuldav, aga ikkagi vastatud), kommentaator “eha” aga piirdus paljasõnalise sõimuga.
Viimane mind ei häiri, ammu harjunud.
Esimesele aga…. raha raiskamine kuluhüvitistele on muidugi paha asi, aga kas kuluhüvitiste kaotamine kaotab ära ka vajaduse kõrgkoolides maksta sisseastumiseksamite vastuvõtjatele? Ei maksa juttu pöörata aialt aiaaugule.
Katseid teevad vaid üksikud erialad (peamiselt nn. “loomingulised”). Enamik sisseastujaid saab kõrgkooli riigieksami tulemuste põhjal ilma mingite lisaeksamiteta.
No ja kas likvideerida võimalus kandideerida mitmele poole ja valida nende hulgast kättesaadav, või jätta see alles, on muidugi vaieldav küsimus. Aga Te võiksite seda küsimust küsida ka abiturientidelt.
Võibolla pole asi mitte rumaluses, vaid õpetajate egoismis – mis meil kõrgkoolidest, mis meil abiturientidest, peaasi, et õpetajatel kergem oleks….
Aga riigieksamite korraldamist võib vist küll parandada….
Riigieksamite kohta on üks ütelus: hirmkallis moodus, kellelegi mittevakjalik, statistika korjamiseks. Vaadake Tallinna TV-s ilmunud minu saatesarja “Pärast tunde”. Miks just Tallinna TV-s, sest teistes kanalites, isegi ETV, ei ole tahtmist neid küsimusi lahata. Ei taheta teada, mis koolides tegelikult toimub. Saatesarjas (alates veebruar kuni mai 2013) lahatakse teemasid koolitoidust, koolivägivallast, muukeelsed õpilased eestikeelses koolis, PGS-i jamast, õpetajate palgast, koolikohustuse mittetäitmisest: on igati tänuväärne järelvaatamine-kuulamine.
Ülikoolides on muideks juba praegu sisseastumis eksamid.
Gümnaasiümi õpetajat ja üldse õpetajat saab ju usaldada
mitte alandada…..
Loomulikult saab õpetajat nagu kõiki teisigi, kaardimoorid kaasa arvatud, usaldada.
Kas selline usaldus aga on mõistlik? Usalda, kuid kontrolli.
Kontroll on vajalik ka üdini ausa õpetaja kaitseks kui keegi Kahe-Kusti teda süüdistab hinnetega kiusamises.
Täiesti nõus. Mina ka oponeerin härra Leesi riigieksamivastasusele. Riigieksam kui selline on igati okei. Aga nende korraldus ei kõlba kassi saba allagi.
Alaku riigieksamid siis, kui koolitöö on läbi. Parandagu neid omad õpetajad. Ja Teie mõte vahetundidest on ka väga hää.
Õpetajatel küll kuidagi ei ole kergem korraldada ise eksameid ja neid pärast parandada. Just praegune korraldus, kus eksamid on õpetajatel totaalselt käest ära võetud, on tegelikult kergem. Nii et egoismi küsimus langeb kindlasti ära.