Pärandkultuur koolis
13. ja 14. augustil Seedri puhketalus toimunud Johannes Käisi seltsi suvekool keskendus pärandkultuurile.
Eve Vaigu Elva gümnaasiumist rääkis, kuidas tema 5.–6. klassi õpilased saavad rahvakalendriga tuttavaks mängude, ristsõnamõistatuste ja laulude abil. „Milleks meile seda vaja on?” küsivad lapsed tihti. Vastus on: „Nii saate teada, et enne nutitelefone ning krõpsusid on olnud ka teistsugune aeg.”
Virve Tuubel Eesti rahva muuseumist rõhutas, et muuseum on samuti haridusasutus, kus õpitakse tundma teistsugust elu. ERM-ile on laekunud üle 3000 lastejoonistuse ning loo oma jõulukinkidest. Projektis „Kingi muuseumile oma päev” on lapsed saatnud muuseumile sadu oma ühe päeva kirjeldusi. ERM-i uude majja on planeeritud ruum, kus inimesed ise saavad korraldada enda jaoks olulise sündmuse kohta näitusi.
Veronika Varik TLÜ pedagoogika arhiivimuuseumist juhtis tähelepanu, et muuseumimaterjale saab kasutada ka koolitunnis ja et Eestis on üle 250 muuseumi. Muuseumide digitaalsete materjalide hulgast leiab ka virtuaalseid ajaloo- ja kultuuriloomänge.
Marju Kõivupuu TLÜ-st märkis, et pärandiaastal tahetakse kaardistada kõik meie pühapaigad, rahnud, allikad, hiiepuud, ehitised, et ka noorem põlvkond teaks nende olemasolust ja oskaks neisse lugupidavalt suhtuda. Küsisin ettekande järel Marju Kõivupuult, kas meil on lootust üleilmastuvas ning üha enam linnastuvas maailmas kultuurrahvana edasi kesta. „On ikka, kui me Kalevipoja kombel endal ise jalgu alt ära ei lõika.”
Seejärel vaeti ainekavade koostamist (Ene Kulderknup, SA Innove) ning õpetajaks ja lapsevanemaks olemist. Arutati ka, mida tähendab lapsekeskne õpetus Soomes ja Eestis (Jarmo Kinos Turu ülikoolist ning Marika Pukk TLÜ pedagoogilisest seminarist).
Arthur Ruusma Võru muuseumist andis ülevaate Johannes Käisi seminari õppekavadest, mis on ju samuti pärandkultuur. Et need õppekavad on paljudele õpetajatele senini eeskujuks, on omaette fenomen.