Veel kord Repinist

31. juuli 2013 Ann Roos kunstihuviline, endine õpetaja, muinasjutuvõistluse korraldaja - Veel kord Repinist kommenteerimine on välja lülitatud

Väärtuslikule vene kunstile pööratakse nii koolides kui neist väljaspool kohati teenimatult vähe tähelepanu. Õnneks on Eesti Kunstimuuseum seda puudujääki viimastel aastatel tublisti täitma asunud ning kunstihuviliste rõõmuks eksponeeritakse Kadrioru kunstimuuseumis veel paar nädalat Ilja Jefimovitš Repini (1844–1930) töid, mis pärinevad Helsingi Ateneumi kogudest.

Külastasin näitust esmakordselt kohe peale avamist veebruarikuus. Nüüd, näituse lõppemise eel ja teisel külastusel, kui olen lugenud muid arvustusi, tunnen, et pean ka oma sõna sekka ütlema. Eriti kui mõnel kunstikriitikul on minevikus Repini suurteosed okserefleksi esile kutsunud (vt Postimees, 12.02.2013). Minugi noorusaja lemmikud olid impressionistid ja postimpressionistid, aga ma pole veel kunagi Repini või teiste vene realistliku kunsti esindajate töid vaadates iiveldust tundnud.

Ei saa ju mööda vaadata Repini virtuooslikust portreteerimiskunstist. Kõiki tema suurteoseid – „Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile”, „Burlakid Volgal”, „Riigiduuma pidulik istung” jt – võiks nimetada portreekogumiteks. Rääkimata siis vene suurkujude üksikportreedest. Neist emotsionaalseim on Modest Mussorgski, mis valmis nelja päevaga, kõigest 10 päeva enne helilooja surma, ja kutsus esile palju vastukäivaid reaktsioone – ühtede tumma vaimustuse ja teiste hukkamõistu.

Elades 1870-ndatel aastatel Peterburi kunstideakadeemia stipendiaadina Pariisis, kus vene kunstnikud käisid tihedalt läbi prantsuse intelligentsiga ja ilmusid esimesed fotoaparaadid, proovis ka Repin pildistada, aga hülgas selle üsna pea. Kaasaegsete sõnul olevat ta öelnud, et milleks kasutada aparaati, kui lihtsam on portree joonistada. Ja tõepoolest, tema söejoonistused-portreed andsid natuuri edasi usutavamalt ja tõepärasemalt, pealegi olid need ka kunstiteosed. Siin tsiteerin osaliselt Jakov Mintšenkovi, raamatu „Mälestused peredvižnikutest” autorit.

Nüüd tahaksin peatuda kahel Ilja Repini maalil, mida lahutab ligikaudu pool sajandit. Üks on maalitud Pariisis ja teine Soomes. Viimast saab näha Kadrioru kunstimuuseumis.

Esimene – „Pariisi kohvik” – on maalitud 1875. aastal, kui Repin oli 31-aastane.

Kumu näitusel „Vene kunst Baltimaade kogudest” oli eksponeeritud sellest tööst etüüd „Tütarlapse portree”, mis mõjus oma täiuslikkuses iseseisva maalina. Etüüd kuulub Läti Rahvuslikule Kunstimuuseumile. Maal ise müüdi 2011. aastal Londonis Christie oksjonil 7,3 miljoni dollari eest. Kahjuks läks teos n-ö eraomandist eraomandisse ja näha võib seda ainult internetist. Maal, mis on inspireeritud prantsuse impressionismist, on Repini esimene suurem teos peale „Burlakid Volgal”. See on julge ja unikaalne töö – kohviku miljöö ning tüübid on suurepärased, kuid mitterepinlikud. Minu arvates on siin tunda tugevat Manet´ mõju. Kogu maalist õhkub noorust, energiat ja lausa tegemise rõõmu.

Teine – „Soome suurmehi” – kuulub Repini nii elu kui loomingu lõpp-perioodi. See on omapärane dokument Soome loomingulisest eliidist. Maal on selle näituse suurim (347 x 210) ja kesksem. Kõrval on kirjas saamislugu: kui Repinist sai 1920. aastal Soome Kunstiühingu auliige, korraldati tema auks Helsingi Seltsimajas pidulik õhtusöök. Hiljem tekkis kunstnikul idee kutsutud, kuulsad soomlased jäädvustada. Nii valmiski aastail 1922–1927 eelmainitud maal.

Selle, minu arvates impressionistlike sugemetega, suurteose kohta on palju arvamusi. Osa kriitikuid peab tööd lõpetamata maaliks. Toonid on tagasihoidlikud, tagaplaanil veidi udused, aga isikud äratuntavad. Tundub, et erilise sümpaatiaga on kujutatud Eliel Saarineni. Eino Leino loeb Repinile pühendatud luuletust ja ka Jean Sibelius kirjutab midagi, Gallen-Kallela tegeleb loomulikult oma lemmiku – piibuga ja on Repini poole seljaga. Pildi paremale poole jääb C. G. E. Mannerheim. Maali keskel seisab seljaga vaataja poole Repin. Ta on kepiga üksik vana mees keset Soome suurnimesid. Ma arvan, et paigutusega määrab kunstnik ära oma seisundi ja selle tõttu on, vähemalt minu jaoks, teosel masendav alatoon.

Paratamatult vaevas Repinit kodumaast ja elusolevatest peredvižnikutest-sõpradest äralõigatuna üksindus. Oma valiku oli Repin teinud juba 1899. aastal. 1901. aastal asus ta lõplikult elama Kuokkalasse, 44 km Peterburist. Koos oma teise naise Natalia Nordmann-Severovaga, kes oli üsna ekstravagantne kirjandusinimene. Lisaks taimetoitlusele kehtisid majas erireeglid: vastuvõtt kolmapäeviti, iseteenindus, saabudes tuli lüüa gongi ja einestati erilise laua taga, mille keskmine osa toitudega pöörles. Koht kannab praegu nime Repino ja usun, et paljud on seal käinud. Repini sõpradele aga tundus selline tseremoonitsemine võõrana ning nad eelistasid n-ö heinasupile ja lahjale veinile midagi toekamat. Räägiti, et peale külastust oli kohaliku raudteejaama restoran einestajaist tulvil. Kuigi ligi kakskümmend aastat kunstnikust noorem, suri Natalia Nordmann juba 1914. aastal ja Repin jäi üksi. Siin ma loomulikult ei alahinda Soome sõprade seltsi ja abi, aga…

Tagasi maali juurde minnes on eriline just Repini rõhutatult hall kuju, kuigi ka selja tagant tuntav. Kui Moskva kaupmees ja kollektsionäär Svešnikov soovis kunagi tellida maali, kus Adelina Patti laulab ja teine kuulsus – Repin – teda kuulab, siis kunstnik keeldus naerdes, et sel juhul peaks ta ju ennast kujutama tagantvaates. (J. Mintšenkov)

Näitusel võib näha ka Adelina Patti veidi karikeeritud portreevisandit, Natalia Nordmanni ja Ilja Repini paarisportreed. Viimasel on ühemõtteliselt näha võimukat naist. Palju on suurepäraseid visandeid karikatuurideni välja – kokku 36 tk. Parim on Repini õpilase Jelizaveta Zvantseva portree, mis kaunistab ka reklaamplakateid.

See oleks minu väike lisa, mis võib-olla ei erinegi nii väga giidide ja kriitikute arvamustest.

Näitus on avatud 18. augustini.