Varesest ja kujundavast hindamisest kunstiõpetuses
Kui ma lapsena ühes Õismäe koolis õppisin, nägi kunstiõpetuse tund laias laastus välja selline: õpetaja pani tunni algul klassi ette varese topise, jagas paberid kätte ning ütles: „Joonistage!” Tunni lõpus korjas tööd kokku ja läks minema. Järgmisel tunnil saime oma varesepildid koos hinnetega kätte. Mul oli enamjaolt neli miinus.
Ega ma tookord päris täpselt aru saanud, mida nende neljade ja miinustega öelda taheti. Mulle enda varesed täitsa meeldisid. Küll aga mõistsin aastaid hiljem, et laste loomingu hindamisele tuleb hoopis teisiti läheneda.
Et saada aru, mida ja kuidas kunstiõpetuses hinnata, peab eelnevalt selgeks tegema, mis on üldse tunni eesmärk. Kindlasti ei ole see kunstnike väljaõpetamine. Ma arvan, et oluline on hoida ja toetada õpilaste loomupärast loovust, arendada vaatlusoskust, kujundilist ja ruumilist mõtlemist ning analüüsivõimet. Hea oleks, kui õpilane õpiks kunstitundides väljendama oma seisukohti ning mõistma kunsti, sealhulgas tänapäeva kunsti keelt. Muidugi oleks hirmus kena, kui kõige selle juures õpilane ka oma loomingust rõõmu tunneks. Eelmainitud tegevusi aga ei saa hinnata, neid saab vaid suunata.
Suhet ei saa numbriga väljendada
Kunstiainetes ei peaks numbritega hindama. Kasutada võiks hoopis kujundavat hindamist. Meil Rocca al Mare koolis riputab iga õpilane veerandi lõpus tööd seinale ning proovib õpetaja abiga oma pilte ise analüüsida. Sõna sekka ütlevad ka kaasõpilased. Tihti saab just arutluse käigus paljugi selgemaks. Kokkuvõtte jutuajamisest kirjutan ma hinde asemel tunnistusele. Nii võin täiesti kindel olla, et õpilasel on sellest hinnangust tõepoolest kasu. Lugedes hiljem seda kokkuvõtet, meenub lapsele ju meie jutuajamine. Ja jooksvaid hindeid ma ei pane.
Üldse arvan ma, et hinne on suunatud rohkem koolile ja lapsevanemale. Suuline mõttevahetus ning selle kokkuvõte tunnistusel on palju olulisem. See on õpilase ja õpetaja suhe. Aga suhet ei ole ju võimalik numbriga väljendada. Hea hinnang on seevastu tegevusjuhis edaspidiseks.
Väga oluline on, et kunstitunnis saaksid lapsed kogemuse. Kogemust ei saa mõõta, seda ei peagi mõõtma. Tunnis olles ja tööd kaasa tehes saab laps kogemuse igal juhul ning seda ei saa temalt keegi ära võtta. Ning seda ei saa ka numbriga hinnata. Kui fookus on arengul, siis on olulisim iga õpilase edenemine, mitte õpilaste võrdlemine ja võistlus.
Iga laps on andekas
Rocca al Mare kooli 4.c klassi õpilased Jan Markus Bachmann ja Maria Kristina Meriniit poolaasta lõpus oma töid hindamas.
Rocca al Mare koolis on moto „Iga laps on andekas”. Õpetaja ülesanne on välja selgitada, milles. Mina olen selle lause toonud omakorda kunstiõpetusse. Iga laps on kunstis andekas, minu ülesanne on see anne üles otsida ning seda toetada ja suunata.
Riiklikus õppekavas on samuti kirjas: „Hindamise eesmärk on anda õpilasele motiveerivat tagasisidet. Hindamisel on oluline tunnustada lahenduste erinevusi ja väärtustada õpilaste isikupära.” Ma usun, et neli miinus ei ole motiveeriv tagasiside, seepärast olengi hinnete vastu.
Väga huvitavalt on asi lahendatud Taanis. Seal ei tohi õpetaja kuni põhikooli lõpuni lapse loomingule üldse mingisugust tagasisidet anda. Taanis hinnatakse hoopis õpilase huvi õppimise vastu. Mitu korda aastas istuvad õpetaja, õpilane ja tema ema või isa ühise laua ümber ja arutavad läbi, mis last huvitab, mis mitte ja mida tuleks teha, et huvitaks – mida peaks tegema laps, lapsevanem, õpetaja. Lapse huvi õppeaine vastu ei saa numbrites väljendada ja seepärast kirjutavad õpetajad hinnanguid.
Kui nüüd keegi väidab, et tema saab kunstiõpetuses väga vabalt hinnata, siis ma loomulikult usun seda. Muidugi saab, tuleb vaid õpilastele eelnevalt teada anda, mida konkreetse töö juures täpselt hinnatakse. Mina aga ei näe sellel mõtet. Mulle tundub, et hinneteta on hoopis parem joonistada ja maalida. Jällegi tean, et saab vaielda – aga äkki lapsed siis ei joonistagi, kui hinnet ei saa. Ärgu siis joonistagu, tõesti, aga hinde pärast joonistamist ei ole ka kellelgi vaja. Ma olen näinud küll ja küll, et õpilane tuleb poolelioleva pildiga minu juurde, uurib: „Mis hinde ma praegu selle eest saaksin?”, ning loodab siis minu pakkumist kuuldes otsustada, kas maalib edasi või jääb hindega rahule.
Minu laps õpib esimeses klassis ning pole kunagi saanud ühtegi hinnet, ta isegi ei tea, et hinded üldse olemas on. Küll aga ei saa öelda, et ta ei õpiks. Õpib iga päev, nii koolis kui ka kodus. Ja õpetaja kirjutab tema arengu kohta vägagi asjakohaseid tähelepanekuid. Lausete, mitte numbritega.
Õpetajal niigi tuhat tegemist?
Jah, ma tean, et nüüd mõtlevad paljud: õpetajatel on niigi tuhat tegemist, kuidas saab sundida neid veel hinnanguid kirjutades lisatööd tegema. Aga keegi ei sunnigi õpetajat hilistel öötundidel pere arvelt kujundavalt hindama. Kui võtta nii, et tööde analüüs on õppimise osa, saab enamiku hinnangust koos lastega koolitunnis valmis kirjutada. Pealegi on koos õpilasega koostatud hinnang tunduvalt väärtuslikum. Mina olen üldse seda meelt, et parem õpetada vähem, aga põhjalikumalt, analüüsides ja arutledes.
Kui päris aus olla, siis Rocca al Mare kooli põhikooli kunstiõpetuse tundides antakse senini hindeid. Algkoolis õnneks mitte. Mina olen põhikoolis olukorra lahendanud nii, et iga laps saab A ehk kõrgeima hinde. Ning sinna juurde kommentaari, mis kuulub päriselt ainult talle. Küll aga võtan oma südameasjaks selle, et edaspidi laste loomingule enam hindeid ei pandaks. Ning mitte ainult Rocca al Mare koolis, vaid ka Sinu koolis, hea lugeja. Sest ma ei taha, et mõnes Õismäe koolis peaks laps ikka veel varese joonistamise eest arusaamatu nelja miinuse saama.
Olen Maris Kilmiga ühte meelt ja väga oleks vaja, et lastel oleks koolis huvitav. Õppida ja õpetada on palju lihtsam kui õppija aru saab, milleks seda vaja läheb. Meil suhtutakse tihti lapsesse kui inimesse kes on rumal ja ei tea, mis hea on, tundub aga just vastupidi, täiskasvanu on nii rumal, et ei oska lapsele arusaadavaks teha, milleks see või teine asi vajalik. Õppimine pole ju mingi ekstreemolukord, kus pole aega seletada. Andekad on tõepoolest kõik ja joonistamine aitab lastel tihti oma meeleolusid välja elada ja oma raskustega toime tulla. Joonistama võib ju tõesti õpetada,kunstnikuks saamine on teine asi aga pean vaba väljendust siiski paremaks pingete vabastajaks. Annet ei saa hinnetega mõõta. Kunagi tehti eksperimendi korras minu lapse koolis uus süteem kõrgeim hinne 10. Ükskõik, millise süsteemi võtame pole ükski arv sobiv. Põhikoolis peab laps tegelikult selgeks saama kõik igapäeva eluks vajaliku ja lisaks laiendatud osas seda, mis teda eriti huvitab, milleks annet. Tuleks oluliselt vähendada palju mõttetut, mida pähe topitakse. Kindlasti peab alustama seitsmendast klassist tõsiselt koos lapse ja vanematega analüüsi, mida tulevikus peab see inimene tegema hakkama. Ta peab saama palju erinevaid kogemusi, et oskaks valida ja hinnata oma võimeid ja vajadust ühiskonnas samuti. Sellised ained nagu joonistamine, laulmine, käsitöö ja võimlemistund ei tohiks olla tunnid hinnete pärast. Ammugi ei tohiks neid tunde muuta ajaloo tundideks erialade kaupa nagu praegu tihti toimunud on. Olgu need ikka loomingu ja kehalise arengu tunnid. Väikese märkusena pean ütlema, et kui ma vaatan tänaval kuidas mõned noored neiud tänaval käivad siis tahan küsida, kus on õpetajate, eriti võimlemisõpetaja silmad, õpivad nad seal olümpiaajalugu või liikumist