Heaks kuulajaks õpitakse sünnist saadik

16. aug. 2013 Helle Paatsi Põlva lasteaia Lepatriinu õpetaja - Heaks kuulajaks õpitakse sünnist saadik kommenteerimine on välja lülitatud

Tänapäeva kiire elutempo tingib verbaalse ehk sõnalise suhtlemise osakaalu vähenemise. Seda eriti laste ja vanemate vahel. Omavaheline suhtlemine, elava kõne kuulamine on aga põhiline kõne ja sotsiaalse arengu tagaja.

Loomulik emakeele omandamine algab kuulamisest ja kuuldust arusaamisest. Lapse kuulamisoskuse kujundamisega tuleb alustada lapse sündides ning sellega tuleb aktiivselt tegelda lapse kogu koolieelse ea vältel. Kooliks ettevalmistamisel on väga oluline osa kuulmis- ja kuulamistaju arendamisel. Kuulamisoskus on aluseks rääkimisele, lugemisele ja kirjutamisele.

Kuigi kuulamisvõime on lapsele sündides kaasa antud, vajab see arendamist kuulamisoskuseks. Kuulamine on õpitav protsess, mille käigus muutub suuline kõne tähenduseks. Selleni jõudmise pikk tee algab häälte eristamisest ümbritsevas keskkonnas. Täiskasvanu ülesandeks on panna last kuulama ja tajuma ümbritsevaid hääli, mille tulemusel laps hakkab neid eristama ja ära tundma.

Laps vajab võimalusi kõige selle harjutamiseks. Mida varem laps kuulamisoskuse omandab, seda kergem on tal elus toime tulla. Ta peab saama talle tähtsaid tundeid ja vajadusi väljendada. Spetsialistid on väitnud, et teadlik aktiivne suhtlemine aitab lapsel kiiremini areneda. Täiskasvanu osa on kuulata, viimistleda ja stimuleerida lapse kõnet.

Kõneleja roll moodustab suhtlemisel vaid ühe poole. Terapeudid ja nõustajad on leidnud, et suhtlemisel on osavast kõnelejast veelgi olulisem olla aktiivne kuulaja. Aktiivne kuulaja on kannatlik ning häälestub kõneleja emotsionaalsetele vajadustele. Rääkija tõlgendab seda kui tähelepanelikkust ja hoolitsust enda vastu.

Lapsi saame õpetada paremini tundeid väljendama ja aktiivselt kuulama mängude abil. Ettelugemine ja kuuldu üle arutlemine, tähe- ja häälikumängud, rollimängud ja arutelud ümbritsevast ja oma tunnetest loovad sõbraliku ja usaldusliku õhkkonna lapse ja täiskasvanu vahel. Lapsi ei tohi eitada, häbistada, üle kuulata või ähvardustega minema ajada. Kui te ei kuula oma last, siis tõrjutud tunded ei kao, vaid lähevad alateadvusse ja väljenduvad segaduse või raevuna. Tihti võib laps tõmbuda endasse.

Uurimused on näidanud, et paljud inimesed on halvad kuulajad. Peaaegu kogu informatsioon võetakse meediast vastu silmade kaudu. Kuulamine tähendab aga seda, et öeldu ja sellest arusaamine jõuab teadvusse kõrvade kaudu. Väikelapse-eas õpitud kuulamisoskus paneb aluse heale toimetulekule koolis. Mida paremini õppija mõistab kuuldut, seda lihtsam on tal õpingutes sammu pidada.

Kuulamine on kasulik ja vajalik oskus, mis on tegelikult raske, pingutav vaimne tegevus. Kuulamine on heade inimsuhete alus.

Lihtsad reeglid kuulajale:

  • Näita üles huvitatust.
  • Esita kuuldu kohta täpsustavaid küsimusi.
  • Vaata vestlejale otsa.
  • Naerata, kurvasta, imesta koos vestlejaga.
  • Lapsega on mõttetu rääkida, kui ta on mängust haaratud.
  • Et oluline jutt jõuaks lapseni, lasku lapse kõrgusele ja otsi silmsidet.
  • Naljakaid ja naeruväärseid lapse ütlemisi ei tohiks kaaslastega arutleda lapse kuuldes.
  • Lapse ärakuulamise edasilükkamine asenda fraasiga „Jah, ma kuulan sind.”.