Pane mure kiiresti käest ära!

30. aug. 2013 Tuuli Hiiesalu Mart Reiniku kooli klassiõpetaja - Kommenteeri artiklit

Klassiõpetajale pole midagi erakordset minutis (toonitan, minutis), mille jooksul tuleb tal reageerida kümnetele küsimustele. „Õpetaja, ma ei saanud aru, kas sa seletaksid veel kord?” „Õpetaja, kas ma tohin välja minna?” „Õpetaja, milliselt realt ma pean alustama, kui mul on uus vihik?” „Õpetaja, kas ma tegin õigesti?” „Õpetaja, kas sul joonlauda (mõnikord ka pliiatsit, kustukummi, kääre, liimi …) on mulle laenata, minu oma on kadunud?” „Õpetaja, kas ma tõesti pean seda tegema?” Lisaks võib õpetaja sellesama üheainsa minuti jooksul kuulda, kuidas keegi ütleb kellelegi pahasti, näha, kuidas keegi togib pinginaabrit, ja tunda, et tema käekotis vibreerib nõudlikult telefon. Nädalad ja kuud lähevad ning õpetaja hääl hakkab muutuma nõudlikumaks ja kõrgemaks. Kohale on jõudnud stress.

Mina ja stressis? Ei või olla!

Juhuse tahtel sattusin kevadel Eesti maaülikooli magistrandi Reili Liiveri uurimisobjektiks. Ta uuris mu psüühilist ja füüsilist koormatust. Alustada tuli ankeedist. Niisiis kirjutasin: „Olen kolmekümnendates kõrgharidusega täiskoormusel töötav naisõpetaja, kellel tööstaaži 12 aastat. Töökollektiiv on meeldiv, juhtkonnaga probleeme pole, kuid tööpäevad kipuvad venima pikaks ja pingeliseks. Seda eelkõige seetõttu, et tahan igaks päevaks ja tunniks hästi ette valmistada. Nigel palk ununeb, kui loen lapsevanema tänukirja tehtud töö eest või kui tuttav inimene ütleb, et õpetamine on raske, kuid väärt töö − tubli oled.”

Tuli anda hinnang ka oma tervislikule seisundile. Ma ei kurtnud millegi üle. Sportlikku eluviisi harrastava inimesena pole mul ei kaela-, selja- ega käevalusid. Isegi hambavalu ei mäleta. Möödunud õppeaastal ei olnud mul ühtegi haiguspäeva. Seega võisin jätta mulje tervest inimesest, keda stress ei ohusta.

1903 sammu päevas

Ühel hommikul tuli magistrant Reili Liiver minu klassi, kaasas mõõtmisseadmed. Müomeetriga mõõdeti minu kaela- ja seljalihase toonust, dünamomeetriga kätejõudu. Lisaks sain terveks tööpäevaks vööle sammulugeja ja käele pulsikella. Oli tavaline tööpäev, tunniplaanis viis tundi.

Millised olid tulemused? Sammu­lugeja näitas, et astusin ühe päeva jooksul 1903 sammu. Kui võrrelda seda Jaapani õpetaja 635 ja Rootsi kollegi 695 sammuga (andmed Liiveri magistritööst), siis pole paha. Olgu lisatud, et olin sellel päeval koridoris korrapidaja, kusjuures minu klass asub teisel korrusel, söökla keldrikorrusel ning vahepeal käisin tundi andmas ka kolmandal korrusel. Õpetan ma ikka püsti seistes, istun tunnis haruharva.

Minu keskmine pulsisagedus sel päeval oli 86,42 lööki minutis, sealjuures madalaim oli 70 ja kõrgeim 112 südamelööki minutis. Uuritavas grupis platseerusin sellega keskele ja pääsesin napilt nende uuritavate nimistust, kellel on kõrgenenud pulsisagedus, mis tekitab psüühilist pingeseisundit.

Selliste näitudega alustasin oma tööpäeva.

Selliste näitudega alustasin oma tööpäeva.

Lihased vajavad täiendavat tööd

Lihaste uuring näitas, et mu vasaku kehapoole trapetsilihase (kaelapiirkonna) toonus oli üle normi – see viitab pingele. Hullem lugu oli alaseljaga, mille peaaegu kõik numbrid olid punased − toonus oli alla normi, elastsus vähene ja lihasjäikus madal. Põhjuseks võib olla vähene treenitus. Kui seni olin sportimisel pannud rõhku jalgadele (jooksmisele), siis nüüd tuleb stressi peletamiseks tõenäoliselt hakata hoolitsema ka selja eest. See tähendab, et tuleb istuda korralikult ja hakata tegema seljalihast tugevdavaid harjutusi. Kätega (randmetega) tundus olevat kõik korras, dünamomeetriga mõõdetud käepigistusjõud oli normi piirides.

Stressioht hiilib lähedal

Niisiis pidin kevadel tõdema, et stressis ma veel pole, kuid see ohtlik tegelane on ometigi hiilinud mu lähedusse. Toetudes taas Liiveri magistritööle, leidsin mõned head nipid, millega algaval õppeaastal stressiohtu endast eemale peletada. Teen õigel ajal ja õiges mahus pause (kui ma vahetunnis korrapidaja pole, e-kooli ei täida või laste konflikti ei lahenda). Puhkepauside ajal võimlen − õpilaste hea tuju õpetajat võimlemas nähes on garanteeritud ja järgmine tund algab stressivabamas õhkkonnas. Korraldan tunni nii, et saan nii seista, liikuda kui ka istuda (ikka sirge seljaga). Muretsen endale tugevast materjalist füsioloogilise sisetallaga avarad jalanõud, mille konts ei ületa nelja sentimeetrit ning millel on kontsarihm. Vaatan üle oma töökoha, alates toolist ja lõpetades arvuti paiknemisega laual. Külastan arsti sagedamini kui mõni kord viisaastakus.

Pane täis klaas käest ära!

Hiljuti kirjutasid mu sõbrad Facebookis psühholoogist, kes hoidis käes pooleldi täis veeklaasi. Kuulajad eeldasid, et ta küsib, kas klaas on pooltäis või -tühi. Kuid naeratus näol, küsis psühholoog hoopis, kui palju see klaas kaaluda võiks. Vastused jäid vahemikku 50−250 grammi. Siis teatas psühholoog, et palju tähtsam on hoopis see, kui kaua seda klaasi käes hoida. Kui hoida üks minut, siis pole vahet, kas 50 või 250 grammi. Kui aga hoida tund aega, siis hakkab käsi valutama; kui terve päeva, siis muutub käsi kangeks, ehkki klaasi raskus ei muutu.

Stressi ja muredega on niisamuti. Lühikese aja jooksul ei tee nad midagi, kui neist aga pikemalt kinni hoida, hakkavad nad koormama ja haiget tegema. Seepärast tulebki kohe õppeaasta algusest ka pisikestest muredest võimalikult kiiresti lahti saada.

Müomeeter näitas, et minu vasak kaelalihas oli pinges. Fotod: Erakogu

Müomeeter näitas, et minu vasak kaelalihas oli pinges. Fotod: Erakogu


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!