Mõmmikud kümblevad varakult
Tartus Annelinnas asuva Mõmmiku lasteaia nimi võiks olla ka Mõmmikud, sest kodulehelt vaatab vastu kaks pontsakat karupoega – eesti ja vene karu.
Kakskeelses Mõmmiku lasteaias on nii eesti kui ka vene rühmad ja keelekümmeldakse juba üheksandat aastat. Plaanis on muuta kümblus paari aasta pärast kahesuunaliseks.
„Meie vene lapsevanemad tahaksid, et laps õpiks eesti keelt, paljud eesti laste vanemad aga, et laps õpiks vene keelt,” kirjeldab direktor Olga Savik meeleolusid lasteaias. „Kohalik tööturg nõuab seda, teiseks vaadatakse üha enam Venemaa turu poole. Noortel, kes omandavad varakult vene keele, on kindlasti eelis. Liitusime seepärast uue projektiga – kahesuunaline keelekümblus lasteaias. See on mõeldud nii eesti kui ka vene kodukeelega lastele alates neljandast eluaastast. Põhimõte on, et laps saab suhelda kahes keeles – pool päeva vene ja pool päeva eesti keeles. Lasteaedade keelekümblusprogrammi peaspetsialist Svetlana Belova käis meile seda tutvustamas, meeldis. Esialgu kavatsetakse kaasata projekti viis asutust, Tartust meie lasteaed ja Annelinna gümnaasium. Ettevalmistusperiood, mis hõlmab õpetajate koolitust, kestab 2013–2014, programm käivitub 2015, algul ühe rühmaga. Väga põnev. Ees seisab kõvasti tööd, aga meil on ka palju häid toetajaid – kohalik omavalitsus, keelekümbluskeskus, haridusministeerium.”
Õpetame teid koos lapsega
Esimene sajaprotsendilise keelekümbluse rühm avati Mõmmikus juba 2005. aasta septembris, seal kümbles 24 viie-kuueaastast last. Kuna soovi oli, lisandus järgmisel aastal ka teine rühm. Algusaegade raskusi Olga Savik ei mäleta, arvab, et ju neid polnudki, sest kõik olid hästi õhinas. Praegu neid pisut on, sest lapsed teavad nüüd, et eesti keelt on vaja õppida. Vene emakeelega lapsel polegi Mõmmikus praegu muud varianti, kui minna keelekümblusrühma. Või siis ära. Ära on läinud ainult üks laps, sest vanem ei soovinud, et tema laps hakkab nii vara eesti keelt õppima. Nad valisid lasteaia, kus polnud keelekümblust.
Eesti keelt õpitakse Mõmmikus teise keelena juba kolmandast eluaastast. See toimub hästi eestipäraselt sisustatud toas, kus laps sattub sõna otseses mõttes eesti kultuuri ruumi. Rühm tehakse eesti keele õppimiseks pooleks, korraga on toas 12 põnni.
Igal aastal tutvustatakse Mõmmikus lahtiste uste päevadel keelekümbluse eesmärke ja põhimõtteid ning vene lapsevanemate huvi selle vastu on endiselt elav. „Nad on uhked, et laps õpib eesti keelt, ja toetavad teda,” näeb Olga Savik. Keelekümblusrühma lapsevanematega tehti algusest peale tihedat koostööd. Neid kutsuti lasteaia üritustele ja näidati õppetegevusi. Mõni vanem muretses, et ei saa aru, mis toimub, sest ei oska üldse eesti keelt. Teda lohutati, et pole viga, õpetame teid koos lastega. Vanematega istuti koos hommikuringis, neil lubati rühmas vaatamas käia, kuidas kümblus kulgeb. Peod ja õhtused üritused – jõulud, vastlad, teised eesti rahvakalendri tähtpäevad – peeti samuti vanematega. See kõik oli vene vanematele uus ja huvitav. Rääkimata sellest, et vene lapsed saavad lisaks keeleõppele osa ka eesti rahvuskultuurist.
Kehakeel ja näpunukk on abiks
Olga Savik: „Meil on traditsioon, et eesti emakeelega lapsed käivad vene emakeelega laste üritustel ja vastupidi. Peame naistepäeva, mis on vene inimestele väga tähtis, vene lapsed aga õpivad tähistama emade- ja isadepäeva. Suur pidu kogu majale ja lapsevanematele on eesti rahvakalendri mihklipäev. Teeme siis sporti ja peame mihklipäevalaata. Kogu maja kevadpeol esinevad keelekümbluse lapsed nii eesti kui ka vene keeles. Ei pea oma vanematele ainult eesti keeles esinema, iga vanem ei oskagi seda. Lasteaia lõpupidudel on samuti pool kavast eesti ja pool vene keeles.”
Mõmmiku lapsed käivad Annelinna gümnaasiumis eelkoolis. Koos sealsete õpetajatega arutatakse õppematerjalid läbi, et need poleks koolis ja lasteaias ühesugused. Annelinna gümnaasiumi õpetajad kohtuvad ka Mõmmiku lapsevanematega. „Igal aastal läheb mõni keelekümbluse laps Mõmmikust eesti kooli,” märgib Olga Savik. „Laps ei pane tähelegi, kui juba eesti keelest aru saab. Keelt ei õpita, vaid omandatakse igapäevategevustes ja mängides. Et lastel oleks huvitav, peame kogu aeg nende huvi üleval hoidma. Õpetaja peab olema loov ja sära peab silmas olema.”
Õpitakse kõike seda, mida eestikeelses rühmaski, ainult et protsess on pikem. Iga laps omandab keelt omas tempos. Oluline on see, et ka seinad räägivad – kõik õpitu on kogu aeg seinal silma ees kirjas.
Olga Savik: „ Keelekümblusrühmas on loomulikult raskem töötada kui tavarühmas. Kogu aeg tuleb rääkida, midagi seletada. Kui laps jutust aru ei saa, siis näitad, võtad kehakeele appi. Metoodika ütleb, et on üks keel ja üks inimene ehk siis õpetaja räägib lapsega eesti keeles, aga inimlikust seisukohast tuleks vahel ikka lapse emakeelt kasutada, näiteks siis, kui ta on kurb. Siis tuleb olla kaval: võtad näiteks näpunuku – ei räägi õpetaja, vaid nukk.”
Alguses istus tooli all …
Olulisemaid põhimõtteid keelekümbluses on, et poleks sundust. Keelekümblus on vabatahtlik nii lapsele kui ka lapsevanemale.
Olga Savik kinnitab, et on oluline, et venekeelsed vanemad räägiksid lapsega ikka vene keeles. Kakskeelses peres rääkigu teine vanem lapsega ainult vene keelt. Nii oskab laps keeltel vahet teha põhimõttel üks inimene, üks keel, ning pöördub juba ise inimese poole õiges keeles. Vahel juhtub niigi, et laps oskab eesti keeles näiteks nädalapäevi nimetada, aga vene keeles mitte.
Lastel on alguses vaikimisperiood. Kuulavad-kuulavad, siis tuleb kõne järele. Õpetajad teavad sellega arvestada ega forsseeri. Alguses istunud üks vene poiss mitu kuud vaikselt tooli all, aga praegu läheb kooli, eesti keel suus. Oli tüdruk, kes ei rääkinud eesti keeles terve aasta. Ta sai kõigest aru ja vastas eestikeelsetele küsimustele õigesti, aga vene keeles. Pärast rääkis nagu üleöö kenasti.
Lapsed on erinevad, aga tavaliselt tunneb lasteaia keelekümblusrühmas lõpetanud laps eesti keele tähti ja häälikuid ning tunneb kirjapildis ära eestikeelseid sõnu. Kõige tähtsam on tahe ja julgus eesti keelt rääkida.
Ka Mõmmikus käib projekt „Kiusamisvaba lasteaed”. Seal on palju elemente, mida keelekümblusega siduda. Olga Savik: „Meil on kaks rahvust. Siin on see loomulik. Nii eestlased kui ka venelased ootavad huviga suuri ühiseid õuepidusid. Lapsed mängivad sõbralikult, pole kaklemist sellepärast, et ollakse teisest rahvusest. Eesti lasteaias, kuhu läheb vene lapsi, on küll selliseid juhuseid.
Kunagi käisid eesti lapsevanemad minu juures kurtmas küll ja helistasid isegi haridusosakonda, et miks on rühmas palju venelasi. Enam pole seda mitu aastat olnud. Keelekümbluse lapsevanemad pole iial minule kurtnud, et siin on eestlasi.”
Seinad räägivad
Õppealajuhataja Maire Reiman: „Panime ühiselt kirja meie lasteaia põhiväärtused. Üks õpetaja kirjutas värsid – aususest, tervisest, töökusest, loodushoiust, rahvusväärikusest …
Kõrgema kunstikooli tudengite idufirma joonistas pildid juurde ja nii see väärtuste rong koridori seinale sündiski. Vahva oli õhtul kuulata, kuidas laps palus vanemal salme ette lugeda ja need jäid talle hetkega pähe.”
Keelekümbluskoolitusi saavad nii õpetajad, õpetaja abid kui ka lapsevanemad. Igal aastal toimuvad konverentsid. Koolitusi ja suvekoole kiidetakse. Need on täispikad tööpäevad ja samas lõbusad. Loovad ja ajurünnakuid täis. Pärast tehakse kuuldust ja kogetust kokkuvõte kogu majale, sest keelekümblus on metoodiliselt hea ka teistele rühmadele. Palju sellest on võimalik tavarühmaski kasutada. Näiteks „rääkivaid seinu”. Palju kasutatakse muusikat, õpetajad mängivad lihtsamaid pille, lapsed õpivad eestikeelseid laule.
Keelekümbluse õppevahenditega varustavad ja toetavad haridusministeerium ja keelekümbluskeskus, õppematerjale tehakse ja otsitakse loomulikult ka ise.
Eesti kultuuri kohta on palju materjale, raamatuid, töölehti. Teemaks näiteks rahvariided, rahvakalender, vanasõnad … Silma hakkab vana seinakalender ilusate fotodega Tartust, et lastele kodulinna tutvustada.
„Rääkivad seinad” tähendab, et igale poole pannakse sildid esemete nimetustega. Seinal on silt „sein”, uksel silt „uks”. Mänguköögis on kõik siltidega tähistatud pliidist soolatopsini. Poistel mängutöökojas samamoodi. Nii hakkavad lapsed sõnahaaval lugema.
Tore papist nukk on Ilmakaru, keda riietatakse vastavalt ilmale. Igale esemele on nimetus peale kirjutatud: kampsun, kingad, prillid, vihmavari … kõik saab selgeks. Aga kuidas tutvustada lastele ees- ja tagasõnu? Väga lihtne – piltidega, kus jänes on puu ees ja puu taga.