Priit Kärsna: Teel viie lollima hulka
Ma ei väsi imestamast, kuidas meie austatud riigikogu liikmed, kes valdavalt on siiski intelligentsed inimesed, suurt poliitikat tehes tähtsa näoga uskumatult rumalat juttu suust välja ajavad. Ja samal ajal näivad nad olevat veendunud, et „lihtinimesed” sellest rumalusest aru ei saa.
Uue seaduse alusel on riigieksam sooritatud, kui on saavutatud vähemalt 1% maksimumtulemusest ja sooritatud rahuldavalt, kui on saavutatud vähemalt 20%. Praegu kehtiva korra järgi on põhikooli lõpueksamitel rahuldava tulemuse saamiseks vaja saada vähemalt 45%. Samas gümnaasiumis, mille lõpetamise peamine eesmärk on järgnev kõrghariduse omandamine, peavad rahvasaadikud rahuldavaks 20%? Partei ja valitsuse eesmärgiks on ilmselt lollidemaa, muud on siit raske järeldada. Riigikogu liikme töötasu võiks lugeda ka üle kantuks, kui vähemalt 1% sellest on tema pangaarvele jõudnud.
Poliitilise kokkuleppena on Eestis mängitud palju-palju aastaid õpetajate lühendatud tööaja mängu. Täna haridus- ja teadusministeerium (sobivam nimi oleks minu arvates pigem harimatus- ja demagoogiaministeerium) pingutab uuele tasemele jõudmiseks – ka klassijuhatajatöö soovitakse toppida sinna 35 tunni sisse ja samuti soovitakse lõpetada selle aja hulgas klassi ees oldud aja ehk õppetundide arvu reguleerimine.
Võib-olla leidub aineid, kus on võimalik 35 tunniga nädalas toime tulla, kuid kvaliteetset tööd tehes pole selle ajaga enamikus ainetes kindlasti võimalik toime tulla (arvestades nii ainest tulenevaid kui ka õpetaja üldkohustusi). Eksliku mulje 35-tunnise töönädala võimalikkusest võib jätta kõrvaltvaatajale see, et õpetajad üle Eesti teevad suure osa tööst (tundide ettevalmistamisest, tööde parandamisest jne) ära kodus oma vaba aja ja pere arvelt. Eriti ebanormaalne on minu arvates emakeeleõpetajate olukord.
Minu ettepanek haridustöötajate ametiühingutele ning õpetajatele üle Eesti on järgmine. Alates 2013/2014. õppeaastast leppida kokku:
1. Kogu töö tehakse ära töökohal ehk koolis ja õppetööga seotud lähetustel (õppeekskursioonid jne), st täiskoormuse korral 35 tundi veedetakse 100% töökohal.
2. Õpetajad peavad tehtud töö osas igaüks täpset arvestust.
3. Üle kokkulepitud tööaja ei tehta minutitki tööd (st tundide ettevalmistamine, tööde parandamine jne jäävad lihtsalt tegemata, kui selleks puudub aeg). Prioriteedid jäävad õppenõukogude seada.
4. Esimese õppeveerandi järel teevad koolid kokkuvõtted sellest, mis oleks tulnud ära teha, aga jäi tööaja raames tegemata ja saadavad need kokkuvõtted ministeeriumile.
P. S. Loomulikult ei mõtle ma seda, et tegemata töö jäetakse õpilastele koju iseseisvaks tööks. Töö, mis tööaja sisse ei mahu, jääb tegemata – lihtne ja arusaadav? Õpilaste koormus täna on isegi ebanormaalselt suur.
Kui riigikogu korraldatud ööteatri puhul tasustatakse ametnikele lisatöö, ei näe ma ühtegi põhjust, miks õpetajad peaks tegema aastaid pidevalt tasuta ületunnitööd.
Lugupeetud P. Kärsna. Küsiks teiekäest arvamust, mis saab õpilasest, kes on lõpetanud gümnaasiumi tunnistusel kõik positiivsed hinded aga eksamil saab tulemuseks alla 50 protsendi. Kas teie arvates tuleks temale jätta gümnaasiumi tunnistus andmata? Kui jah siis mida see õpilane edasi teeb? Kas jätkab kutsekoolis haridusteed põhikooli baasil õppes? Kui nii siis tähendab see 3 aastat õpilase elust raisus ja 3 aastat maksta hariduse eest rohkem. See on riigile suur kulu. Kolme õpilase puhul teeb see kokku ühe õpilase terve põhikooli maksumuse.
Miks mitte anda sellele õpilasele see tunnistus kätte, lugeda gümnaasium lõpetatuks ja lubada tal minna kutsekasse gümnaasiumi baasil õppesse?
Kui ta tahab õppida automehhaanikuks või keevitajaks siis ei ole oluline see et tema bioloogia eksami tulemus oli 7 punkti.
Kui 1 punktiga tunnistuse andmine on teie meelest lollidemaa loomine, siis kuidas te nimetate neile mitte tunnistuse andmist, kas see teeb meie maad targemaks?
Ülejäänuga teie artiklist nõustun 100 protsendiliselt.
[…] istuda ja kirjandeid lugeda, kodus on oluliselt toredam. Tänases Õpetajate Lehes oli õpetajatele ettepanek: võtkegi aluseks 35 tundi ja ülejäänu jätke lihtsalt tegemata, vaatame, mis saama hakkab. Kui […]
Olen juba ammugi, enne õpetajate viimast streiki, teinud oma FB lehel kaks ettepanekut, mis võiksid olla minu arusaamist mööda ainsana tõhusad.
1. Ei tuleks korraldada väärikust alandavaid ja kasutuid streike ega meeleavaldusi, VAID tuleks kogu Eesti õpetajatel ühel ja samal päeval esitada lahkumisavaldus. Kuu aja pärast ei oleks üheski koolis enam ainsatki õpetajat. Tagasi palkama peab õpetajaid ükshaaval ja õpetaja tingimustel. See kuu aega saab olema huvitav ning ajakirjanikel kenakesti tööd. Kuna keegi üleskutsega ei haakunud, sujusid selle aasta lõpueksamid kenasti. Järgmine atakivõimalus oleks 1. august.
2. Säästupalga eest tuleb pakkuda säästuteenust, see on elementaarne. Olgu õpetajal siis samuti see 40-tunnine töönädal, KUID õpetajatöö miinimumi raames: loeng 45 minutit paberilt maha. Ei järeleaitamisi, ei kt-de ettevalmistamist ega parandamist, ei distsipliinihoidmist (Kes õpilastest soovib, see kuulab, kes ei, oma asi, mängigu kaarte, kakelgu pinginaabriga või vahtigu tahvlist pornot.) ega muud pudi-padi, klassijuhatamisest rääkimata. Miinumumteenus: loeng koos selle märkimisega e-kooli. Kõik.
Rääkimine ei aita, ajab asja ainult hullemaks, nagu me näeme. Miks me siis ei soovi kasutada tõeliselt tõhusaid vahendeid ellujäämiseks?
Enamikus meie maakondades on enamiku inimete palk madalam kui õpetaja oma.
Arvestades, et päästja palk on täna madalam kui õpetaja oma, töökoormus on suurem kui õpetaja oma, siis äkki võiks kõik “vastutustundlikud” päästjad ühel ajal töölt lahkuda? Sotsiaaltöötaja palk on madalam kui õpetaja oma. Kas neil oleks aeg sulgeda silmad väärkoheldud lapsi nähes?
Kui õpetajal oleks 40-tunnine nädal ja ta lihtsalt annaks 45-minutilisi loenguid, siis peaks nädalas olema igal õpetajal 53,3 tundi. Kuidas Te õpetajana pakute sellist asja välja “säästuteenusena”?
Günaasiumis õppimise eesmärk on eeskätt kõrgharidus. Täna on küll ka palju erialasid ametikoolides, mis on keskhariduse baasil. Riigieksamite puhul peaks selgeks saama, kas tegemist on kooli lõpetamiseks vajalike eksamitega või mitte. Kui on, siis peaks eksami sisu kontrollima riikliku ainekava omandamist ja läbikukkumise korral tuleb sel juhul eksam uuesti teha. Samas ma ei välistaks võimalust tunnistust välja anda märkusega “riigieksamit n bioloogias ei sooritanud”. Kui ei (kui eksam on vajalik vaid edasiõppimiseks kõrgkoolis), siis võiks nende tegemine minu arvates olema vabatahtlik. 20 punkti või veel vähem 1 punkt 100-st eksamil ei anna mingit sisulist infot aine omandamise kohta (näitab vaid, et oli väga kehv päev või jäi koolitundides õppimata).
Võib olla küll nii, et kodus on toredam kirjandeid parandada, kuid see tegevus on tööna ajaliselt kooli jaoks kontrollimatu, ei paista välja ja võidakse ka öelda, et lihtsalt oled saamatu ning sellepärast jääb tööd koju teha. Samas võiks olla veelgi toredam alustada täiskoormusega koolimajas tööpäeva kell 8 ja lahkuda (arvestades tunnist lõunat) 16.00. Samas ma ei pea reaalseks, et teisel juhul on need kirjandid tööaja sees võimalik parandada.
Ma arvan, et kui üle Eesti võtta aluseks üldtööaeg, teha see töö koolimajas, selgitada näitlikult avalikkusele, mis sinna aja sisse üldse mahub, võib see olla oluliselt tõhusam kui üldstreik.
Kui HTM on soovinud õpetaja ametikoha uue PGS-ga ümber korraldada, loeks ma huviga neid põhjalikke eesmärke, kirjeldusi ja kaasnevate mõjude hindamisi (ma mõtlen sisulisi analüüse, mitte poliitilist retoorikat).
Ps Ka juhul kui õppetundide arv 35 tunni sees jäetakse reguleerimata, on just töökohal 35-tunnine nädal enda kaitseks tugev argument (selle vastu kui nt kusagil soovitakse selle aja sees nt 27 õppetunni andmist)
Nõuate siin eksami läbimiseks 50% sooritust. Aga kes vastutab selle eest, et õpilastel-õpetajatel on vajalikud õppematerjalid, et soovitud tulemust saavutada? Viimasel paaril aastal on gümnaasiumiõpilastega käitutud kui hüpiknukkudega. Minu enda noorem õde kurdab, et neil pole õpikuid, kuna õppekava muudeti. Kahel aastal on nad sooritanud matemaatikas proovi-riigieksami. Minu muidu eeskujulike hinnetega õde on need mõlemal korral läbi kukkunud, vaid paar-kolm õpilast kogu klassi peale sai positiivse tulemuse. Õel on hirm ja stress, et tema keskkooli ei lõpeta ja seda vaatamata headele kursusehinnetele. Mina nimetaksin seda olukorda gümnaasiumiõpilaste eludega ning tulevikuga mängimiseks – nõutakse palju, aga selle saavutamiseks ei anta kätte vahendeid.
Tiiale
Selle eest, et õppekavale vastavad õpikud on üldse olemas (et koolid neid osta saaks) ning et riigieksam vastab samuti õppekavale (mitte pole kellegi fantaasialend), vastutab Haridus- ja Teadusministeerium. 1 punkti nõude kehtestamine pole lahendus.
Jah, Samp, see on eetikaprobleem. Kuid õpetaja töötamisest ei sõltu kellegi elu ega tervis ja vastupidiselt üldlevinud kummalisele arvamusele ei sõltu kooliharidusest ka kellegi nn saatus. See viimane on juba üks teine teema.
Päästja ja arstina ma sellist lüket ei soovitaks, tõsi.
Ja siis ongi nii, et Riigikogu võtab vastu 50 punkti süsteemi, samas kui HTM ei suuda vastutada õppekava, materjalide ning eksami vastavuse eest? Kannatajaks jäävad ikkagi lapsed. 1 punkti nõude puhul päästaks valitsus vähemalt õpilased sellest ebaõiglasest olukorrast, või õigemini leevendaks situatsiooni. Mingite punktide määramine ei tee nüüd päevapealt lapsi targemaks või lollimaks – tuleks ikka vaadata kaugemale, kus see nõrk koht on ja selles suunas tegutseda.
Õpikuid on 20 aasta jooksul nii palju toodetud, et õppematerjali puudust nüüd küll olla ei tohiks. Tõelist õpetaja tööriista, nagu seda läänes mõistetakse, pole meil aga jälle kunagi olnud. Mina pean õpiku puudumist pseudoprobleemiks.
Kas ka uutele õppekavadele ning riigieksamitele vastavad materjalid on olemas? Loomulikult saab õpetada ka vanadele raamatutele tuginedes, lisaks on tänapäeval nii palju infoallikaid, kuid kas sellega püsib süsteemsus? Kes tagab, et siis õpetatakse vastavalt riigieksamil nõutule? Ma tõesti ei oska öelda, kui suur see probleem on terve Eesti mastaabis, kirjutan paari õpilase/kooli näitel.
Tiiale: õpetaja tagab. Muidugi on õpetajal vabadus ja õigus nõuda, et ta varustataks täpselt õppekavajärgse õpikuga, aga ma kordan: sellist pole olemas olnudki. Õppekavale vastavaks võib kuulutada ka suvalise luulekogu.
Piirdun käesolevas kommentaaris väid lävendi teemaga.
Esiteks pole minu nägemuses sooritamislävendil mõtet: kui inimene on kolm aastat gümnaasiumis saanud hindeid, mis lubavad tal lõpetada, siis on juhul, kui ta riigieksamil mingisugust mõistlikku arbitraarset punktisummat ei saa, põhjust kooli suunas vaadata. Asjaolu, et õpilane kooli kehva eksamitulemusega lõpetada saab, pole ka kellegi jaoks peale õpilase eriline probleem: ülikoolid vaatavad nagunii ise, mis tulemustega inimestel nad jätkata lubavad. Tööandja võib lisaks keskhariduse nõudele paluda näha ka inimese riigieksamitunnistust ja hinnetelehte. Milleks selle kõige juures inimeselt kooli lõpetamiseks eksamitulemust nõuda (pidagem meeles, et sellise inimese õpetajad on pidanud kolm aastat tema teadmisi piisavaks, et ta võiks jätkata)?
Teiseks pole mõistlik väita, et aine omandamist näitab see, kui eksamil on saadud mingisugune kindel tulemus (ja veel ebamõistlikum on väita, et see tulemus peaks olema 50%). Eksam on võimalik koostada oluliselt keerulisem, kui õppeprogrammi tase ja vastupidi. Nt Šotimaa ülikoolides saab hinde “A”, kui hindelise töö maksimumist on saavutatud 70%; hinne “D” vastab 40%ile maksimumist. Mulle tundub, et mõistlik oleks kõik tööd ära hinnata, pingeritta panna ning ülemine kvartiil (arbitraarne hulk, võib olla ka kümnendik või midagi muud) tunnistada hästi sooritatud töödeks, alumine kvartiil halvasti sooritatud töödeks ning keskmine 50% töödest keskpäraselt sooritatud töödest. Töö raskusaste võib varieeruda, ent väide, et enamik Eesti õpilastest (ka juhul, kui nad saavad vaid kümme punkti sajast) ei ole ainet omandanud, tähendab üht kahest: kas enamik Eesti õpetajaid ei oskaks õpetada või ainekava ei oleks eakohane. Ilmselt ei ole kumbki alternatiiv tõene, mistõttu sellist väidet esitada pole ka mõistlik.
Tsiteerin Priit Kärsnat: “Selle eest, et õppekavale vastavad õpikud on üldse olemas (et koolid neid osta saaks) ning et riigieksam vastab samuti õppekavale (mitte pole kellegi fantaasialend), vastutab Haridus- ja Teadusministeerium.”
Tõsi. Aga mis me siis teeme nüüd selle teadmisega?
Ma paneks viis pluss selle mõttearenduse eest, paigutades ta esimesse kvintiili.
Tegelikult oli minu küsimus hoopis mujal. Enamikes kohtades pole õpetaja palgal kohalikus kontekstis ju viga midagi. Küsimus on tunnikoormuses, kuid see on hoopis teine probleem.
Küsimus oli selles, et millise töötajate grupi arvelt peaks õpetajate palka veelgi tõstma? Riiki võib sõimata, kuid vähe on teemasid, mis õpetajate palkadest rohkem tähelepanu saanuud.
Minu arvamusartikkel räägib just tunnikoormusest.
Ps Õpetajate palgatõusu jutt on läbi aastate suur poliitiline mull – palju kära, vähe villa. Kellel siis garanteeritud miinimumpalk 2013.a oluliselt kasvas – see toimus kõige madalamal palgaastmel.
Mina olen see inimene, kes parandab neid õpilasi, kelle täiesti normaalse mõistuse ja võimekuse kiuste on põhikoolis õppimine seiskunud. Meie õpilased on saanud trauma, pole tähtis, millest on see täpselt tingitud, aga nii on tekkinud näiteks kolmandat aastat 6.klassis õppivad lapsed, loovalt andekad noored, kes ei soovi oma piirkonnakooli uksest sisse astuda. Aastate lõikes on need juhtumid järjest sagenenud. Töötan üle 10 aasta tunde- ja meeleoluhäiretega õpilastele mõeldud internaatkoolis, mis töötab tavakooli õppekava põhjal, kuid niisugust olukorda, kus õppekava muutuse ja ministeeriumi kooli sulgemise uitmõtte tõttu oli mul sügisel klassi peale üks uuele õppekavale vastav aineõpik, kogen tõesti esimest korda. Meenus Palamuse koolimuuseumi giidi seletus ajast, mil Luts kooli läks (19.saj lõpp), kui klassi ainuke õpik oli vaid õpetajal. Palju õnne, hariduse korraldajad!
Üleskutse ei tekitanudki võõristust, isegi toetan, ent jutt säästuprogrammist aga küll. Kui lihtsalt seista klassi ees ja lasta teha õpilastel, mida iganes nood tahavad, siis ei näe, et oleks põhjust töö eest küsida ka sellist tasu, mida hetkel makstakse.
Kui mõtted nii kaugele jõuavad, ehk siis peaks ikka eneselt küsima, kas olen õige inimene koolis töötama. Elukutse valik ju meie maal vabatahtlik.
Õpetajast ei sõltu kellegi elu ega tervis – kuidas on võimalik koolis töötaval õpetajal nii mõelda? Kui nii mõelda, siis nii juhtubki, aga koolidesse on vaja õpetajaid, kes saavad aru, et just neist sõltubki kõik, ka õpilase edasine elu, teatud mõttes ka tervis.
Töötan lasteaiaõpetajana ja kuigi minu hoole all on korraga palju lapsi on minu kohus siiski vastutada iga lapse elu ja tervise eest.
Usun ka seda, et edasine elu sõltub paljuski alusharidusest ja koolist. Noores eas on lapsed vastuvõtlikud ja tundlikud kõigele, mis nende ümber toimub ja suur osa oma päevast veedavad nad just haridusasutustes.
Kui õpetajal algab esimene tund kell 10.00, siis Teie arvates peaks ta koolis olema kell 8.00 ja ootama 2 tundi koridoris, kuna vabaneb tema klassiruum selle asemel, et kodus vihikuid parandada ja tunde ette valmistada. Paljudes koolimajades ei ole õpetajatel isiklikku töölauda,kabinetti rääkimata sellest, et arvutid on nii aeglased.
Absoluutselt õiged seisukohad ja eriti üllatav, et need on kirja pannud vallavanem, kellel pole enamasti pedagoogikaga ja õpetaja eluga vahetut kokkupuudet. Oleksin oodanud säherdust reaktsiooni koolidirektorilt või õppealajuhatajalt, sest nemad näevad, mis tegelikkuses toimub.
Mõnes mõttes on hea, et nüüd üritatakse tõmmata see 35 tunni piir – iseaasi, kuidas seda tehakse. Eeldada, et mahukad ained annavad 27 või misiganes arvu kontakttunde ja teevad järelejääva aja jooksul ära ettevalmistuse ja tööde parandamise on võhiklik ja lihtsalt loll. Keeletundides pole see reeglina võimalik, sest mahud (õpilaste arv ja tööde maht on liiga suur) Keegi ei jõua 36 kirjandit ja teisi loovtöid parandada selle ajaraami sees, kuna on vaja veel ka konsultatsioone anda ja tunde ette valmistada. Seega jäävad igasugused kirjandid ja sõnadetööd tulevikus tegemata, kui ajada ranget 35 tunni poliitikat. Tekib muidugi eetiline küsimus sellest, kas südamega õpetaja suudab teha asju nö üle jala ja piirdudagi 35 tunnise tööajaga ja jätta õpilane korralikust õppest ilma. Missiooniga õpetaja seda ilmselt teha ei suuda, sest inimlik väärtus prevalveerib paljude õpetajate südames.
Siiski, töö toimub töökohal ja töö eest on ette nähtud tasu – seega tuleb süda kõvaks teha ja saavutada olukord, kus normkoormus näiteks gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ja näiteks võõrkeele õpetajatel oleks 16 kontakttundi, mis võimaldaks tööd teha optimaalselt ja õiges mahus. Koju tööd kaasa ei võeta, poole ööni ja nädalavahetustel seda ei tehta. Või kui on siiski on vaja töötada väljaspool normaalset tööaega, siis on selle eest ette nähtud lisatasu.
Austage end ja oma perekonda ning tehke tööd selleks ettenähtud kohas ja aja piires. Kõik, mis sinna raamidesse ei mahu, jääbki tegemata. Ehk siis on kunagi lootus, et suurepärane seadus vaadatakse reaalse pilguga üle ja kuulatakse ka töötavate õpetajate seisukohti ning lähtutakse nt Soome praktikast. Praegune seadus on nurisünnitus ja karjuvalt rumal.
Kui õpilane sai koolis palju paremad hinded kui eksamil siis on kaks võimalikku põhjust. Kas koolis pandi häid hindeid liiga kergelt või oli eksam liiga raske.
Loomulikult tuleb viga leida ja parandada!
Kirjandite lugemine ja parandamine võiks toimuda tükitööna. Sellisel juhul ei ole oluline kus õpetaja seda tööd teeb, tähtis on,et tehtud saab.
Soovitage nooremal õel olla ettenägelikum ja arvestada võimalikke eksmite muudatusi ning õppida matemaatikat ka pisut ette. Igaks juhuks tagavaraks.
Selline süsteem on ilmselt mõeldud õpilaste harjutamiseks pidevalt muutuva keskkonnaga nagu on ka päriselu.