Arvamusi arvamusfestivalilt

Laupäeva keskpäev Paide Vallimäel. Kohe-kohe on algamas haridusväitlus ja ma ekslen telkide vahel. Kus on loodelava? Treppidest alla ja sinnapoole, näidatakse mulle õige suund kätte. Seal nad ongi! Kolm noort meest laval väitluseks valmis. Libistan end tagumisesse pingiritta ja juba kõlab reporteri intrigeeriv küsimus meile, pealtvaatajatele:

Mida teeksite Teie esimese asjana, kui oleksite haridusminister?

Reporter vaatab otsivalt ringi. Kas tõstab keegi käe või peab ta ise kellegi juurde minema? Vaatan püüdlikult enda ette maha. Kui ta ainult mind ei küsiks!

Vähendaksin laste arvu klassis.

Annaksin õpilastele suurema valikuvabaduse

Tooksin klassi abiõpetajad.

Kaotaksin bürokraatliku aruandemajanduse ja e-kooliga sebimise.

Kes see räägib nagu Lauri Leesi? Uudistan noort ja veidi punkarliku olemisega noort naist. Vahva oleks olla tema õpilane, mõtlen.

Mida mina teeksin? Tõstaksin õpetajad tagasi riigiteenistujate seisusesse, nii et neilegi laieneksid riigiteenistujate garantiid. Ma ei mäleta, miks 1996. aastal, kui õpetajate õiguslikud garantiid tühistati, selle vastu ei protestitud? Või protestiti?

Nüüd on sõna poodiumil seisjatel

Artur Taevere pikast jutust nopib meedia üles ühe mõtte: viimane PISA-test näitas, et 13% 15-aastastest õpilastest ei ole baastasemel st need lapsed ei saa ajalehest artiklit lugedes sellest aru ega mõista tööle kandideerides, mis töö kirjelduses kirjas on. Baasoskused hakkavad pihta sellest, et õpilane oskab lugeda, kirjutada ja saab ka loetust aru, sellele lisanduvad matemaatika ja arvutamine. Teisisõnu, 13% põhikooli lõpetajatest on funktsionaalselt kirjaoskamatud.

See pole tegelikult suur protsent, mõtlen. Kui möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel Ameerika avalike koolide funktsionaalse kirjaoskamatuse pärast hädakisa tõusis, oli pilt ikka hoopis must. Reformide käigus olid kadunud kohustuslikud oskusained ja asemele tulid vabalt valitavad huvitegevused. Annaks taevas, et meil nii ei lähe!

Heiki Haljasorg on mees kui orkester. Ühelt poolt on ta kahe jalaga praktilise koolitöö sees – töötab nii klassiõpetajana, gümnaasiumis ajalooõpetajana kui ka ülikoolis kasvatuse ajaloo lektorina. Teiselt poolt on ta kasvatusteaduste doktorant ning tunneb hästi teooriat. Ta teab, et nii mõnigi meie jaoks uus asi on unustatud vana. Ta ei kiru ega idealiseeri seda, mis oli ja mis on ning rõhutab, et äärmused on igas tegevuses ja süsteemis ohtlikud. Aristotelese neljast voorusest on üks mõõdukus, teine mõistlikkus, kolmas mehisus ja neljas õiglus. Kõiki neid on vaja praktilises koolitöös õpetada ja harjutada. Mehisus on käegalöömise vastand, laps peab kogema ka ebaõnnestumisi ja seda, et sellele ei tohi alla jääda. Õpetaja toetav sõna, juuresolek ja juhtimine on sel puhul hädavalik, niisamuti nagu koostöö lapsevanemaga.

Kõik kolm noort meest laval – kolmas on arutluse juht Sten Andreas Erlich – on äärmiselt sümpaatsed. Õhus on optimismi. Artur Taevere toob näiteid eri maailmanurkade koolidest, Heiki Haljasorg omaenda õpetajakogemusest. Publiku naeruturtsatused näitavad, et tõsistest asjadest saab rääkida ka teisiti kui surmtõsiselt.

Järelmõtted

Kodu poole sõites on aega seedida seda, mida olin äsja kuulnud ja näinud. Ja siis tuli silme ette pilt veel ühest noorest mehest. Kui teised sõnasoovijad jäid oma repliigi või küsimuse esitamise ajal istuma, siis tema tõusis püsti ja esitas oma seisukohad suure sisemise pinge ja kirglikkusega. Ta rääkis kahest fundamentaalse tähtsusega küsimusest (sõna fundamentaalne kordus ta sõnavõtus veel palju kordi). Esiteks sellest, et me pakume lapsele koolis seda, mida arvame, et tal võib elus vaja minna.

Kujutage ette, et teile tuuakse iga päev koju üks kinnine pakk, et võib-olla läheb teil seda kunagi vaja. Varsti on teie elamine neid pakke täis, aga te ei tea, kas ja millal teil neid vaja läheb. Kas teil oleks nii hea elada? Me tahame ju ikkagi asju, mida meil vaja läheb. Miks me siis lapse puhul seda ei arvesta? Miks me ei lähtu lapse huvidest? Me peaksime koolis pakkuma lastele seda, mis neid huvitab, mida neil elus tegelikult vaja läheb.

Teine fundamentaalne küsimus on see, et me ei õpeta lapsi praktilisi väärtusi looma. Me ainult seletame ja räägime ja näitame, aga ise tegemist ei õpeta.

Artur Taevere vastas talle, et ta on näinud koole, kus just selliselt toimitaksegi, aga see pole tegelikult hea. Ta tõi näiteks ühe tütarlapse, kes unistas arsti elukutsest. Gümnaasiumis valis ta osalemiseks sellised projektid, mis olid seotud praktilise haiglatööga. Arstiteaduskonna sisseastumiseksameil selgus aga, et tal polnud olulistes õppeainetes vajalikke baasteadmisi ning sinna see unistus jäigi.

Heiki Haljasorg lisas, et me ei või iial teada, millal meil ühte või teist näiliselt kasutut teadmist vaja võib minna. Näiteks võitsid tema õpilased reisi Pariisi, sest nad teadsid ühte detaili Prantsusmaast, mida vastasvõistkond ei teadnud.

Kui me laseksime sellel noorel mehel meie senise koolikorralduse pea peale pöörata, siis on õige varsti 13% neid, kes saavad loetust ja kirjutatust aru, mõtlesin.

Tuli meelde ka ühe teise kuulaja arvamus: Kooliskäimine võiks olla vabatahtlik, koolikohustus tuleks kaotada.

Heiki Haljasoru vastus oli järgmine: Kord küsiti meie esipunkarilt Tõnu Trubetskylt, mitu päeva nädalas oleks ta koolis käinud, kui koolisundi poleks olnud. Tema vastus oli – mitte ühtegi päeva! Ka sund on vajalik!

Pole midagi uut päikese all! Mäletan, kuidas kusagil 1990-ndate lõpuaastatel ilmus Õpetajate Lehes mitme lehekülje pikkune vihane artikkel pealkirjaga „Kool kui jupp julma keskaega”. Lastele nõuti vabadust ja veel kord vabadust ise valida ja ise otsustada. Mõistsin tookord, et artikli autor on läbi lugenud mõne raamatu Ivan Illichi või tema jüngrite sulest. 1960-ndatel, lapsekeskse kasvatuse „romantikaperioodil”, nõudsid ja propageerisid need tegelased koolikohustusest ja koolidest vaba ühiskonda. Lapsed koonduksid huvivõrgustikesse ja tegeleksid neile tõsist huvi pakkuvate asjadega. Need ideed ei leidnud rakendust mitte üheski riigis. Koolikohustus kaitseb ju tegelikult last, annab talle õiguse kasvuajale. Ja kui kaua püsib riik, kui kaovad koolid? Annaks taevas meile arukaid otsustajaid ja häid õpetajaid!