Suvist sirvimist suurtele ja väiksematele

Et meiegi läheme suviselt pikale puhkusele, toome siinkohal ära peotäie tähelepanuväärseid teoseid, mida tasub nii sirvida suveajal kui ka panna lihtsalt kõrva taha või koguni kooliriiulisse.

KUNST

Ants Juske

„Eesti maal läbi aegade”

Pegasus

Verivärske kunstiajalooline maalialbum tutvustab pooltsada eesti maalikunstnikku, nii eelmiste sajandite kuulsusi kui ka praegu elavaid. Johann Kölerist ja Elmar Kitsest Kalev Mark Kostabi ja Raoul Kurvitzani. Igaühe puhul järgneb põgusale sissejuhatavale ülevaatele paar kommenteeritud loomingunäidet. Kui tekstidest saab muu hulgas teada huvitavaid fakte, kas või seda, et Jüri Arrak on töötanud taksojuhina, Jaan Elken aga on erialalt arhitekt, siis pildid annavad hea ülevaate eesti maalikunstist, selle ajaloost ja kirevusest. Tunnustada tuleb teksti ja pildi head vahekorda, kumbki ei domineeri teise üle, mis pakub piisavalt pinget ega väsita. Kiita tuleb ka kunstiteoste valikut, mis pakub võrdselt nii äratundmist kui ka uudiseid, püüdmata rõhuda ainult äratundmismomentidele või olla vaid seni vähe eksponeeritud teoste kataloog. Tähestikuline järjekord võimaldab konkreetse huvi puhul otsitava kiirelt ja lihtsalt üles leida ning kui autori tekstid tunduvadki mõnes kohas kas lakoonilised või subjektiivsed, siis suured värvipildid võimaldavad igaühel edukalt oma seisukohta kujundada. Üldjuhul on Juske siiski nii pädev kunstiajaloolane, et oskab infot mitte lihtsalt edasi anda, vaid ka mõistetavaks ja meeldejäävaks muuta, juhtides tähelepanu sellelegi, mida vähem teadlik vaataja esmapilgul märgata ei oska või lihtsalt ei tea. Kooli kunstiklassis või vähemalt raamatukogus võiks see teos olla kunstihuvilistele õpilastele kättesaadav küll. Õpetajatest rääkimata, kel on seda raamatut huvitav sirvida kindlasti ka väljaspool kooliseinu.

LUULE

Doris Kareva, Jürgen Rooste

„Elutants”

Verb

Doris Kareva ja Jürgen Rooste ühine luulekogu on äratanud palju tähelepanu. Kuluaarides kaigub küsimus: milline osa ikkagi on kelle kirjutatud? Aga just seda autorid ei avalda. Sest oluline on muu. Oluline on sisu, oluline on sõna, oluline on samm. Elutants keerleb otse olevikus, pidades dialoogi nii aedniku kui õpetaja, nii pankuri kui kerjuse, nii luuletaja kui ka ärimehega. Kõnetatavaid on kokku 25, nii et enese (küsimusele vastuse) peaks leidma igaüks. Elu vastused on oodatult õpetlikud ja üllatavalt leebed. Kes veel pole lugenud, sel tasub järgida kronoloogiat ehk alustada algusest ja häälestada end jäägitult luulelainele. See ei ole kogu, mis kõneleks vastu vaid põgusal sirvimisel, tema tahab meid üdini endale – tema viib meid endaga kaasa vaid siis, kui end temale pühendame, elutants ikkagi, seda ei saa tantsida ummisjalu. Tantsulisi ühendab tekk, mille fragmendid illustreerivad teost läbivalt. Eesti rahva muuseumist pärit hall kulunud sõduritekk, mille omanik me keskel justkui kirjapandut tõestas ja kinnitas: kui ise tahta, saab elult kõigest hoolimata aega ja võimaluse tikkida see imekaunilt rõõmsavärviliseks. Raamatu tagakaane siseküljel on väike sahtel, milles peotäis järjehoidjaid – ühel pool fragment juba tuttavaks saanud sõduritekist, teisel lühike väljavõte mõnest luulekogu tekstist. See on kokkuvõte – omamoodi puänt, mis korjab kokku suures pildis ehk muidu maha kukkuda võivad terad. Vähemalt nii näis mulle, kui leidsin pabereilt peaaegu eranditult just need mõtted, mis mind neis tekstides enim puudutasid.

MUUSIKA

Vello Salumets

„Rockrapsoodia”

SE&JS

Seda uhket mustkuldsetes toonides kõvakaanelist mahukat muusikaajaloolist teost lugedes kangastus mõne kuu eest kuuldud lugu, kuidas paindlikumad emakeeleõpetajad lasevad lastel ise valida, mida lugeda, ja tulemuseks loevad lapsed omal valikul üllatavaid teatmeteoseid. „Rockrapsoodia” oleks ilmselt selline raamat, millega võiks „ära teha” mõne põhikooli kitarritinistaja, kes õigekeelest ja koolitöödest muidu suurt ei hooli. Siin on suure töö ja teadmiste tulemusel kirja pandud Eesti rokiajalugu, mida vürtsitatud tugevalt kogu maailmas toimunuga. Detailitäpsusega on talletatud enam kui poolesaja omaaegse bändi sünnilugu ja tegevus, esinemiskohtadest osalisteni. Kokku on korjatud mälestusi ja pilte tuntumatelt ja tundmatumatelt muusikasõpradelt ja -ekspertidelt. Autor aimab juba ette, et tänapäeva noortele võivad tunduda uskumatud kirjeldused sellest, kuidas isad-vanaisad endale ise kitarre ehitasid. Aga allakirjutanu ei aimanud, et külla tulnud sõbranna haarab laualt lennult raamatu, et vaadata, kas tema isa ka selles sees on. Oli. Eesti on väiksem ja muusikalembesem, kui arvata oskame.

TEATER

Pille-Riin Purje

„Lemmikute raamat”

Tänapäev

Augustis oma 50. sünnipäeva pidav teatrikriitik (või teatrivaatleja, nagu ta ise end nimetada eelistab) Pille-Riin Purje, kelle elu on aastakümnete jooksul teatrist läbi imbunud, on võtnud välja oma 25 aasta jooksul täis kirjutatud 90 teatrimärkmikku ja veel varasemad päevikud teatrilummuses lapsepõlvest ning otsustanud jagada oma mõtteid ja tähelepanekuid kõigi teiste teatrihuvilistega. Seni rohkem teatriinimeste autobiograafiaid koostanud Purje ei ole siia kogunud mitte aja jooksul meedias ilmunud arvustusi, vaid pannud kirja sõna otseses mõttes mõtted, mis teda aastate jooksul kogunenud kogemuste, nägemiste ja ka lugemiste põhjal vallanud, rangelt subjektiivsed, ütleb ta ise eessõnas. Keskmes on nii autori lemmiklavastused kui -lavastajad ja -näitlejad (Toompere ja Hermaküla, Viiding ja Laanemets, Nüganen ja Baskin, Vadi ja Põllu, Sammul ja Saaremäe). Iga nime taga on hulk lugusid, mälestusi ja mõtteid, mis loovad uusi seoseid. Lisanduvad kõnelused, juhtumised, mälestused, mis viivad lugeja koos autoriga nii teatri tagaruumidesse aastakümnetetagusele autogrammijahile kui teatriühingu kriitikaseminari, mis koolitas teatrikriitikuid ning võib nooremale lugejale tulla omaette uudisena.

Alguses võib tunduda keeruline kirjutajaga sammu pidada ja järge hoida − arusaadav, näha nii palju ja kõiki neid lavastusi, mida tema, ei ole kõigile olnud kõigil eluperioodidel lihtsalt võimalik. Aga seda põnevam on mõnikord tajuda, nagu oleks tänu autorile nüüd näinud – tõsi, ütleb otse temagi, et teater on püüdmatu ning iial ei näe kaks inimest sama etendust samamoodi ega ole kaks etendust ühesugused. Sellegipoolest on huvitav jälgida, kas ise nähtud lavastusis sai pandud tähele seda, mida tema, oma ala ekspert, seal näha oskas. Ja üsna pea võid avastada, et tegelikult on samm üsna sobiva pikkusega – teadmata enam, kas kohandusid enda jalad autori jälgedega või kahandas autor tempot.

Ühe teise nurga alt vaadates on aga kogu teatri(kirjutiste) keskmes hoopis raamatud, millel lavastused põhinevad. Ilmselgelt ei saa teater ilma kirjanduseta eksisteerida. Ning kirjandustundides võiks see raamat olla abiks nii mõnelgi moel, näiteks katsetuses, kes leiab sealt enim viiteid Tammsaarele või kes on mänginud mõnd tuntud kirjanduslikku natuuri, näiteks Krõõta.

LAPSED

Reeli Reinaus

„Detektiiv Triibik loomaaias”

Tänapäev

Paremat suvelugemist kui raamat, mis algab esimesse klassi astuva lapse murede ja hirmudega, oleks nii algklassiõpetajal kui ka lapsevanemal vist raske leida. Võetagu seda nüüd vastavalt südametunnistusele siiralt või sarkastiliselt. Igal juhul on see üks igavesti vahva raamat, mis võitnud mullusel lastejutuvõistlusel teise koha. Ja õigusega: see on üks soe ja armas lugu, mis poeb hinge ja jookseb käes ludinal lennuka lõpuni. Siin on pealinna lastele äratundmist tekitavaid paiku, Ott Valliku ehedad lapsesõbralikud illustratsioonid ning piisavalt kriminaalsust, et pakkuda põnevust kõigile kättemaksuhuvilistele algklassilastele. Raamatu peategelane on seitsmeaastane Pille-Riin ehk Triibik, kes on oma parajasti Aafrikas ekspeditsioonil olevatelt vanematelt ning loomaaiadirektorist vanaisalt pärinud keskmisest suurema looma- ja loodusarmastuse. Ning mõjutab sellega ka oma trenditeadlikke klassikaaslasi, kes teda alguses kodukootuse pärast väga omaks ei taha võtta. Tõsi, oma osa kaalukausside pöördumises mängib Triibiku kuulsast näitlejast onu, kelle juures ta vanemate äraolekul elab. Päris põnevaks kisub lugu aga siis, kui loomaaias kaob pisike poiss, tiigrikutsikad saavad kõhuvalu ja Triibiku klassijuhataja hiilib zoopargis ringi suure musta spordikotiga.