Tolmeldajate hukk: ja lendab õielt õiele

21. juuni 2013 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Mesilane on nii meil kui ka kreeka, Lähis-Ida, aramea ja islami traditsioonis hinge kehastus, hingelind. Mis tähendab, et mesilasi hukutades paneme oma hinge panti.

Riigikogu maaelukomisjoni istungil 13. mail tõdeti, et suurim probleem maailma mesinduses on mesilasperede hukkumine/kadumine. See on ulatunud kohati 60–80 protsendini, jäädes viimasel ajal siiski 30% piiresse. Põhjuseks peetakse põllumajanduskeemia kasutamist, mesilaste haigusi, ühekülgset ja vaesunud toidubaasi, probleeme talvitumisega, mesilaste stressi ning geneetilise mitmekesisuse kadumist.

Mürk on mürk

Teadlaste väitel on põllumajanduses kasutatavate mürkide mõju mesilastele üsna võimatu täpselt hinnata. Põldkatsete läbiviimine on keeruline ja kuna mesilased on kliimatundlikud, ei ole ka mujal maailmas tehtud uuringud Eestis üks-üheselt rakendatavad. Kõrvalseisja küsiks nüüd muidugi kohe, miks peaks mürkide mõju just täpselt hindama. Kas poleks igaks juhuks parem karta, kui kahetseda? Sest eri mürkide koosmõju tagajärjed on tundmata. Kahjurid on muutunud agrokeemia suhtes resistentseks ja ristresistentseks, mis sunnib kasutama mitme toimeainega tõhusamaid insektitsiide.

Ka Eesti maaülikooli teadlased otsivad vastust küsimusele, millised taimekaitsemürgid on tolmeldajatele kõige ohtlikumad. Esialgu tõdetakse ettevaatlikult, et lihtne on süüdistada mesilaste hukkumises rapsikasvatajaid, kuid mesilased saavad otsa ka haiguste, parasiitide ja muude põhjuste tõttu. Mesilasi ei ohusta mitte ainult putukamürgid, vaid ka seenhaiguste ja umbrohu tõrjevahendid – kuni taim pole närbunud, käivad mesilased korjel.

EMÜ taimekaitse emeriitprofessor Anne Luik: „Mesilased muutuvad nõrgaks. Millal me võtame haiguse külge – kui oleme nõrgad. Terve hulk viirusi ja ka bakterhaigusi on latentselt ootel, sama lugu mesilastega. Mesilaste populatsioonid on erinevad ja nende immuunsüsteemid on erinevad, aga siiski – mürk on mürk. Sageli seab põllumees ise oma kestlikkuse küsimärgi alla.”

Mesinikud kurdavad, et kui ümberringi kollendavad rapsipõllud, kaovad jälle pooled pered. Samas on selge see, et rapsikasvatus pole mesilaste hukkumise ainus põhjus. Vastavate uuringutega on aga see häda, et tihtilugu saadakse neid tulemusi, mis vaja, ja tõlgendatakse neid, nagu vaja. Taimekaitsevahendite kasutamise nõuete täielikul täitmisel on oht mesilastele väidetavalt minimaalne. Kui aga põllumees ütleb, et mürkidega pritsimise puhul on kõik tehtud, nagu seadus nõuab, tuleks ometi arvestada, et loodus ei toimi inimese loodud seaduste järgi. Ja kuigi näiteks maa-aluste plahvatuste puhul väidetakse, et kõik on normis, pole seda mesilaste enda käest ometi keegi küsinud. Mesilastele võib mõjuda hukutavalt isegi metsaveotraktori möödasõidust tekitatud vibratsioon (ML 13.06).

Mesilane taastab viljakuse

Tolmeldajate hukkumisega seoses on küllalt põhjust väita, et tehnilis-normatiivsele lähenemisele tuleb vastu seada humanitaarne mõõde. Mesilane ei ole tootmisvahend. Mesilaste puhul saab rääkida kollektiivsest intelligentsusest. Et mesilane tagab viljakuse, selle teadmuse andsid tulevastele põlvedele oma müütides edasi juba muistsed hetiidid: mesilane äratab allilmas unne suikunud viljakusjumala, et see tuleks taas ja elustaks looduse talvisest surmaunest. Mesilane esindas omal ajal taevajumalannat.

Elurikkuse kadu

Mesilased ei kao maakeralt globaalselt, kinnitab Anne Luik, aga kindel on see, et meie toidulaud on otseselt sõltuv putuktolmlemisest ja mesilased mängivad selles väga suurt rolli: „Oleme näinud, mis hakkab juhtuma meemesilasega. Aga me ei tea, mis on toimunud/toimub looduslike tolmeldajatega. Ameerika uurimused on ka seda näidanud, et need parasitoidid, kes kahjureid parasiteerivad, kannatavad samamoodi kui mesilased. Mis tähendab, et põllumajandus hukutab enda toimimiseks väga olulisi kooslusi. Intensiivistame tootmist sellisel viisil, mis muudab meie toidulauda veel kitsamaks. Maailmas võib kõige suuremaks probleemiks saada mitte ilmastikumuutus, vaid hoopis elurikkuse kadu. Me hävitame paljusid organisme, kes pakuvad meile tasuta teenust. Elurikkuse kadu pole võimalik tehnoloogiliste vahenditega kompenseerida.”

Elurikkuse hävitamise põhjus peitub suuresti maaharimise desakraliseerimises. Neoliberalistliku ilmavaate järgi on põllumajandus rahateenimisviis nagu iga teinegi, kuigi maaviljeluskultuur on kultuuri alus (vrd ld cultura ‘viljelus; harimine’). Maaharimise desakraliseerimine tähendab seega kultuuri olemuslike aluste kallale minekut.

Maailmas võib kõige suuremaks probleemiks kujuneda mitte ilmastikumuutus, vaid hoopis elurikkuse kadu. Me hävitame paljusid organisme, kes pakuvad meile tasuta teenust.

Rotid eelistavad mahetoitu

Anne Luige sõnul leidub pestitsiidijääke praktiliselt kõikjal, mullas, vees ja taimedes. Mullas on neid suhteliselt raske määrata, metoodika on päris keeruline ja kallis. Viimase aja proovidest oli meil 70% jääkidega ja 40% mitme jäägiga (mille hulgas on ka niisuguste pestitsiidide jääke, mida enam ammu ei lubata kasutada). Mürgid satuvad inimorganismi bioloogilise ahela kaudu (muld-taimed-toiduained-inimene). Kui kantserogeensed, mutageensed, embrüotoksilised, terratogeensed, allergeensed järelmõjud ilmnevad inimeste puhul, mis siis veel mesilastest rääkida.

Eesti seireandmete järgi on pestitsiidijääkidega keskmiselt kuni kaks kolmandikku imporditud tavatoodetest ja üks kolmandik kohalikust toodangust. Tõusutrendis on mitmeste jääkide sisaldus korraga ühes tootes. Lõuna poolt pärit köögiviljades võib olla pestitsiidijääke väga suurel hulgal. Sagedasti on lubatud piirnormiga tootes veel neli-viis-kuus muud jääki, küll alla normi. Nende täpne mõju organismile pole teada, võib tekkida teatud sünergia.

Mürkide koosmõju ongi see, mida üldse ei tunta, ütleb Anne Luik. Toidu kvaliteedi hindamise meetodid baseeruvad toitainete sisalduse hindamisel, mis ei kajasta kogu tõde. Tähtis on üksikute komponentide suhe omavahel. Samasuguse põhitoitainete sisalduse puhul on näiteks rotid alati eelistanud maheporgandit. Neid katseid on tehtud üle maailma ja ka maaülikoolis. Toitainete sisaldus võib olla samasugune, aga ilmselt on mahetoodetel juures veel mingid nüansid, mis varjuvad tõenäoliselt teisestes ehk sekundaarsetes ühendites – mis annavad lõhna ja värvi ning on iseenesest antioksüdandid –, mängides organismi tervises olulist rolli. Mahetaluniku põllu peal käivad kogu aeg metssead, aga selle mehe põldu, kes pritsib, ja kõvasti, metssiga ei lähe.

Anne Luik: „Me peame hindama koos toidukvaliteediga keskkonna kvaliteeti. Kuidas see toit on toodetud, kas ta on n-ö sisemiselt korrastatud, mida on võimalik uuemate analüütiliste meetoditega kindlaks teha. Tuleb välja, et mahetooted oleksid justkui sisemiselt rohkem korrastatud ja võib-olla siis ka organism omastab neid rohkem ja paremini. Me tahame saavutada tasakaalu, mis võib paljude tänapäeva teadlaste jaoks kõlada posimisena, aga johtub lihtsalt meetodite arengust. Kaks asja on meile eksistentsiaalse tähendusega – millist energiat me saame toidust ja millises keskkonnas jätkuvalt elame.

Mis muidugi on kurvastav: oleme arvanud, et Eesti tooted on paremad, loodushoidlikumad, aga näiteks eelmisel aastal avastati Eesti maasikast viis jääki, sh glüfosaate (kõige enam kasutatav umbrohutõrjevahend). Samas teatakse, et glüfosaatidel on väga halb mõju mullaelustikule, rääkimata sellest, et ta mõjutab inimese vere- ja sugurakkusid. Ka väga väikesed kogused muutuvad aegamööda ohtlikuks.”

Sünergia: pestitsiidid ja e-ained

Euronormidega on teinekord kummalised lood: mõningaid traditsioonilisi loodussaadusi justkui ei tohi kasutada, küll aga on soositud teatud mürkide sissesöömine ja paradoksaalsel kombel just laste puhul, kui pidada silmas e-aineid (sünteetilised magusained, värvained, säilitusained). Need võivad kahjustada peaaju, põhjustada migreeni ja hüperaktiivsust ja käitumisraskusi ning allergilisi reaktsioone, tekitada vähki. Mõnes riigis on osa neist isegi keelatud. Sünteetilisi värvaineid kasutatakse eriti välismaiste maiustuste valmistamisel. Kui pensionieelikud on jõudnud e-aineid oma organismi talletada võib-olla kolmandiku oma elust, siis lapsed juba kogu eluaja jooksul.

E-ainete ohtliku mõju kohta lastele toob emeriitprofessor Anne Luik veel ühe olulise täienduse: inimese seedetrakt on immuunsüsteemi tähtis osa tänu sellele, et seal peab eluaset väga palju mikroobidest kasulikke üürilisi. Pommitame neid sünteetiliste säilitusainetega, mis sageli suruvad alla mikroobide tegevuse. Mis põhjust on eeldada, et need koostoimes teiste ühenditega ei mõjuta ka inimese normaalset mikrofloorat seestpoolt?

Meemesilased ja maamesilased tolmeldavad – lisaks lilledele – väidetavalt 75% neist taimedest, mille viljad on seotud inimese toiduga.

Meemesilased ja maamesilased tolmeldavad – lisaks lilledele – väidetavalt 75% neist taimedest, mille viljad on seotud inimese toiduga.

———

Üle õitsvate õunapuude

Tänu tolmeldajatele saab inimene katta kolmveerandi oma toidulauast. Taimesaadustele lisandub piim ja liha – eks söövad ju ka lehmad ja lihaveised putuktolmlejaid taimi. Pärandkooslused on ideaalsed reservaadid kõikidele looduslikele tolmlejatele. Ohakas on väga hea meetaim.

Eestis ei kogu keegi ametlikult seda infot, kuidas mõjutab mesilatepidamist põldude mürgitamine. Mesilasi hoitakse rapsipõldude pritsimise ajal tarus kinni, mis põhjustab pere stressi ja vähendab meesaaki.

Meemesilase korjeraadius on 1,5–2 kilomeetrit, aga ta on võimeline toidu järele lendama isegi kuni 12 kilomeetri kaugusele. Talirapsipõllule võivad mesilased lennata ka üle õitsvate õunapuude.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!