Tulemuste ootamine ajab vihale
26. aprilli Õpetajate Lehes andis intervjuu Värska gümnaasiumi abiturient Georg Sonne, kes hoolimata raskest liikumispuudest koos kaaslastega riigieksamitele vastu läks. Georg lubas anda endast parima. Uurisime, kuidas tal läks.
„Koolieksamid möödusid edukalt,” teatab Georg. „Ajaloo koolieksami sain 5 ja bioloogia 4. Ühiskonnaõpetuse riigieksam õnnestus täita CD-plaadil, see tähendab, et eksamiküsimused olid juba arvutisse sisestatud. Nii oli eksamit väga mugav täita. Kripeldama jääb see, et jäin ajahätta. Eelkõige kannatas seetõttu eksami esimene osa ehk arutlus. Minu arvates oli ühiskonnaõpetuse riigieksam liiga mahukas. 15 lehekülge ülesandeid + arutlus on natuke liiga palju. Raskusaste oli keskmine.”
Eesti keele riigieksamit peab Georg ühiskonna omast raskemaks. Põhjuseks asjaolu, et uus eksamikord oli kasutusel alles teist aastat. Kuid talle meeldis uus eksamisüsteem siiski rohkem kui vana, sest nüüd piisab 400-sõnalisest kirjandist varasema 600 sõna asemel.
„Eesti keele eksami lugemisosa küsimused olid väga hästi sõnastatud,” arvab ta. „Arvan, et kõige paremini õnnestus lugemisülesanne. Ühiskonnaõpetuses jäi mõni küsimus kahjuks natuke arusaamatuks. Loodan, et riigieksamite tulemused on head.
Üks tegevus, mis mind tõsiselt vihale ajab, on riigieksamite tulemuste ootamine. Ma ei saa aru, miks ei võiks oma kooli õpetajad riigieksameid hinnata, kui 12 aastat on need samad õpetajad meid hinnanud. Vaesed abituriendid peavad peaaegu kaks kuud ootama ja end praadima!”
Olen täiesti sama meelt, et miks oma õpetajat ei usaldata.Õpetaja õpetab ja nüüd keegi võõras hakkab tööd parandama ja hindama. Kust me üldse teame, kuidas tema hindab ja kes ta on? Eesmärk on ju lapse areng. Ja võibolla on õpilane teinud gümnaasiumi lõpueksamil oma parima tulemuse. Seda aga teab vaid tema õpetaja.