Eestist itaallase pilgu läbi, kes külastas sakslannaga Riiat

Kui välismaist päritolu meesterahvas, kes on elanud Eestis, kirjutab meie maast raamatu, on ilmselgelt eestlasel põhjust seda lugeda. Siinne meesterahvas aga teeb seda hoopis teisiti kui näiteks meile juba tuttavaks saanud Justin Petrone või João Lopes Marquez.

Teisiti mitte niivõrd sisu poolest, kuigi, tõsi, ka selle. Pigem pälvib esmalt tähelepanu tema stiil – hüplik, kaootiline, lendlev, koguni luuleline –, millega võib lugejal esialgu olla raske harjuda. Raamatu lõpuks tekib seevastu kerge kahjutunne sel minna lasta. Just nagu kirjutajal endal Eestiga …

Aga alustagem algusest. Sardiiniast pärit Andrea oli mõne aasta eest Erasmuse programmi käigus vahetustudengina Tartus. Sealne Raatuse hostel on tema teose tuum, kese, kust asjad saavad alguse ja kuhu tee ikka tagasi viib. Sealt saavad alguse retked Tallinna, Helsingisse, Stockholmi, Sankt-Peterburgi, Riiga niisamuti kui Pärnusse, Otepääle, Värskasse. Tudengiretked, mille iseloom ja muljedki on tavapärasest teistsugused.

Õppimisest ja ülikoolist, tõsi, pole siin teoses just palju kirjutatud. Pigem käsitleb see emotsioone, mõtteid ja käike. Nii lähemale kui ka kaugemale. Nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt. Juttu tuleb nii talveõhtust lumisel tühjal maanteel kui ka kohtumisest Tartu halvema poole esindajatega, nii muusikast kui ka söögist.

Kui ma õigesti aru sain, on „Põhjala logiraamat” (tõlkinud Kertu Põder) valminud Andrea blogi põhjal, mis annab muljetele värskuse ja siiruse selle kõige otsesemas mõttes –

ma rõhutan: otsesemas, see tähendab alati mitte sellises, mida ootaksime. Ja ometi seisneb võlu paljuski just selles. Et võõrale on lubatud öelda enam, kui me tahaksime kuulda oma rahvuskaaslase suust või tunnistada ise.

Ei, ma ei taha öelda, et raamat oleks kuidagi negatiivne. Pigem seda, et tegu on noore kirjutajaga, kes kirjutab ühelt poolt seda, mida me temalt ootame, kirjeldades tudengipidusid ja identiteedikriisi, teisalt aga lajatab ootamatult emotsionaalselt eksistentsiaalseid mõtteid: „Ime ei ole ainult intensiivsuse poolest esiletõusvates hetkedes, vapustustes, vaid igas hetkes kui sellises, igas hetkes, mis kunagi enam tagasi ei tule” (lk 56), ja pikib sisse sama ootamatult emotsionaalseid kohakirjeldusi: „Tallinn on Eesti, kel pole mingit vajadust olla midagi muud kui tema ise – intiimne, meeldejääv, kauge ja mõistatuslik, rahulik ja vaikne oma elavuses, soe ja kodune oma tagasihoidlikkuses ja reserveeritud oma iidses ilus, ta on lihtne, pisut häbelik, maagiline nagu tema elanike naeratused” (lk 156).

Või võtkem kas või Helsingi, mis Atzori sõnul „… säilitab eneses pilti konfliktist tuhandeaastase talvest õppimise ja selle kõrgilt ignoreerimise vahel” (lk 165). Seevastu Rootsis leiab autor kohese äratundmise otse kui kunagise kodu, kirjeldades kohtumist nõnda: „Loojanguna näiva hilise koidiku võlu saarte uinunud palgeil, mille keskel on ainult mets, ja mõne üksiku majakese nõrga tulukese süttimine ning kaldus katused kesk tumedat lehestikku, kui öö nõuab veel sündivalt päevalt andamit” (lk 190).

Kogu oma vahetuse juures püüab ta jääda neutraalseks ja mitte kaotada austust. Katsudes mõista ajaloo abil isegi neid, kellega kohtumine öises Tartus ei kuulu kahtlemata tema lemmikelamuste hulka ja võttes paaril leheküljel ülevaatlikult kokku Eesti kannatused, mis on sellise (tema silmis õõvastavalt paradoksaalse) olukorra põhjustanud.

Igal juhul avab see raamat kohalikule lugejale ukse sinna, kuhu me pilk muidu ulatuda ei saagi. Kui paljud meist on üldse kunagi mõelnud, milline on elu Raatuse ühiselamus, kuhu tuleb noori kokku Itaaliast, Norrast, Saksamaalt. Mida nad seal teevad või kuidas oma aega veedavad. Mida mõtlevad või tunnevad, kuidas Eestisse suhtuvad, mis mulje me neile jätame ja mis sõna nad meist maailma viivad. Ja isegi, kui oleksime olnud kohal, ei tajuks me iial maailma samuti kui itaallane, kes armub Eestis olles sakslannasse ning elab üle ja läbi üüratuid sisevõitlusi.